Mart Velsker:

Contra ja muut "lauluntekijät"

Minu ülesandeks on tutvustada noorimat eesti luulet ja üks osa sellest noorimast võiks tõesti olla kirjeldatav sõnaga "laulutegijad". Laulu juures kahtlemata on oluline kuulda ja näha konteksti. Eriti tähtis võiks see olla tänase peaautori Contra puhul, kelle fenomeni mõistmiseks aitab heli ja pilt oluliselt kaasa.

Me teame, et luule teke on ajalooliselt seotud lauluga, aga me teame ka, et viimastel sajanditel nn klassikaline luule on sagedamini olnud kirjalik. Kirjandus on tahtnud oma iseseisvust kirjalikkuse abiga kinnitada — seega ei mahu "laulutegijad" tavaliselt klassikalisse kaanonisse. Nii on olnud ka Eestis — samas on loomulikult praegustel lauludel eelkäijad ning poleks paha lühidalt vaadata, millised sidemed laulu ja luule vahel on eesti kirjanduses olnud. Seda võiks vaadata just praegusest vaatepunktist — kust siis tulevad või kust ei tulepraegused luuletajad.

Kõigepealt on mõned kaugemad taustad. Rahvalauluga peaks olema asi selge. Ainuke täpsustus, mida siin võiks teha, on see, et eesti rahvalaul jaguneb selgelt kaheks: 1) vanemaks rahvalauluks e regilauluks (mis on omajagu võrreldav ka nt Kalevala poeetikaga) ja 2) uuemaks rahvalauluks, mis oluliselt oma poeetika poolest regilaulust erineb, kasutades raiuvat silbilisrõhulist meetrumit ja lõppriime. Eesti rahvuslikul ärkamisajal 19. sajandil on laulu ja luule side tugev — eelkõige koorilaulu kaudu. Oluline murrang tuleb luule kujunemisloosse 20. saj alguses — ja see murrang viib luule ja laulu kujunemisloo aastakümneteks lahku. Niisiis on ka eesti klassikaline luule pigem kirjalik. Teatavad seosed muidugi jäävad, koorilaulus ja mujal, kuid neid on vähe. 1920ndatel-30ndatel aastatel kujuneb välja eesti lööklaul, kuid see elab alul suhteliselt iseseisvat elu — nii nagu elavad värss ja laul suhteliselt iseseisvat elu. Stalini aegne poliitiline suunamine muudab küll asjade sisu, kuid mitte eriti oluliselt vormi — on ehk tähtis seegi, et nõukogude võimule oli kirjalik tekst meelepärasem kasvõi juba selle tõttu, et teda oli lihtsam kontrollida. Seega on 20. sajandi algusest kuni 1960ndate aastateni Eestis kirjaliku luule valitsemisaeg. Tegelikult see valitsemine jätkub ka edasi, kuid nüüd hakkab tekkima murranguid, mis olukorda siiski muudavad ja lahusolevat laulu ja luulet taas lähendama hakkavad.

Uued seosed võiks huvi pakkuda kolmel tasandil: 1) on tekste, mis oma poeetikalt hakkavad lähenema laulule; 2) on muusikasuundumusi, mis kasutavad luulet rohkem kui teised; 3) on lõpuks ka luuletajaid, kes laulavad.

1960ndate lõpul kujuneb Eestis välja tugev folklaulu traditsioon — seda loomulikult nüüd juba ka Lääne folklaulu laine eeskujul. Eesti folklaulus saab vägagi tähtsa koha endale tekst — nii klassikaline tekst kui ka kaasaegne tekst. 1960ndatel — 70ndatel aastatel tähendab see terve omaette suuna teket, mis hakkab oma laadi poolest lähenema laulule, eriti uuemale rahvalaulule. Selline on nt sageli Hando Runneli luule — ja Runneli luulet on erinevate esitajate poolt ka väga palju lauldud.

