Kloostrid Eestis
Anneli Randla
Loeng 2.10.2001 Helsingis, Tuglase Seltsis

Eesti alal on olnud nelja ordu kloostreid: tsistertslaste, dominiiklaste, frantsiskaanide ja birgitiinide kloostrid.

Esimestena jõudsid Eesti alale tsistertslased tõenäoliselt juba enne maa ristiusutamist 13. saj. alguses. Ka esimesed dominiiklased tulid siia õige varakult koos Taani kuninga väega. Mõnevõrra hiljem on teateid frantsiskaanide kloostrist Tartus, enamik nende kloostreist on aga asutatud alles 15. sajandil. Omaette seisev on ainus birgitiinide klooster Pirital.
Meeskloostrite (8) kõrval oli ka naiskloostreid (5), millest Pirita ja Tallinna Mihkli klooster olid kõige olulisemad.

Tsistertslaste ordu sai alguse Prantsusmaal 11. saj. lõpus. See oli esimene hierarhiliselt ülesehitatud süsteemiga ordu, mis levis kiiresti kogu Euroopas. Tsistertslased rõhutasid Jumala teenimise kõrval ka munkade füüsilise töö vajadust – esimesi kloostrihooneidki rajasid mungad ise. Ordu kloostrid rajati reeglina kõnnumaale, inimasustusest suhteliselt kaugele. Läheduses pidi kindlasti olema veekogu, enamasti asuvad kloostrid jõeorgudes.
Ka mõlemad Eesti meestsistertslaste kloostrid asusid jõgede kallastel, nende ümber olid paisutatud vallikraavid. Tsistertslaste kloostrite juurde kuulusid väga sageli kalatiigid, ka neist on mõlema Eesti kloostri puhul jälgi.
Kärkna kloostri rajas Tartu piiskop Hermann tõenäoliselt 1228.a. Hiljem pimedaks jäänud piiskop veetis selles kloostris ka oma vanaduspõlve. Esimesed hooned pidid olema juba mõne aastaga valmis, sest 1234.a., kui venelased kloostri vallutasid, siis on teateid, et nad hooned maha lõhkusid. Siiski polnud purustused mitte liiga suured, sest 1245.a. oli klooster taas elujõuline. Klooster kuulus ka Tartu linna kaitsesüsteemi ja oli tugevalt kindlustatud. Ta oli ühtlasi tasakaaluks Saksa Ordu Kursi linnusele lähikonnas.
Kloostri tegevusest on suhteliselt vähe teada. Klooster elas üle reformatsiooni nagu enamik Eesti maakloostreid ning suleti alles Liivi sõja ajal 1558.a. Selles sõjas sai klooster põhjalikult kannatada ning tänaseks on looduses jälgitav vaid kloostri põhiplaan ja osa ringmüüre. Kloostris on korraldatud hiljuti arheloogilisi kaevamisi, kuid need on andnud suhteliselt vähe täiendavat informatsiooni.
Klooster paikneb nelinurksel kunstlikul saarel ja on ümbritsetud kastellitüüpi ringmüüriga. Müür ilmselt pärineb juba 13. sajandist, võimalik, et vahetult venelaste vallutuse järgsest ajast. Väravaehitis tõstesilla ja kahe torniga ning loodetorn said lõpliku kuju alles 16. sajandil. Omapärane on see, et vallikraavi sees, kuid väljaspool ringmüüri asus Mihkli kabel, kuhu pääsesid ka tavalised inimesed. Ilmselt oli sellise kabeli järgi kohalike seas tuntav vajadus.
Kloostri põhikavatis valmis tõenäoliselt 14. sajandil. See on konvendihoone tüüpi nelinurkse sisehoovi ümber koondatud kavatis, mille kogu põhjatiiva hõlmab kirik. Harvaesinevalt tsistertslaste arhitektuuris ja eriti nii hilisel ajal, on kirik kahekordne. Alumine korrus on kahelööviline ja kümne traveega, vähemalt idas paiknesid kõrvalaltarid. Kiriku peakorrus oli ühelööviline ja viie traveega, kooriruum oli pikihoonest arhitektuurselt eraldamata.
