Mida teha, kui kuri koroonaviirus sunnib ka suvel paikseks jääma? Isegi nii paikseks, et pole võimalik pendeldada edasi-tagasi kahe kodumaa, Eesti ja Soome vahet. Kui tuleb jälgida koroona nakatumisnäitajaid, olla kursis mõlema maa pidevalt muutuvate reeglite, määruste ja nõudmistega ning oodata vaktsineerimisaegu antikehade moodustumist. Muidugi võib kõike ignoreerida, reisida vapralt, kanda maski, piserdada ninna Bioblocki, teha kiirteste ja teha pärast riiki saabumist uusi teste.
Aga …
… võib ka võtta väikese purjepaadi ning minna avastama kohalikke vaatamisväärsusi, näiteks Helsingi või miks ka mitte Uusimaa saarestikku.
Hmm!
Suur ettevõtmine, sest 6 300 kilomeetri pikkuse rannajoonega Uusimaal on umbes 1 100 saart. Kogu Soomes on saari ligikaudu paarisaja tuhande ringis, ühtede andemete järgi 224 661, millest 8 050 on järvesaared. Teatavasti loetakse saareks poole hektari suurust maalapikest, aga päris täpselt on pisisaarte kokkulugemine üsna võimatu ettevõtmine. Eesti riigi territooriumil on 2 222 meresaart. Helsingi merevete saari arvatakse olevat umbes 300.
Saar, laid, lood, kari, rahu, kare, nasv
Õpetaja ei saa kohe ilma õpetamata!
Kõigepealt tuleb muidugi lõunaeestlasest maarotil endale selgeks teha, et kõik moodustised, mis veest välja paistavad polegi saared, isegi siis mitte, kui sinna mõni uhke suvila on peale ehitatud. Lisaks saartele leidub Soome saartevööndis loode, laide ja karisid. Soomekeelne sõna luoto peakski tähendama väikest ilma puudeta saart. Tihti antakse luotole nimi maastiku järgi, näiteks heinäluoto, kallioluoto, kivikkoluoto. Ja kohe tuleb ka meelde selline koht nagu Eestiluoto, imeilus saar Sipoo saarestikus. Tõenäoliselt on saare nimi seotud eestlastest väljarändajate ja paadipõgenikega, kes eelmise sajandi alguses ja hiljem maailmasõdade keerises sinna oma kodud rajasid. Ilma puudeta pole aga Eestiluoto kaugeltki mitte.
Eesti keeles on sõna lood täiesti olemas ja kasutusel. Lood tähendabki õhukese või puuduva pinnakatte ja mullakihiga paepealset ala või alvarit või saarekest. Kirjakeeles kasutatakse loo sõna asemal aga tihti sõna laid, kuigi sõnaraamatu järgi on laid väljakujunenud taimestikuga väike meresaar. Ka eestlased pole oma kohanimede andmisel alati täpsed olnud. Tallinna lähedal asetseb Loo alevik, mis pole saar. Aleviku nimekuju Loo on tegelikult sõna lood omastava käände vorm. Lood käändub kolmes esimeses peakäändes lood-loo-loodu. Aleviku koduleheküljel öeldakse, et aleviku nimi on tuletatud sõnast loopealne, sest talumaad asusid mereäärsetel loopealsetel. Kui nüüd grammatika peale jutt läks, siis võib ka meenutada, et sõna laid käändub laid-laiu-laidu.
Sõna kari tähendab eesti keeles veel väiksemat veealust või pisut üle veepinna ulatuvat kivist kõrgendikku meres ning sõna ise käändub eesti keeles igati viisakalt kari-kari-kari. Soomlased ja norrakad on arvanud heaks seda sõna ka eesnimena kasutada.
Väikseid saari nimetatakse eesti keeles veel rahudeks, karedeks, nasvadeks, mäkkideks, kivideks ja kuivadeks.
Rahu võiks soome keeles tähendada riutta ja mõlemas keeles on tegemist kivise merepõhja kõrgendikuga. Lääne-Eestis tähendab rahu ka väikest kivist, aga püsiva taimkattega saart.
Sõna kare tähendab väikest rannalähedast laidu või väikest kivist madalikku. Soome keeles võiks vabalt kasutada sõna matalikko. Aga soomekeelne sõna kare tähendab hoopis lainevirvendust.
Eesti keeles võib meremadaliku kohta kasutada ka sõna nasv.