Kõige olulisem paralleel ja samas ka alternatiiv folktraditsioonile tekib Juhan Viidingu (ehk psudonüümi järgi Jüri Üdi) tegevuse näol. Temaga koos astub lavale ka laulev luuletaja. Viidingu laulmisviis saab toetust kabaree- ja kupleetraditsioonist, samas ühendab ta selle traditsiooniga modernistliku tekstimalli. Viidingu mõju kaasaegsetele laulvatele luuletajatele pole päris otsene, kuid kaudne eeskuju on ta minu arvates päris kindlasti.

1970ndatel aastatel kujuneb Eestis välja ka juba selgem rockmuusika traditsioon, esialgu nn progrerocki näol, mille Lääne-eeskujud on sellised grupid nagu "Yes", "Emerson, Lake and Palmer", "Genesis", "Led Zeppelin" jt. Nagu samal ajal ka Läänes, on 70ndate eesti rockis küllalt tähtis koht tekstil — nt lauldakse eestis ka mitmeid rockiversioone Viidingu või Runneli tekstidest.

Edasi arenevad luule ja muusikatendentsid iseseisvalt, aga osalt ka põimudes. Runneli laad oli toonud kirjandusse tagasi uuema rahvaluule, kuid see uuemale rahvalaulule toetuv suund arenes ka edasi ja muutus radikaalsemaks, mängulisemaks ja anarhistlikumaks, keeleliselt läheneti tunduvalt kõnekeelele, kuid samas säilitati kindel rütm ja riim — tsensuuriolude tõttu jäid selle suuna autorid nõukogude ajal sageli trükis avaldamata, kuid tekstid levisid käsikirjade ja lauludena. 1970ndate aastate lõpust peale saab eesti üheks tuntumaks underground-luuletajaks nt Priidu Beier.

Uus pööre eesti rocki ja luule koosellu tuleb umbkaudu aastal 1980, mil Eestisse jõuab punkmuusika laine — malliks siin esialgu muidugi "Sex Pistols", "Clash" jt. Eesti punk aga kujuneb 1980ndatel aastatel üsna eripäraseks nähtuseks just seetõttu, et lauluteksti osatähtsus siin ei kao, vaid pigem suureneb. Eesti pungi ja nüüdseks juba postpungi kuulsamateks ansambliteks saavad "Vennaskond" ja "J.M.K.E." ja nende eesotsas on samas lauljad — sõnadetegijad Tõnu Trubetsky ja Villu Tamme. Nende sõnum on muidugi võrreldes varasema ajaga uus, teravalt sotsiaalne ja anarhistlik. Trubetskyst olete siin loengutes juba kuulnud, üle võiks rõhutada vaid seda, et Beieri tekstimaneer on tihti talle eeskujuks — Trubetsky on korduvalt laulnud muide just ka Beieri tekste.

See kõik võiks nüüd olla taust noorte laulvate luuletajate tegevusele praegusel ajal — ja neist kaasaegseist on kahtlemata kõige tuntum Contra, - ehk inimise-nimega Margus Konnula. Keda ma pean veel silmas? Põhiliselt jõuan rääkida Contrast ja vaid õige pisut teistest — Indrek Rüütlest, Jan Rahmanist, Olavi Ruitlasest jmm.

Rääkisin taustast, aga on vaja täpsustada, millised taustad on siin olulisemad. Contra puhul päris kindlasti on esimesel kohal punk-taust — Contra on tunnistanud, et tegelikult hakkaski ta kirjutama (1989 aasta paiku) Tõnu Trubetsky eeskujul. Teiseks — Contra luule märgib uut otseühendust rahvalauluga ja eeskätt uuema rahvalauluga. Kolmandaks — kaudsemad seosed on niin 1970ndate - 80ndate aastate undergroundluulega ja Jüri Üdiga. Neljandaks — on lisandunud mitmeid muusikalisi taustu, mis hakkavad kuidagi ka teksti ning veel rohkem teksti esitamist mõjutama. Contra (aga nt kindlasti ka Rüütle) jaoks on olulised siin indie-rock, metal ja grunge. Kõige rohkem on Contra ära kasutanud "Nirvana" loomingut. Samas — kui Rüütle puhul näeme ideoloogilisemat seost indie-liikumistega, siis Contra puhul võime ilmselt öelda, et ta suudab muusikaliselt ja tekstiliselt siduda endage peaaegu ükskõik mida — ta on "kõigesööja" ja pakub enda loomingut "söömiseks" kõikjal ja kõigile.

