Julkaistu: 8. marraskuuta 2020

Eesti mets läbi aegade

 

9000 aastat eKr, siis, kui inimesed Eesti alale saabusid, oli see peaaegu täielikult metsade ja soodega kaetud. Küttide-korilaste tegevus ei mõjutanud metsasust just kuigi ulatuslikult. Esimest korda puutusid Eesti alal elanud inimesed maaviljelusega kokku nooremal kiviajal. Õietolmu leidude põhjal jõudsid paljud teraviljad Eestisse varem kui senimaani arvatud: näiteks kaer umbes 4000 aastat ja nisu 3500 a. e.Kr. Esimesed koduloomaluude leiud Eesti alalt pärinevad ajast 3000 aastat e.Kr. Kuid ikkagi kulus Põhja- ja Lääne-Eestis viljelusmajandusest elatuvate ühiskondade tekkimiseni veel umbes 2500 aastat. Emajõe tagune ja liivakivist aluspõhjaga Lõuna-Eesti oli põllunduse arengus Põhja- ja Lääne-Eestist omakorda tuhatkond aastat maas.

Veel pronksiajalgi olid peamisteks tööriistadeks ikkagi kivikirved. Kuigi kõblastega rajatud põllud olid veel väikesed, hakati juba pronksiajal ka alet põletama. Olulise pöörde metsa alistamisel tõid rauast tööriistad, mis jõudsid Eestisse küll juba umbes 500 aastat e.Kr, kuid arvestatavaks loodust muutvaks elemendiks muutus raud tasapisi alles umbes 2000 aastat tagasi, kui kohapeal õpiti ise rauda sulatama. Sellest ajast said alepõllundus ja söödiviljelus uue hoo. Põldude kündmise tõhususse tõi olulise pöörde 7.-8. sajandi paiku kasutusele võetud raudteraga ader ja nii sai vanemal rauaajal põlluharimisest ja karjakasvatusest Eesti ala elanike peamine elatusviis. Uusi külasid tekkis hoogsalt, arvatakse, et muinasaja lõpul (13. sajandil) elas Eesti alal ligi 150 000 inimest. Alepõldudega vallutati metsalt üha uusi alasid, põldudeks raadati kõige viljakama mullaga metsad. Kui saak muutus kehvaks, jäeti sellised põllud maha.

Jaht ja kalapüük olid selleks ajaks muutunud leivakõrvase hankimiseks. Mets oli külakogukonna ühisvalduses, kuid selle kasutamise osas võis küla inimestele olla ka piiranguid. Metsa üle peeti arvestust „kirvestes“. „Kirves“ oli sellise metsatüki suurus, mis pidi katma üheadralise majapidamise keskmised vajadused. Muinasaja lõpuks, mil metsi oli raadatud juba tublisti üle tuhande aasta, oli Eesti metsasus kahanenud umbes 60%-ni.

Pärast Eesti vallutamist said vähehaaval mõisad külade sarasmaade (sh metsa) kasutamisõiguse. Esialgu jagus metsa veel kõigile. Suuremates ühiskasutuses olevates sarastes võisid metsi kasutada mitmed mõisad koos nende juurde kuuluvate küladega. Sellelaadseid ühismetsi leidus veel 17., Saaremaal isegi 18.-19. sajandini. Omaette kurioosum oli nn Nüri mets Viru-Nigula kihelkonnas, mis oli kogu kihelkonna vajaduste teenistuses kuni Eesti Vabariigi loomiseni. Ajapikku raied ja metsade raadamine suurenesid. 1789. aastal on Harjumaal juba ligikaudu ½ maast võetud kasutusele põllumajandusmaana, 1938. aastal moodustasid põllumajandus maad juba üle ⅔ maakonna pindalast.

17. sajandiks jagunesid metsad kasutusõiguse järgi kolme rühma: Poola kuninga privileegiga ühele omanikule kinnitatud erametsad, mitme omaniku (sh ka külade ja talude) ühiskasutuses olnud ühismetsad ning tavaliselt asustatud aladest kaugemal asuvad suuremad maahärrale (ordumeistrile või piiskopile) kuuluvad metsad. Talunikud said tarvilikud puud küla ühismetsast, kui see aga puudus, siis enamasti mõisa metsast tasuta. Kui mõisal oli metsa vähe, tuli talupoegadel metsa osta. Maahärradele kuulunud suurematest metsadest moodustati pärast Liivi sõda riiklik maavaldus. Rootsi aja alguses need suures osas taasläänistati, kuid riigistati uuesti Rootsi aja lõpul rahapuuduse tõttu.