Klausuuri kolme ülejäänud tiiba ühendas ristikäik. Muude ruumide kohta on vähem andmeid. Idatiivas asus käärkamber, mille põranda alla on ka maetud. Selle kõrval kapiitlisaal ja ülakorrusel dormitoorium. Lõunatiiva ees asus kaevumaja, mis määrab üheselt ka refektooriumi asukoha lõunatiivas, see on ka traditsiooniliselt refektooriumi asukoht. Läänetiib kuulus konversidele.
Kloostrile kuulusid ka vesiveski ja kalatiigid.

Padise kloostri algus on samuti 13. sajandis. 1219.a. Tallinna vallutamise järel toimunud maadejagamises said ka tsistertslased, kes osalesid aktiivselt ristiusustamises, hulgaliselt maid Põhja-Eestisse ja Lõuna-Soome. Daugavgriva klooster Lätis oli nende tsistertslaste tugipunktiks. Villem Raam on oletanud, et 1254.a. valmis Padisel esimene kivikabel, mis jääb hilisema kloostri lõunatiiba. Ilmselt see lõunatiiva osa küll endast kabelit ei kujutanud, kuid mingi varane kabel Daugavgriva munkadel pidi Eestis olema.
Pärisklooster asutati Padisele peale seda, kui 1305.a. Daugavgriva kloostri hoonestik ja maad Lätis tuli sundkorras Saksa Ordu Liivimaa harule müüa. Daugavgriva mungad kolisid siis Padisele ja rajasid kohe ajutised puithooned. Juba viis aastat hiljem, 1310.a. olid nad niipalju kosunud, et palusid Taani kuningalt luba kiviehitiste püstitamiseks. Seda daatumit reeglina loetakse uue kloostri asutamise ajaks. 1317.a. kuningas Erik Menvedilt luba saadigi, ehitust toetas ka Saksa Ordu. Kloostri põhikavatis on konvendihoone tüüpi sarnanedes nii Haapsalu piiskopilinnuse kui ka mõnede ordulinnustega. Tööd edenesid jõudsalt kuni 1343.a. Jüriöö ülestõusuni, mil talupojad rüüstasid kloostri, põletasid puuhooned ja tapsid 28 munka, kes polnud jõudnud kloostrist põgeneda. Abt Nicolaus Risebiteri juhtimisel siiski klooster toibus ja ehitustööd jätkusid ca 1375-1425. Kolmas suurem ehituskampaania eelnes kloostri pühitsemisele 1448.a. Pühale Kolmainsusele, Neitsi Maarjale, Pühale Ristile ja kõigile pühakutele Tallinna piiskopi Heinrich Üxkülli poolt, kes pühitses ka Pirita kloostri.
Selleks, et ümbritseda klooster kõigist neljast küljest veega, tuli jõe sängi muuta ja jõele lisaharu kaevata, kuid isegi nii ei suudetud kloostrit päris ida-läänesuunaliselt orienteerida. Algkavatis oli suletult nelinurkne, veidi trapetsjas lõunaküljel. Kompleksi keskosa moodustab nelinurkne sisehoov, mille ümber on igas tiivas hooned. Sellele lisandusid hilisemate ehitusjärkudena läänepoolne eeshoov koos väravatorni ja elutorniga.
Sisehoovi ümbritses neljas küljes ristikäik, mille kolm tiiba olid kahekorruselised. Vaid läänetiivass, kus elasid konversid, oli ristikäigu asemel nn. konverside tänav, mis oli avatud vaid läänetiiva poole. Peale ilmikvendade ruumide olid läänetiivas ka toidu- ja veinikeldrid, hüpokaustahju kütteruum, ülakorrusel ka abti eluruumid.
Lõunatiivas asus munkade köök, suur kahelööviline refektoorium, mis ilmselt valmis vahetult enne kloostri pühitsemist 1448.a. ja meenutab Tallinna Pirita kloostri kapiitlisaali.