Muidugi peab veel vahet tegema, kas sa viibid oma pisikese paadiga sise- või välissaarestikus. Või koguni kuskil vahepeal. Avameri, millel loksudes kaldaid ei näe, kannab soome keeles toredat nime ulappa, mis pisut meenutab eestikeelsest sõnaosist ulgu-. Eestis ulgumere saari tegelikult polegi, aga Soomes küll, näiteks Tove Janssoni suvitussaar Klovharu, mis on ka tegelikult luoto või laid Pellingi ulgumeresaarestikus. Mis siin ikka keerutada! On aeg ette lugeda need Helsingi-lähedased saared, kus kahel koroonasuvel olen käia jõudnud. Lehitsen oma matkapäevikuid ja panen kirja kõik saarte või laidude nimed, mis pundunud märkmiku vettinud lehtedelt välja on loetavad.
- Abrahaminluoto
- Bärholmen
- Eestiluoto
- Granholmen
- Granö
- Harakkasaari
- Hattusaari
- Iso Iiluoto
- Iso Lehtisaari
- Iso Mustasaari
- Iso Vasikkasaari
- Isosaari
- Karhusaari
- Kaunissaari
- Koirasaari
- Korkeasaari
- Kotiluoto
- Krokholmen
- Kustaanmiekka
- Kuusiluoto
- Lammassaari
- Länsi Tonttu
- Länsi-Mustasaari
- Löparö
- Malkasaari
- Norkullalandet
- Onas
- Pentala
- Pieni Lehtisaari
- Pihlajaluoto
- Pihlajasaari
- Pikku Mustasaari
- Pirttisaari
- Pitkäouri
- Päntäri
- Rövaren
- Satamasaari
- Sirpalesaari
- Stora Herrö
- Sumparen
- Susisaari
- Söderkullalandet
- Trutlandet
- Varjosaari
- Vartiosaari
- Vasikkasaari
- Villaluoto
Kindlasti jäi mõni nimetamata. „Süües kasvab isu,“ ütleb eesti vanasõna ja õige kah! Kui juba kord saarestikus seiklema hakata, ei taha sugugi enam lõpetada. Pealegi saab iga aerutõmbega selgemaks, milles peitub soomlaste õnn ja eestlaste õnnetus.
Soomlaste õnn
… peitub kindlasti selles, et soomlastel on rohkem vett, rohkem metsa, pikem rannajoon ja puhkamiseks rohkem ruumi. Kui ikkagi on võimalik leida endale täiesti oma saar, ehitada sinna väga uhke või natuke vähem uhke või täiesti tavaline suvila või panna kaljunukile kas või oma tool, nautida üksindust keset merd ja loodust, siis lihtsalt ei saa teistmoodi, kui olla eluga rahul ja olla õnnelik, vähemalt suvel. Merel saarte vahel ringi seigeldes õppisin ka seda, et „Eravalduse“ silt kaljunukil on ülimuslik. Igamehe õigus ütleb küll, et tohib randuda igal pool, eriti veel siis, kui äikesepilved silmapiirile ilmuvad. Aga saarestikus õpid kiiresti, et kõrvalised isikud pole neisse suvitusparadiisidesse oodatud. Õnneks on küllalt ka selliseid saari, mis on mõeldud üleüldiseks kasutamiseks. Kõikidele jätkub saari: nii eraomanikele kui tavalistele telgiga rännnumeestele. Selle suve kõige ilusamad elamused on seotud kolme saarega: Päntäri, Koirasaarega ja Lehtisaartega. Koirasaarel nägin esimest korda elus oma silmaga krüüselite kolooniat ja Päntäri saarel sinna ilmselt tutvumisretkele saabunud alke. Lehtisaarte suvilates oli stiili, tõeliselt maitsekat vanaaegsust ja üks täiuslik paadikuur, mida ülisõbralik suvilaomanik meile tutvustas.
Eestlaste õnnetus
… on seotud ikka ajalooga. Kui Eesti ja Soome suvituskultuure võrrelda, tundub, et algus oli mõlemal maal õnnelikult ühesugune nagu igal pool Euroopas. 18. sajandil hakkas peenem rahvas ehk aadelkond kogu Euroopas ehitama suvemõisaid, õhulisi puitehitisi supelmajade ja parkidega. Tallinna ümbrusesse kerkisid esimesed suvemõisad ehk Höfchenid juba Rootsi ajal ehk 17. sajandil. 19. sajandi lõpu poole muutus suvilate ehitamine eestlaste seas järjest populaarsemaks ning komme levis ka jõukama keskklassi hulgas. Eesti esimese iseseisva vabariigi ajal ehitati juba nn „nädalalõpumaju“ ja suvituskortereid välja üürimiseks kõigile soovijatele. Võib-olla oleks võinud ka Eestis välja kujuneda taoline suvitusparadiis nagu Soomes praegu, kui Eestit poleks 1940. aastal „vastu võetud“ Nõukogude Liidu sõbralike vennasrahvaste perre. Nõukogude Liidus polnud puhkamine enam inimese enda asi, vaid riiklikult korraldatud ning kontrollitud tegevus. 1960. aastatel alustati Eesti Nõukogude Sotsialistlikus Vabariigis süsteemset puhkealade planeerimist ja reguleerimist. Piisab, kui vaadata Eesti NSV puhketsoonide generaalplaani, mille leidsin eriti huvitavast Eesti Arhitektuurimuuseumi poolt 2020. aastal välja antud Epp Lankotsi ja Triin Ojari koostatud teosest „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20.sajandil“.