Contra. Kust selline kõigele ja kõigile mees tuleb? Tuleb Lõuna-Eestist, Urvastest, kus ta on üles kasvanud ja elanud tänaseni. Urvaste on üsna pisike koht ja geograafilises plaanis ka üsna perifeerne koht. Oluline on just see, et Contra mängib oma päritolu tihti välja oma poeetilises biograafias, esitledes end kui "meest metsast" ja "meest Lõuna-Eestist". Selliseid väikse-küla identiteeti kuulutavaid kultuuritegelasi on viimasel ajal Eestis juurde tulnud. Contra oli mitu aastat Urvastes postiljon ja esitas ka seda ametit uhkusega. Alates sellest aastast on ta vabakutseline, teenides raha oma raamatute müügi ning esinemistega kõikjal üle Eesti. Ta esineb koolides, ärimeeste kogunemistel, kontserditel, kirjandusüritustel — kõikjal, kus võimalik. Selline rahateenimisviis on praegu eesti luuletaja jaoks väga ebatavaline, sest luulega tavaliselt ei saa keegi raha teenida. Võimalik, et Contra on Eestis tõesti ainuke, kes seda oskab. Ta toodab ja müüb odavalt.

1997. aastast on Contra Tartu NAKi liige. Mida täpsemalt kujutab endast NAK, seda kavatsen rääkida järgmisel nädalal, kuid iseenesest on tegemist noorte kirjanike ühendusega Tartus, kuhu kuuluvad ka Rahman ja Ruitlane, samuti Rüütle. 1998. aastast on Contra ka Eesti Kirjanike Liidu liige, mis tähendab mingil moel ka ametlikku tunnustust tema kirjanikustaatusele, ehkki samas tema kirjanikuks olemise viis on üsna eriline.

Contra puhul on olnudki kogu aeg üks põhiküsimusi, kas ta on nn "päris" — kirjanik või hoopis midagi muud. Ja kui ta on midagi muud, siis kes — kas kaasaegne meediapersoon või hoopis kaasaegne rahvalaulik? Kindel on see, et Contra hoidub kõrvale klassikalisest ja nn esteetilisest kirjandusest, tema aktiivsus TV-s, raadios ja ajalehtedes on silmatorkavalt suur. Küsimus Contra rollist algab küsimusest, milline on tema tekst ja milline on teksti esitus.

Milline on Contra tekst? Semiootiline lähenemisviis räägib tavaliselt sellest, et uute tähenduste tekkimiseks on keeles vaja vähemalt kaht elementi ja seda, et need elemendid astuksid vastastikusesse dialoogi. See võiks olla mistahes teksti universaalprintsiip, aga Contra puhul ka isegi natukene silmatorkavam ja erilisem. Contra tekstid vajavad ilmselgelt vähemalt kahte vastandlikku elementi ja seejuures on need elemendid eesti kultuuris üldisemalt tuttavad. Niisiis — võime öelda, et Contra luule ehituskivid on enamasti alati laenatud — laenatud muusikast, kirjandusest, ajakirjandusest, folkloorist. Üsna üldine reegel on tõepoolest ka see, et need ehituskivid ei sobi harmooniliselt kokku.

Kui nüüd Contra laenab mingeid asju, siis ta laenab sellega ka teemasid. Ja nii võibki üsna kindlalt väita, et Contra luuletused on temaatilised ja temaatiliselt selged. Kui on mängus vähemalt kaks elementi, siis on tavaline see, et üks element muutub teemaks, aga teise abil tekitatakse mingi koomiline nihe — muudetakse teemakäsitlus kas absurdseks või madalaks. Näiteks — Contra ühe salmi teema on spordiuudised — samal ajal aga pannakse sport kokku "Beatlesi" lauluga "Yesterday" ja tehakse see nii ka absurdiks: "Yesterday / ujumises võitis Indrek Sei / kümnes tuhandes Stefano Mei / ja sajas meetris Stewart Ray" — jne. Selline temaatilisus on tüüpiline just laululise kõlaga luulele ja ei pruugi sugigi olla tüüpiline mingi muu laadi juures. Absurditaju võib olla tüüpilisemgi kui see, et luuletaja räägib-laulab väga konkreetsetel teemadel.