Idatiiva põhikorrusel asus kapiitlisaal, kuid kahjuks on see säilinud vaid 17. saj. ümberehitusena. Ülemisel korrusel oli munkade dormitoorium, mille kirikupoolses otsas oli kohustuslik öötrepp otse kirikusse, mida mööda mindi öistele palvustele.
Kogu põhjatiiva võtab enda alla kloostri kirik. Erandlikult on tegemist kahekordse ehitisega (sama ka Kärknal). Keldrikorruse idapoolseim ruum on krüptilaadne kabel kõrvalaltaritele, mille jaoks ümber kooriruumi ei saanud kabeleid ehitada. Ülejäänud keldrid on majandusliku otstarbega. Kiriku põhikorrus on ühelööviline ja jaotatud neljaks traveeks. Vööndkaared, mis meenutavad Pirita kloostri omi, toetuvad hilisgooti trapetsikujulistele konsoolidele. Vanemad konsoolid asuvad kiriku põhjaküljel. Idapoolseim kujutab võitlevaid lõvisid, ükssarvikut ja hirve ning on pühendatud Neitsi Maarjale ning hea ja kurja võitlusele. Keskmisel konsoolil on kujutatud Clairvaux’ Bernard’i ja külgtahkudel pahesid: edev peegliga ahv, liiderlik jänes.
Kiriku lõunaseina konsoolid on mõneti nooremad ja seal kujutatu on geomeetrilisem: kolmiklehed ja dekoratiivne aken viitavad paradiisile.
Kiriku nurkades on püramiidselt lõppevad polügonaalsed konsoolid, mis sarnanevad Turu toomkiriku käärkambri konsoolidega. See sarnasus tuleneb Padise otsesuhetest Soomega: kloostrile kuulusid Soome rannikul suured alad.
Tähelepanuväärne on kiriku akenderohkus, mis on iseloomulik valgust tähtsustavatele tsistertslastele. Lisaks külgakendele on eriti pidulikud aknad olnud ka idas ja läänes (viimane hiljem kinni müüritud). Kirikul on olnud kolm pidulikku portaali, üks ühendas käärkambrit kirikuga, teine oli munkadele mõeldud ja asus idaristikäigu otsas, läänepoolseim oli mõeldud konversidele.
Väravaehitis ja eeshoov koos torniga valmisid vahetult peale kiriku võlvimist täiesti iseseisva kompleksina – eesmärgiks peavärava kindlustamine. Väravatornil olid kolm kaalupalkidega liigutatavat tõstesilda üle vallikraavi. Väravatorni teisel korrusel paiknes kabel.
Liivi sõja ajal ehitasid venelased eeshoovi suure kaevu ning kaks madalat suurtükitorni koos kaitsemüüriga. Nende ehituste jaoks hangiti ehituskivi ristkäikude lammutamisega
Klooster elas üle reformatsiooni ilma muutusteta, ta sekulariseeriti alles 1559.a. Liivimma ordumeistri Goddert Kettleri poolt. 1561.a. vallutasid kloostri rootslased, 1576.a. venelased, kes jäid sinna neljaks aastaks, siis läks taas rootslastele. Selle sõjategevuse käigus saigi klooster põhjalikult kannatada. 1622.a. kinkis Rootsi kuningas Gusav II Adolf kloostri varemed koos maadega Thomas von Rammile, Riia toomhärrale. Rammide suguvõsa valduses oli klooster kuni Teise maailmasõjani. Kirik kohandati elamiseks kuni uue mõisahoone rajamiseni 18. sajandil.
Kloostri kunagisest sisustusest on säilinud vaid kirikus asunud suur krutsifiksigrupp 14.sajandist, mis praegu asub Tallinnas Niguliste kirikus.

Erinevalt meeskloostritest asutati naistsistertslaste kloostrid reeglina linnadesse. Nii ka Tallinnas, Lihulas ja Tartus. Need kloostrid olid ennekõike mõeldud aadliperede vallaliseks jäänud tütardele ja leskedele, täites nii ühiskonnas olulist sotsiaalset rolli. Nunnad ei tegelenud raske füüsilise tööga nagu tsistertslastest mungad, kuid käsitööd tegid nemadki.