17. sajandil hakkas külade ümbruses metsa ja puitu nappima – seal, kus juba kümmekond inimpõlve oli alet põletatud, ei olnud enam kerge tarbepuud leida ja seda tuli kaugelt tuua. Kogu Rootsi riigis oli jõudnud kätte puumaterjali nappus, eriti tunti puudust laevaehituspuidust. Selle tõttu kuulutati välja raiekeelde, mis kehtisid kogu tolleaegse Rootsi piirides. Anti välja seadusi, mis piirasid aleviljelust ja puidu müüki. Metsa tahtlik süütamine võis kaasa tuua surmanuhtluse.

Põhjasõjas vallutas Moskva tsaaririik Eesti ala. Uued maaomandisuhted said alguse alles aastast 1721, mil Peeter I keisriks krooniti. Mõisatele tagasi antud maade metsakasutusse riik mõnda aega enam ei sekkunud, küll aga hakkasid mõisnikud talunike metsakasutust üha enam piirama. Taheti vähendada ale- ja kütisepõletamist ning isegi valgustuspeergude kasutamist taludes, lõpetada kaigastest soosildade ja pakkteede, alusmüürita hoonete, laud- ja puukoorkatuste ehitamine jne. Kõige suuremaks mureks näisid olevat pikad lattaiad. W. C. Friebe kurtis 1794. aastal, et viimase saja aasta jooksul on Liivimaa metsavarud vähenenud umbes kaks korda. Oluliste põhjustena nägi ta nii arvukaid saeveskeid kui ka mõisatesse rajatud viinakööke.

Aastal 1782. koostas Liivimaa asekuberner Balthasar von Campenhausen metsainstruktsiooni, mis sai nii Eesti- kui ka Liivimaal seaduse jõu — see oli metsakorralduse algus Eestis. Metsakorralduse tulemusena tekkis metsas nähtav kvartalivõrgustik — Eesti mets koosneb sihtide ja kraavidega eraldatud ristkülikutest. Soomes ja Rootsis kvartalisüsteemi ei ole ja metsakorralduse üksuseks on metsa kasvukohatüübi looduslikke piire järgiv eraldis.

Ale tegemine, mis Põhja-Eestis hakkas hääbuma juba 13. sajandiks, lõpetati seal täielikult 18. sajandiks, Lõuna-Eestis püsis tuleviljelus kohati isegi 20. sajandi alguseni. Ale põletamist asendas kütise tegemine — uudismaal põletati mujalt toodud puud või haod.

Kuid pealetung metsale jätkus - seninägematus koguses hakkas puitu neelama tööstus. 19. sajandi keskpaigaks vähenes Eesti metsasus umbes ühe kolmandikuni pindalast ja nõudlus puidu järele suurenes üha.

Puitu neelasid mõisate viinaköökide ahjud, metsadesse rajatud klaasikojad, mida hiljem asendas päratu suur Rõika-Meleski klaasimanufaktuur. Narvas kujunes välja saetööstus, mille peamiseks kliendiks oli Peterburg. Tekkis mitmeid tselluloosivabrikuid, Waldhofi vabrik Pärnus oli üks suuremaid omataolisi maailmas.

Eesti Vabariigi sündides riigistati 1919. aasta maaseadusega mõisate maad, ligikaudu 70% metsapindalast. Osa sellest jagati Vabadussõjast osavõtnuile ja metsa hakati rajama uusi asunikukülasid ja -talusid. Sellega kaasnes intensiivne metsaraie.

Eesti Vabariigi algaastatel maksti metsaga riigivõlga ja turgutati nõrka raha. Kui 1920. aastal moodustasid kõikvõimalikud metsasaadused 64,1% koguekspordist, siis 1922-1939 andsid nad stabiilselt veidi alla kolmandiku riigi ekspordituludest. Eestis Esimese maailmasõja ajal tekkinud küttekriis kestis mitmeid aastaid pärast sõda edasi ja tekitas metsades üleraieid. On selge, et Eesti esimese iseseisvusperioodi lõpp oli meie maa kõige metsavaesem aeg. Riiklikus statistikas oli 1940. aastal katastrimetsadena kirjas 931 346 hektarit metsamaad, mille alusel on tolleaegseks Eesti metsasuseks peetud 21% ja seepärast väidetakse sageli, et 1920. aastatel oli Eesti metsasus veidi üle ühe viiendiku maa pindalast. Katastris ei olnud aga kõik talude metsad (sh karjamaametsad, puisniidud ja võsad) kirjas. Kui ka need puistud arvesse võtta, võis enne teist maailmasõda Eestis erinevas seisundis metsa kasvatavat maad olla umbes 32 %.


08.11.2020