Antud näide toob kohe välja ka kõige tüüpilisema ühenduse: teatud teemad lahendatakse lauluna nn kaveri vormis. Contra kasutab üldtuntud viise ja sõnu, et nende raamides tööle panna oma teemad.

Contra puhul on kahtlemata eriti oluline see, et ta tegutseb kogu aeg Lääne muusika taustal ja sees, kuid samal ajal kasutab ära ka mingeid kitsalt lokaalseid märke. Rahvaluule uurija Taive Särg, kes mind materjalide kogumisel aitas, on just seoses Contraga toonud välja kaasaegse folkloristika arutlused selle üle, kuidas nn globaalse muusika kontekstis hakkab käituma mingi lokaalne kultuur. Folklorist Bruno Nettl on siin eristanud kaheksat tüüpi käitumist — ma ei hakka neid kõiki siin esitama, aga tahan osutada kahele, mis võiks Contra puhul olla olulised: 1. — liialdamine eksootiliste tunnustega; 2. — Lääne ja mitte-Lääne elementide naljakas kõrvutamine. Niisiis on ka Contra loomingus väga sage see, et üks element on võetud Lääne kultuurist (kas siis muusikaline element või tekstiline) ning teine on võetud kuskilt mujalt. See on kas väikese Eesti mingi väike asi või siis laen Idast (nt Venest). Muide — see "teine" võib olla nt ka Läti. On tähelepanuväärne, et Tartu ja Lõuna-Eesti laulutegijatel korduvad igasugused Läti-naljad ja soome-nalju peaaegu pole. Contra on ka oma Läti-sõbralikkuse muide just ka vastanduvalt soome orientatsioonile kirja pannud: "Lätita ei saa" (Kesmasolin; lk 38): "kas te ei tea et Soomes on jahe / jääte seal grippi angiini või mumpsi / Lätimaal puhumas tuuleke mahe / pargipingi peal söön saldejumsi". (pealkirjas on viide Hando Runneli ühele luuletusele, mis kannab pealkirja "Ei saa me läbi Lätita").

Nagu see tekst siin ka näitab, on erinevate või ka vastandlike elementide kokkupanemine ilmne ka keeleliselt. Siin konkreetselt on segi eesti ja läti keel, kuid sagedamini on nendeks keelepaarideks muidugi inglise ja eesti või vene ja eesti või siis räägitakse läbisegi mingit vene-inglise-eesti keelt. Keeleline külg toob välja ka teise olulise külje luuletuste temaatilisuses: nimelt räägib Contra sageli ametlikest asjadest või ka suurtest asjadest, kuid ühendab selle "väikese" ja "mitteametlikuga" nii keeles kui sisus. See tähendab seda, et tema luule põhjaks on enamasti kõnekeel — släng ja rahvalik keel kogu oma robustsusega. Ja selle robustsuse juurde käib ka keelte segamine nii nagu see siin näha oli. Loomulikult on kõnekeele roll soome kirjanduse lugejatele tuttav juba pikemat aega. Tuleks tähele panna, et eesti kirjanduse keel on olnud pikka aega konservatiivsem kui soome kirjanduse keel — alles nn undergroundluulega hakkas kõnekeelt kirjandusse tulema ning tõeliselt on kõnekeel eesti kirjandusse pärale jõudnud alles 1990ndatel a-tel. Seega on ka nt Contra keele üllatuslikkus olnud eesti lugeja jaoks suurem kui ehk 90ndate kõnekeelsus soome lugejatele. Samas tuleb võrreldes välja veel üks selge vahe — kui soome luule on pikka aega kasutanud vabavärssi, siis eesti luules on samal ajal säilinud tugevalt ka rütmilise ja riimilise luule traditsioon. Seega on Contra keel ikkagi korraga kõnekeel ja rütmilise laulu-keel. Ja sellesse kõne- ja laulukeelde lisab ta pidevalt teisi keelelisi elemente — poeetilist keelt, ajalehe-keelt, massikultuuri keelt.

