Valmistasin kogu suve ette Soome rahvusringhäälingu YLE saate „Ulkolinja“ („Välisliin“) Eestit käsitlevat osa, mis jõudis eetrisse novembri alguses. Intervjueeritavad rääkisid mulle palju Venemaast ja selle lähedusest, piirijulgeolekust, Narvast, sõjast Ukrainas ja Eesti venekeelsest elanikkonnast.
Ainsad, kes jäid napisõnaliseks, olid eestivenelased. Nägime küll kõvasti vaeva, et leida nende seast inimesi, kes oleks nõus vestlema, kuid tulemus jäi lahjaks. Paljud Eesti venekeelsed elanikud eelistavad Ukraina sõja ja poliitika teemal nimelt vaikida. „See kõik on nii segane,“ on intervjuust keeldumise tavaline põhjus, lisaks „Ma ei tegele poliitikaga“ ja „Tahan lihtsalt rahulikult elada“. Mida lähemal piirile, seda sagedamini sellise suhtumisega kokku puutub.
Mõned eestivenelased eestistuvad
Kirde-Eestis asuv Narva on Euroopa Liidu kõige venekeelsem linn. Üle 90% narvalastest räägib emakeelena vene keelt ja umbes kolmandik ligi 54 000 sealsest elanikust on Venemaa kodanikud. Pool praegustest narvakatest on sündinud väljaspool Eestit.
Hiljuti Narva linnapea ametist vabastatud Katri Raik ütleb, et narvalastes on Venemaa agressioonisõja ajal toimunud kaks muutust. Üsna pea pärast sõja algust kogesid venekeelsed narvalased, eriti noored, identiteedinihet. Nad hakkasid ennast pidama venekeelseteks eestlasteks, mõned neist eestistasid isegi oma nime. Teiselt poolt tekkis Raigi sõnutsi narvalaste seas aasta tagasi komme vaikida. Osaliselt on see seotud Teise maailmasõja mälestusmärkide eemaldamisega Narvast. Eesti valitsus viis selle läbi kiirelt ja tõhusalt, toeks suured politseijõud. „Alguses reageeriti sellele mitmesuguste avaldustega sotsiaalmeedias. Nüüd seda enam pole,“ ütles Raik juunis.
Radikaalseimad saadetakse Venemaale välja
Vaikimisele on kaasa aidanud ka radikaalsemate inimeste väljasaatmine. Eestist on julgeolekupolitsei ja politsei tegevuse tulemusena välja saadetud kümme väga radikaalset Kremli-meelset aktivisti. Need on Venemaa kodanikud, kelle elamisluba tühistati ja kes viidi Narva jõe piirisillale. „Keegi siinsetest elanikest ei taha tegelikult elada Venemaal. Narvalased on üle piiri käinud ja näinud, milline see Vene reaalsus on,“ sõnas Raik.
Vaikimise kultuur tähendab tema sõnul ka seda, et keegi ei tea tegelikult, mida eestivenelased päriselt mõtlevad. Samas ei ole eestivenelased sugugi homogeenne rühm, vaid nende seas on palju eri arvamusi-hoiakuid, ka väga radikaalseid.
Märtsikuistel parlamendivalimistel andis 14 000 eestivenelast oma hääle pisikesele Eesti Ühendatud Vasakparteile, mille oli üle võtnud avalikult venemeelne liikumine Koos (eelmistel valimistel sai see partei vaid mõnisada häält). Lisaks sai Kirde-Eestist peaaegu 4 600 häält parteitu kandidaat Mihhail Stalnuhhin, kes ei esinenud venemeelsena, kuid vastandus mälestusmärkide teisaldamise küsimuses teravalt Eesti valitsusele.
Kogu propagandaspekter
Venemaa agressioonisõda on niisiis eestivenelastele mõjunud mitmeti. Mõni häbeneb oma vene tausta ja püüab eestistuda, teine muutub veelgi venemeelsemaks, ent enamik tunneb end ebamugavalt ja on segaduses.
Narva hoiakud peegeldavad suuresti laiemalt eestivenelikku suhtumist. Eesti Kaitseuuringute Keskuse uuringute kohaselt on umbes 10 % venekeelsetest veendunud putinistid, kolmandik on Eesti-meelsed ja ülejäänud ei tea tegelikult, mis seisukohta võtta. Nende ülejäänute nimel peab Venemaa võitlust kõikvõimalike vahenditega. Eesti Julgeolekupolitsei endise juhi Arnold Sinisalu sõnul hõlmab see ka värbamiskatseid ja ähvardusi, kuid peamiselt on tegemist ulatusliku propagandaga. „Kirik, film, teater, kontserdid, sport, ajaloo tõlgendamine…“ loetleb ta näiteid. Lisaks hulk televisioonikanaleid, samuti internet ja sotsiaalmeedia. Venelaste võidupäeval 9. mail korraldas Venemaa Narva jõe idakaldal tohutu propagandaürituse koos kontserdi ja kihutuskõnedega.
Kes hääletavad ikka veel Putini poolt?
Eestis elab kokku umbes 320 000 venekeelset inimest, kellest enamik on tulnud või toodud siia Nõukogude ajal, pluss nende järeltulijad. Arvestades Venemaa mõjutustegevuse ulatust, on selle tulemused tegelikult olnud üsna kehvad. Väga radikaalseid putiniste hinnatakse Eestis olevat maksimaalselt mõne protsendi jagu venekeelsetest elanikest. Neist omakorda hinnanguliselt ainult murdosa on valmis kriisiolukorras aktiivselt Eesti vastu tegutsema.
Kui Venemaal valiti 2018. aastal presidenti, sai Vladimir Putin Eestist 28 000 häält. Oma hääleõigust kasutanud Eesti venelastest hääletas 94% tema poolt. Seda rühma võib pidada putinismi kõige tugevamaks tuumikuks Eestis.
Venemaal toimuvad järgmise aasta märtsis jälle presidendivalimised, kus demokraatiast juba ammu loobunud Putinil on võimalus taas kord kandideerida. Eesti-suguses lääneriigis pole veel ainult pime ja kurt mõistnud, mida Venemaa agressioonisõda tegelikult tähendab. Otsus anda oma hääl sõjakurjategijale ei tulene lihtsalt rahulolematusest valitsuse või riigiga – see kõneleb truust pühendumisest. Nii et nende eestivenelaste arv, kes märtsis Putini poolt hääletavad, on omamoodi lakmuspaber.