Vanim ja kõige paremini säilinud neist kolmest naiskloostrist on Tallinna Mihkli klooster (praegune Gustav Adolfi Gümnaasium). Kloostrile eelnes ilmselt Pühale Ventselile pühitsetud kabel, mille püstitasid taanlased 1219.a. eestlaste üle saavutatud võidu puhul. See kabel paiknes praeguse kiriku idatravee kohal. Selle kabeli juurde rajatigi taani aadlike poolt 1249 naistsistertslaste klooster, mille kirikuks oli see kabel umbes sada aastat. Juba 13. saj. keskel asuti klausuuri ehitamisele, mille lõunakülge jäi kabel. Mõneti ebareeglipärase nelinurkse sisehoovi ümber ehitati kolm klausuuritiiba. Idatiivas asus traditsiooniliselt kapiitlisaal, mis on kahelööviline kahe ümarpiilariga pidulik ruum. Võlvitud ruumid asusid ka klausuuri põhjatiivas. Ümarpiilarite kapiteelide reljeefne taimdekoor viitab üheselt Gotlandi arhitektuuri mõjudele. Nähtavasti 1310.a. paiku seiskusid tööd klausuuris seoses suuremahuliste linnamüüri töödega. 14.saj. keskel asuti laiendama kirikut, millest sai kahelööviline nelja traveega saalruum. Kiriku võlve toetavad väljastpoolt kaheastmelised kontraforsid. Roieteta ristvõlve kannavad 12-tahulised piilarid. Kiriku läänepoolne osa oli kahekorruseline – ülemise korruse moodustas nunnaderõdu. Kiriku alumine korrus oli mõeldud kõigile linnakodanikele.
Kirikut sidus klausuuriga osaliselt kahekorruseline ristikäik. Kiriku kohal kulges see läbi kontraforsside (sama lahendus on ka Pirital). Nunnaderõdule pääses läbi konsoolärklitorni.
Klausuuri läänetiiba ehitati 15.saj. algul kahelööviline suur refektoorium, millest sai hiljem kooli aula.
Nagu naiskloostreid üldse, ei suletud ka Mihkli kloostrit reformatsiooni ajal. Oma jälje see siiski jättis, sest osa nunni lahkus kloostrist ja abiellus. Klooster likvideeriti alles 1629.a., kui suri viimane abtiss. Kaks aastat hiljem 1631.a. võeti kloostri ruumid kasutusele vastrajatud gümnaasiumi poolt, mis siiani tegutseb. Sellega seoses on järgnevate sajandite jooksul klausuuriosa põhjalikult ümber ehitatud. Kirik kohandati 1716.a. vene õigeusu riitusele ning sellisena tegutseb ta siiani.
Kõige värskemad avastused kiriku juures tehti vähem kui kuu aega tagasi, kui fassaadi krohvimise käigus tuli nähtavale üks keskaegne portaal ja hagioskoop.

Lihula naistsistertslaste klooster asutati 1275. ja 1285.a. vahel Saare-Lääne piiskopkonna tarvis. Tänaseks ei ole maa peal kloostrist midagi säilinud, teada on kloostri asukoht ja põhiplaan Samuel Waxelbergi plaani pealt. Viimastel aastatel on tehtud ka väiksemahulisi arheoloogilisi kaevamisi, mis lokaliseerisid kloostri täpsemalt. Klooster oli traditsiooniliselt nelinurkse hoovi ümber koondatud, kirik asus lõunatiivas. Erandlikuna oli kirikul massiivne torn.
Kloostrile kuulus ka palju maid ümbruskonnas, osaliselt vahetati maid Padise kloostriga. Ilmselt ei piirdunud kontaktid Padisega vaid maaküsimustega.
Klooster elas üle reformatsiooni ning suleti Liivi sõja ajal.
Tartu kloostrist on veel vähem teada. Isegi tema täpne asukoht on teadmata – ta pidi ilmselt asuma Jakobi mäe läheduses.