Erinevate elementide ja erinevate keelte kokkupanemisel nihkuvad paigast ka keele ja kultuuri kaudu esitatavad väärtused. Contra teksti efekt seisneb sageli selles, et elemendid ja väärtused, mis tavaliselt erinevad, Contra tekstis võrdsustatakse. Contra kirjutab peaaegu kõigest, mis ette satub ja see tähendab, et ta kirjutab samaaegselt "mittemillestki". Väärtused nivelleeruvad ja pole enam vahet, kas rääkida söömisest või tõest, armastusest või kärbestest. Samasugune tähendeeusi hävitav iseloom saab olema ka Contra esitusviisil. Contra ei oska tegelikult laulda, aga esituses on midagi muud, mis köidab.

Contra teeb vaiksed asjad lärmakaks, südamlikud jõhkraks, suured väikeseks — ta teisendab kogu aeg üht asja teiseks. Eriti tänuväärt on teisenduste jaoks kõiksugu müüdid ja võimusümbolid. Contra viimane raamat "Tarczan" on just eriti sellisele teisendusele üles ehitatud ja võrreldes teiste kogudega ka natuke teistmoodi: aluseks on võetud õilsa massikultuuri kangelase Tarzani kuju ja samas seotud seda nt eesti rahvuseeposega "Kalevipoeg". Kalevipoeg on Tarzan, Tarzan on Kalevipoeg, Contra on Tarzan ja Kalevipoeg korraga — metsik mees metsast. Rahvusmüüt muutub massikultuuri müüdiks ja see omakorda Contra-müüdiks. Mis on Contra teisenduste nn ideoloogiline tulemus? Totaalne tähenduste võrdsus on mingis mõttes alati anarhia. Anarhia kaotab tsentreeritud väärtused, anarhia on demokraatliku maailma äärmuslik võimalus. Ei saa öelda, et Contra otseselt mingit anarhilist programmi püüaks kuulajateni viia, aga ühendused on siiski ilmsed: 1) Contra üks eeskujusid Trubetsky on ka siiski poliitilise anarhioaprogrammi esindaja eesti kirjanduses; 2) Contra luules esitatavad visioonid on tihti kaose visioonid: väga tavalised on pildid tapatalgutest, seksi-rgiatest jne.

Mingis mõttes võiks väita, et Contra viib loogilise lõpuni punk muusika sotsiaalse väljakutse: punk on sihitud kodanliku ühiskonna ja mentaliteedi vastu ning Contra tekstides on kodanlikust maailmast järele jäänud kaos. Ja mis veel — pungi väljakutse ühiskonnale on sihiliku oskamatuse väljakutse oskavale maailmale. Contra ei oska laulda, ei oska tantsida, ei oska kirjutada "ilusaid luuletusi", aga ta kogu aeg laulab, tantsib ja luuletab. Muide — Trubetsky lauluoskus on kahtlemata parem kui Contra oma.

Samas ei ole Contra oma tüübilt enam ka kaugeltki mitte mingi Sex Pistolsi tüüp vms. Kellega võrrelda? Ma arvan et võiks tema persooni võrrelda esiteks Kurt Cobain’i ja teiseks küla-lollikesega. Contra võlu on algupärases rahvalikkuses ja algupärases oskamatuses, samas tema mall, mida ta korraga esitab ja parodeerib on rockikangelase mall. Seda globaalse ja lokaalse ühendust väljendab minu jaoks kõige paremini ühe Contra luuletuse pealkiri — "Külavahedeath" (Eestis on folklooris räägitud nt ka külavahelauludest). Siin on juba keeleliselt ühendatud erinevate maailmade märgid, mis ka Contra jaoks tähtsamad. Rahvalaul ja death metal — samal ajal on see loetav ka kui külavahe-surm — anarhia ja kaos, mis Contra näol eesti külla on saabunud. Või õigemini — surma-mäng ja kaose-mäng, sest koledused Contra tekstis on pigem karneval, ohutu rõõm. Nagu ma ütlesin, muudab Contra suured asjad väikeseks. Ja eks väikesed asjad ole ju ohutumad ja lõbusamad kui suured.

