Julkaistu: 13. Januaryta 2021

Allakäigutrepist üles

 

Mis hetkel ma hakkasin nii erilist asja iseenesestmõistetavaks pidama? Ja miks peab juhtuma midagi ebameeldivat ja põrutavat, enne kui aru saame, et kõiki mune tõepoolest ei tasu ühes korvis hoida.

Ma mõtlen Tallinna vanalinna.

Kui koroonaviirus ühe nakatava hingetõmbega tühjendas maailmapärandi objekti, hakkasid hirmu- ja õudusjutud ning kaasanoogutamine stiilis ”seda oligi arvata”. Vanalinnas on liigselt keskendutud turistide kummardamisele ja ükski kohalik vanalinna ei lähe. Üürid on liiga kõrged. Poodides on ainult turistitele mõeldud träni. Vanalinn sureb välja.

Möönan: olin ka ise üks neist, kes eriti suvel vanalinna vältis, sest pidev kruiisituristide kolonnidele tee andmine hakkas närvidele käima. Ma tõesti ei mäleta, millal ma enne koroonat mõnes vanalinna, eriti Raekoja platsi restoranis või kohvikus käisin.

Aga raputus muudab sissejuurdunud mõtlemis- ja tegutsemisviisi. Koroona-aasta on mõjutanud kõvasti minu argipäeva ja kõige muu segaduse kõrval muutnud minu suhet vanalinna. Olen liikunud nüüd vanalinnas rohkem kui viimastel aastatel kokku ja nautinud piinlikkust tundmata linna vaikust. Mu silmad on lahti läinud. Korraga saavad sadade aastate vanused tänavad jälle hingata. Olen aistinud majade värve, pisikesi kõrvaltänavaid ja erinevaid vaatamisväärsusi, mille suunas seni olin vaid käega rehmanud. Jah, olen käinud ka mõne korra Raekoja platsil söömas. Hinnatase on hämmastaval kombel ahvatlevamaks muutunud.

Olen püüdnud tõsta pilgu oma nabast kõrgemale lugematuid põlvkondi näinud vanalinna majade fassaadide ja detailide poole. Käisin vanalinna giidituuril, et värskendada oma mälu Tallinna põnevate kohtade suhtes. Tegelikult õppisin meeletult palju uut ja tundsin piinlikkust, et ei olnud varem märganud nii paljusid sel ekskursioonil mainitud üksikasju. Ilmselt olen kiirustanud Telliskivisse hipsterielu elama.

Minu varasem suhtumine on hakanud mulle imelik tunduma. Mis kummaline mõtteviis see on, et vanalinna taoline haruldane pärl on nagu mingisugusene kohustuslik objekt, kuhu oma külalised viin, aga samas neilt selle eest peaaegu vabandust palun, sest ”see on koht, kus lihtsalt peab ära käima, kuigi tegelikult on kõik hoopis trendikates eeslinnades äsjasest Fotografiska külastusest toibumas”.

Mõtlen, kas Tallinna vanalinna tänavatel vabalt ja samas armutult puhunud tuul võiks pühkida lõplikult tolmu ka endiselt ajalt? Kas tugev tõmbetuul aitaks leida lahenduse, kuidas tallinlased ja mingil hetkel kindlasti naasvad turistid võiksid siin sõbralikult koos elada ja vanalinna nautida?

Praegu oleks ainulaadne võimalus luua võrratu vaatamisväärsus unikaalses, huvitavas kohas, kus on ka palju tavalist elu. Sest just seda tahab turist üldiselt näha: välgatust teise maa argipäevast, pilguheitu tavalise kodu kardinate taha, tööle ruttavat linlast, kohvikut, kus kohalikud käivad. Kui see kõik sünniks veel arhitektuuriliselt ja ajalooliselt nii mitmenäolises kohas kui Tallinna vanalinn, on võimalus uue sära loomiseks tõepoolest olemas.

Tallinn ei jää kindlasti mitte kunagi turistide ega vee alla nagu Veneetsia. Põhjala ilmastik hoolitseb selle eest, et inimesed ei kipu siia selliste massidena nagu näiteks Barcelonasse. Siia kaugele Põhjalasse peaksid sõbralikult ära mahtuma nii kohalikud kui turistid. Siis võiks minna Maiasmokka kohvi jooma ja kõrvallaua turistidega koos kurta, kui vastik see koroona-aasta ikka oli.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti
13.01.2021