Kerjusmungaordude – dominiiklaste ja frantsiskaanide – kloostrid rajati eranditult linnadesse ning kuna nende sihtgrupiks olid ennekõike linna vaesed, siis pidid ka kloostrid paiknema linnaservas keset vaestekvartaleid, nende kirikud olid suured jutlusruumid, altariliturgia kõrval sai just kerjusmunkade juures tavaks pidada pikki jutlusi ning teha seda kohalikus keeles – Tallinnas ka eesti keeles. 13.saj. alguses Itaalias ja Prantsusmaal tekkinud ordud olid tasakaaluks ketserlikele õpetustele, mis laialt levisid lihtrahva hulgas. Nende eesmärgiks oli jutlustada õiget usku kõigile, ennekõike aga sotsiaalseselt tõrjutuile neile arusaadavas vormis. Varasematest ordudest erinevalt oli kerjusmunkade tegevus suunatud kloostritest väljapoole, nad rändasid jutlustades ringi ja vähemalt esialgu elatusid kerjamisest. Siiski, varsti hakkasid nemadki rajama kloostreid ja suuri kirikuid massidele jutlustamiseks.

INGLISKEELNE TEKST

Birgitta ordusse kuulus Pirita klooster Tallinna lähistel. Naiskloostreid reformivale ordule pani aluse rootslanna Birgitta Gudmarsson (1303-1373). Põhimõttelise loa peale pikki läbirääkimisi paavsti kuurias sai ta 1370.a. kuid uus ordu hakkas tegutsema alles 1378.a. kui rajati esimene klooster Vadstenasse viis aastat peale Birgitta surma.
Birgitta ordu kloostrid erinesid mitmeti varasemaist naiskloostreist nii oma sisekorra kui ka liturgia poolest. See mõjutas otseselt ka nende arhitektuuri. Kõigepealt oli neil kloostreil kaks klausuuri teine teisel pool kirikut: üks nunnadele ja teine neid teenindavatele preestervendadele. Birgitta ilmutuste tõttu oli ka kloostrikirikute ülesehitus kardinaalselt erinev tavapärasest. Nimelt paiknes sissepääs kirikusse mitte läänes nagu tavapäraselt, vaid idas. Läände olid koondatud 12 kohustuslikku altarit, Neitsi Maarjale pühitsetud peaaltar aga asus idas portaalide vahel. Sealpoolses kiriku osas asus ka nunnadele mõeldud rõdu, sest nad ei tohtinud kiriku põhikorrusel kokku puutuda preestervendade ega kirikut külastavate ilmikutega. Kirik pidi ülesehituselt olema kodakirik. Kõigi nende nõuete kohaselt on ehitatud Vadstenasse ordu emakirik.
Pirital osutus Birgitta etteantud skeemi järgimine ületamatult keeruliseks.
Kloostri asutamiseks algasid eeltööd juba 1400.a., mil püstitati esimesed puitrajatised kloostrile. Asutamise eestvõtjaks oli Saksa Ordu Liivimaa haru ning nimeliselt on teada kolm asutajaliiget Hinrich Huxer, Gerlach Kruse ja Hinrich Swalbart. Viimane oli ka kloostri ehitusülemaks, Villem Raami oletuse põhjal ka lausa arhitekt. Esimesed kloostriasukad koos obligatoorsete reliikviatega saatis emaklooster Piritale 1412.a. Nende hulgas oli ka üks ehitusmeister-kiviraidur Stephan Liongason-Lapicida.
1417.a. kui kloostri maavalduste üle tüliküsimused olid vaibunud, anti kloostrile esimene paemurruluba ja asuti kivihoonete rajamisele. Ilmselt valmis esialgne kirik ning osad preestervendade ja nunnade sulushoonestikest juba 1431.a. Viis aastat hiljem 1436.a. oli kirik juba valmis pühitsemiseks. Tööd kloostri juures aga kestsid edasi ning suuremad ehitusjärgud pärinevad 16.saj. algusest, mil rekonstrueeriti nii meespoole kui ka nunnade sulushoonestikku. Viimane kloostriaegne rajatis oli väike kuuekandiline palverändurite kabel.