Kvaliteet pole Contra jaoks mingi probleem. Tema jõud on sageli kvaliteedi puudumises. Sihilik kvaliteedi puudumine algab juba raamatu välimusest. Tõsi — vähemalt teksti tegemisel on Contral teatavad oskused olemas ja on näha, et need oskused on ka viimastes kogudes kuidagi edasi arenenud. Aga ikkagi — on selge, et Contra ei pinguta kunagi üleliia selle nimel, et teha midagi hästi. On räägitud Contrast kui nn kvantiteedi kirjanikust. See võiks mu meelest tähendada esiteks seda, et Contra kirjutab palju ja ilmselt eeldusel, et kümnest tekstist üks lõpuks ikka õnnestub. Tema kogud — eriti varasemad, on väga ebaühtlased, aga kõigis kogudes on kuulsaks saanud tekste. Teiseks — nagu ka Hasso Krull on osutanud — mõjub Contra pigem pideva tekstide vooga ja vähem üksiku tekstiga. Contra vitaalne võime kirjutada kogu aeg kõigest, mis meid ümbritseb, on see jõud, mis lugeja huvi köidab. Huvi köidab pidev tuttavate motiivide äratundmine, aktuaalsus ning ka sõnade ja hääle lõputu voogamine. Seejuures, jah, ka hääle voogamine, mis tuleb välja tema esinemistel, kuid on kahes viimases kogus hakanud rohkem ilmnema ka nt selles, et tekstid kasutavad sageli ära kõlamänge, kõlalisi sarnasusi.

Aga nüüd ikkagi küsimus — kes on Contra? Luuletaja? Rahvalaulik? Kaasaegse meedia kangelane? Kui ta on luuletaja, siis on kahtlemata Eestis viimase kümne aastaga muutunud ettekujutus kirjandusest. Tekste, mida varem ei peetud kirjanduseks, vaid massikultuuriks või folklooriks, vaadeldakse nüüd kui kirjandust. Kahtlemata on see postmodernistlik situatsioon, kui soovida kirjeldada seda antud mõiste kaudu: postmodernism on demokraatlik, võrdsete väärtuste maailm. Kas hea või halb maailm — seda õieti ei saagi postmodernismi keeles vastata.

Meedia ja folkloori vahekorra selgitamisel võiks muidugi aru saada, milliseks on muutunud folkloor 20. sajandil. Rahvaluule uurijad nendivad, et tegemist on põhimõtteliselt uue situatsiooniga rahvaluule jaoks, situatsiooniga, kus meedia ja suulise pärimuse vahel toimub pidev ainevahetus. Contra kasutab meediat päris selgelt ära: tal on olnud püsirubriike eesti ajalehtedes, ta on teinud regulaarseid autoritunde raadios ja küllalt tihti esinenud televisioonis. See kõik kujundab image’it — ja Contra image’i põhituuma olen enne juba sõnastanud: "mees metsast", külapoisist geenius ja kloun, kes kasutab ära rockikangelase rolli, selleks et ühelt poolt teha end kangelaseks ja teiselt poolt selleks, et sedasama rolli kogu aeg naeruväärseks muuta.

Contra on tuntud tegija, seega on temas siiski omajagu raske näha anonüümset rahvalaulikut. Kuid teda saab võtta kui kirjanikku, kes kasutab ära nüüdse maailma folkloorsust. Olgu toodud mõned punktid, mis toetavad Contra rahvalauliku-rolli.

1. Varasema rahvaluule anonüümsus hakkab looma huvitavaid kombinatsioone 20. sajandi indiviidi-kesksusega. Ja selles mõttes on Contra roll ikkagi mitmepalgeline — ühelt poolt mina-kultiveerimine, aga samas on Contra tegevuses näha ka ükskõiksust autoriõiguste, luuletaja "geniaalse" mina suhtes: Contra on ka ise deklareerinud, et ta tekste võib vabalt kasutada mistahes viisil. Ja ta teeb teiste tekstidega sedasama — ta parodeerib ja teeb kavereid vähimagi austustundeta.

2. Rahvalaulik on läbi aegade olnud aktuaalse info vahendaja. Ja seda on ka Contra. Eriti tema varasemas luules torkab silma nn uudise-tüüp, kus ta räägib spordivõistluste tulemustest, toimunud kontserditest ja joomingutest ja muust sellisest. Tähtis on siin ka reaktsioonide kiirus — kui on toimunud midagi aktuaalset, siis reageerib rahvalaulik sellele kohe. Sellisena kasutab Contra küll ära meedia poolt pakutavaid uudiseid, aga samas pakub ta ka iseend meedia asendajaks, oma teksti ajalehtede ja TV teksti asemele.

3. Tema tekstid levivad nii suulises kui kirjalikus vormis. Ta kasutab korraga folkloori ja kirjanduse levikanaleid — niisamuti nagu ta kasutab ära suulist ja kirjalikku keelt.

4. Rahvaluulele on omane teksti ja tekstiväliste elementide sünkreetsus. Nii loomulikult ka Contra jaoks. Contrat raamatust lugedes ei pruugi aru saada, milles on ta mõju tervikuna. Kõik selgub koostoimes.

5. Folkloorse esituse juurde kuulub ka esituse variatiivsus. Taive Särg on oma töödes näidanud, kuidas Contra esinemistel toimub spontaanne tekstide teisendamine — just nii nagu ta toimub rahvalaulus.

6. Contra rõhutab oma perifeerset ja lokaalset identiteeti. Contra koha-taju on rahvalaulikule üsna iseloomulik.

7. Contra identiteedis on tähtis koht grupi- ja kollektiivitundel. See avaldub ühelt poolt tekstide kollektiivsel loomusel — on ju kasvõi kaverite tegeminegi juba teatav kollektiivsus. Millised on Contra "grupid"? Siin on õieti mitu osaliselt kattuvat gruppi. Kõoigepealt Tartu NAK, mille liikmetega koostöös tegelikult tihti tekivad ka kollektiivsed tekstivatriandid — nt kasvõi ühistel laulmistel. Osaliselt kattub NAKi seltskond ka nn Võru liikumise tegelastega. Võru asub teatavasti Lõuna-Eestis ning seal kõneldav keel erineb eesti kirjakeelest palju rohkem kui ühegi teise paiga keel Eestis. See on loonud ka oma tugeva identiteeditunde, eriti 1990ndatel aastatel. Kirjanikest on liikumisega kõige rohkem seotud Kauksi Ülle, kes on ühtlasi ka Tartu NAKi aktiivne toetaja. NAKi liikmetest on Lõuna-Eesti päritolu ka nt Rahman ning Ruitlane. Kõik nad — tegelikult siis ka Contra, on kirjutanud muuhulgas võrukeelseid tekste. Kollektiivsus sünnitab ka vastastikuseid paroodiaid. Olgu siinkohal näiteks kasvõi teksti- ja laulumäng, mis toimub Jan Rahmani ja Contra vahel. Jan Rahman on nimelt kõige järjekindlamaid võrukeelseid autoreid ja ta on kirjutanud ka võrukeelseid laulutekste ning mitu neist on saanud üsna kuulsaks Võru ansambli "Ummamuudu" esituses. Nendest kõige tuntum kannab nime "Kynõtraat’", millele omakorda on paroodia "Okastraat" teinud Contra. Rahmani variant on leebe huumoriga kirjutatud armastuslaul ja "kynõtraat’" tähendab telefoni. Contra variant on palju "karmim" ja ka tobedam.

Ajakirjas "Tuli & Savu" ilmus möödunud aasta 2. numbris eesti noorimate autorite luulet ja muuhulgas ka Heli Laaksose tõlkes 5 Rahmani teksti. Rahmani lühike elulugu on seal ka olemas. Rahman on kasvanud Sutõ külas ja see on veel väiksem küla kui Urvaste. Praegu töötab ta Võru Instituudis ja minu teada on Rahmanil koos Heli Laaksosega valmimas kakskeelne raamat — turu-murdeline ja võru-murdeline.