Klooster sai tegutseda küll edasi ka peale reformatsiooni, kuid siis täitis ta põhiliselt kasvatusasutuse funktsioone. Lõpliku löögi andis kloostrile Liivi sõda. 1564.a. oli kloostris suur tulekahju, 1575.a. rüüstati sõja käigus kloostrit ning 1577.a. vene väed purustasid ta täielikult. Kloostri varemeis elati veel mõnda aega ja teda kasutati paemurruna kuni 19.saj. keskpaigani. Konserveerimis- ja restaureerimistöid on Pirital teostatud alates 1909.a. ja need kestavad tänase päevani.
Pirital valitud asukoht oli kloostrile igati sobilik, jõgi kaitses teda kahest küljest, tee möödus mugavalt kloostrist. Paraku paiknesid tee ja jõgi nii, et oleks olnud äärmiselt ebamugav täita Birgitta põhinõuet kiriku orientatsioonile idast läände. Nii ohverdati see põhimõte ja kiriku sissepääs paigutati tee poole traditsioonilisse läänekülge. Sellega tekkis olukord, kus ka Birgitta poolt ettenähtud altarite paigutust tuli muuta. 12 kõrvalaltarit asusid sissepääsu suhtes vastasseinas ehk siin siis idas. Samas tuli itta paigutada ka Maarjale pühitsetud peaaltar. Siin tuldi nutikale lahendusele, millega Maarja altar paigutati iseseisvale rõdule idaaltarite kohale, samuti jäi itta nunnade rõdu, mis paiknes altarirõdust mõnevõrra kõrgemal võimaldades nunnadele võimalikult head ülevaadet kiriku eri altaritel toimuvast.
Kirik kujundati suure kastruumina, mis oli jagatud kolmeks lööviks ja kaheksaks traveeks. Mõneti meenutab see Tallinna dominiiklaste kloostri kirikut, millega on Pirital ka muid sarnasusi. Kirikut hakati ordu reeglite vastaselt rajama basiilikana, kui ilmselt emakloostri sekkumise tulemusena muudeti see veel tööde käigus kodakirikuks, kasutades ära basilikaalseid aknaid ristikäigu valgustamiseks. Nunnadepoolne ristikäik, mis kulges läbi kiriku kontraforsside, muudeti kahekorruseliseks, et võimaldada nunnadele otsepääsu klausuurist rõdule. Rõdu kujundus oli sarnane Mihkli kloostri omale Tallinnas, mis oli rajatud juba sajand varem ning oli ennast ilmselt õigustanud. Kiriku ruum oli jagatud letneriga peaaegu täpselt pooleks. Idapoolne osa oli mõeldud preestervendadele, läänepoolne oli avatud palverändureile ja kõigile teistele huvilistele. Ka läänepoolses osas olid omaette altarid – need paiknesid aga seinani__ides.
Sulushoonestik oli nunnadel ja preestervendadel rangelt eraldatud. Lõunakülge jääv meestepool oli tunduvalt väiksem, väljakaevatud ruumidest asus idatiivas ilmselt refektoorium. Nunnade põhjapoolne klausuur on põhjalikumalt läbi uuritud ning täpsemalt identifitseritud. See paikneb mõneti ebareeglipäraselt ümber nelinurkse sisehoovi ning on ehitatud väga mitmes järgus.
Idatiivas paiknesid algne kapiitlisaal ja refektoorium, hiljem põhiliselt keldrid toidutagavaradele ja suur köök. Teisel korrusel olid nunnade magamisruumid. Põhjatiivas asusid eriti piduliku kujundusega hilisem kapiitlisaal ja pidurefektoorium, ka väiksemad söögisaalid, mida sai kütta. Idatiiva hoonete ehitusjärgud on raskemini jälgitavad, siin paiknes oletatav abtissimaja ja külalisteruumid. Kõiki kloostri tiibu ühendasid ristikäigud.

Pirita klooster oli Vana-Liivimaa suurim klooster ja ehituslikult kindlasti neist kõige uhkem.