Mida Contra ja Rahmani võrdluseks öelda? Nalja saab muidugi mõlema tekstis ja mõlemad toetuvad vahetult ümbritsevale reaalsusele. Rahmani juures võiks rõhutada siiski vähemalt kolme aspekti: 1) Rahman on kõigest hoolimata "pehmemate" naljadega ja ta on kindlasti lüürilisem kui Contra. See tähendab ka seda, et kui Contra tekstid on alati esinemise-luule, siis Rahmani omasid saab mõnikord lugeda ka kui eneseväljendust. 2) Rahmani lokaalne identiteeditunne on märksa ideoloogilisem kui Contral. Ta on justnimelt võru kirjanik ja alles teise järjekorras eesti kirjanik. 3) Rahmanil on tähtsam koht keele kõlal ja mängudel keele kõlaga. Võru keeles kirjutamine juhib juba nagunii tähelepanu keelele. Samas on tal ka teistsuguseid keelemänge — nimelt eriti just Rahman kui laulev autor segab erinevaid keeli — nt vene, inglise, läti, ladina, võru, eesti keelt.

Indrek Rüütle on natuke vanem kui Contra ja Rahman ja kuigi tema esimene raamat ilmus samal aasta hiljem kui Contral, on Rüütle olnud tuntud tegija natukene kauem kui teised, alguses tuntud just undeground-luuletajana. Rüütle on ka ainuke sellest seltskonnast, kes pole pärit Võrumaalt, küll on ta elanud aga pikemat aega siiski Lõuna-Eestis, Tartu lähedal väikeses linnakeses Puhjas, viimasel ajal rohkem Tartus. Mitmes mõttes on Rüütle võrreldav Contraga, kuid muidugi on kohe selged ka Rüütle erijooned. Millised? 1) tema roll ei ole maamehe roll, vaid selles on pigem linna-boheemi tuttavaid jooni; 2) Rüütle luules on suuremal määral müstikat, salapäraseid juhtumusi, nõidumist, UFOsid; 3) on näha ka Rüütle globaalpoliitilised märksõnad — Rüütle poliitika on seejuures ka omajagu müstiline ja hämar poliitika. 4) muusikaliselt on Rüütle taustaks väga sageli psühhedeelia ja indie-rock eriti ansambel "The Pixies". Contra on muusikas rohkem "kõigesööja" ja vähem psühhedeeliline.

Poeetikalt, aga ka laulmismaneerilt ja osaliselt temaatikaltki on Contra ja Rüütle siiski suuresti ühe tüübi esindajad ja ma arvan, et just see tüüp ongi iseloomulik 1990ndate a-te eesti "laulutegijatele" kirjanduses. Mõlemad kasutavad rütmilist-riimilist värssi, mõlemad armastavad nn "karmi" temaatikat — näiteks on iseloomulikud igasugused anarhilised kaose-pildid. Nt on Contral uhke luuletus Tallinna hävitamisest, Rüütlel aga tekst "Tuumaterror Tartus", mille pealkiri kõneleb juba enda eest. Muide — kümmekond aastat varem maalisid suurejoonelisi linnade hävimise pilte eesti kirjanduses punk-luuletajad. Ja lõpuks on Contral ja Rüütlel ühine seegi, et kumbki ei oska eriti laulda, aga mõlemad laulavad.

Olavi Ruitlane on samuti selles seltskonnas iseloomulik. Tema identiteedi-kuulutus on taas iseloomulik — ta on pärit Võrumaalt, seotud nii NAKi kui võru-liikumisega ja kirjutanud nii eesti ühiskeeles kui ka võru keeles nii luulet kui proosat. Ruitlane on osalenud ka kollektiivses laululoomingus koos Contra ja Jan Rahmaniga. Ja muidugi leiame ka tema loomingus niisugusi tekste, mis trendile iseloomulikult ühendavad arhailise modernsega ja lokaalse globaalsega. Nt on tal võru keeles kirjutatud luuletus Johnny Rottenist ja Sex Pistolsist — juba sellise keele ja teema ühendus annab efekti, mida sai siin loengus kirjeldatud peamiselt Contra loomingu näitel. See on kõige sagedamini nn kodukoha-punk ja väikese inimese anarhia, mis hakkab kirjeldatud laulutegijate firmamärgina tööle.