Eesti NSV puhketsoonide generaalplaan teosest „Suvila. Puhkamine ja arhitektuur Eestis 20.sajandil“
Kommunistliku heaoluühiskonna kontseptsiooni järgi tuli tööinimeste tervist turgutada organiseeritult. „Puhkamine ei olnud jõudeolek, vaid eesmärgipärane tegevus tööviljakuse taastamiseks ja kasvatamiseks. —— Töötajate puhkeaja organiseerimine oli osa ideoloogilisest kasvatustööst ja kollektiivitunde loomisest,“ kirjutab Epp Lankots samas raamatus.
Igal juhul ei näinud nõukogude võim ette puhkamist koos laste või perega. Tekkis nähtus, mida võiks nimetada massipuhkuseks. Looduskaunitesse kohtadesse hakati ehitama sanatooriumeid, puhkebaase ja saun-suvilaid. Sanatooriumi tuusiku saamine polnud sugugi isenesestmõistetav. Selleks pidi olema võrdõiguslikus sotsialistlikus ühiskonnas kuidagi eriti võrdne. Minu ema sovhoosi pearaamatupidajana sai Pärnusse aeg-ajalt puhkama sõita. Minu ja minu õe jaoks oli see piinarikas osa suvest, sest kohale telliti lapsehoidja. Mõnikord pidime koguni lüpsma lehma, kes peksis sabaga ega andnud piima valele perenaisele kätte. Ema tundus ära olevat kuidagi väga kaua. Õnneks ei sunnitud meid pioneerilaagrisse minema ja selle eest olen veelgi emale tõeliselt tänulik.
Kuuekümnendate aastate sulaajal, pärast Stalini surma, hakkas siiski levima pisut individuaalsem puhkamisviis – hakati ehitama suvila- ja aianduskooperatiive. Kuigi selline puhkamise vorm võimaldas suvitama sõita kogu perega, ei tohtinud unustada, et selline puhkus oli samuti ühine asi – hüve, millele pääses ligi vaid kollektiivi osana, suvilaehitus- või aianduskooperatiivi, ametiühingu või ettevõtte liikmena. 1970. aastatel saabus tõeline suvilate ehitamise buum. 1975. aastal oli Eestis 500 aianduskooperatiivi. Tõeline kunsttükk oli muretseda endale ehitamiseks vajalikku materjali ja hiilida kõrvale reeglite ja käskudega piiratud ehitusnõuetest. Looduskaunisse kohta ehitatud suvila ei tohtinud olla suurem kui 40 ruutmeetrit. Selliste majade juurde ei tohtinud rajada iluaedu ega peenraid. Aianduskooperatiivi poolt antud maalapile ehitatud maja ei tohtinud olla suurem kui 25 ruutmeetrit ja seal oli aiapidamine kohustuslik. Ei suvilates ega aiamajades tohtinud elada aastaringselt. Neid võis kasutada 1. maist kuni 1. oktoobrini.
Mõnes mõttes oli suvila ka staatuse ja jõukuse näitaja – kuigi Nõukogude Liidus oli kõik rahva oma ja eraomandus puudus. Kaunisse Kablisse, Rannamõisasse, Võsule või Elvasse tekkis „bosside“ suvilarajoone. Nõukogude aja lõpus aastal 1990 oli Eestis veidi üle 1 300 aiandus- ja suvilakooperatiivi kokku 52 000 krundiga.
Ja pärast…
Pärast 1991. aasta taasiseseisvumist, privatiseerimist ja vanade talukohtade tagastamist on eestlased peaaegu unustanud sõna suvila. Suvila sõna meenutab eestlasele veel ikka massipuhkust ja aianduskooperatiivi. Tihti olen kuulnud räägitavat maakodudest, maamajadest ja taludest, isegi paadikuuridest, aga mitte enam suvilatest. Üks endast lugu pidav eestlane ei ehita endale enam suvilat, vaid taastab esivanematelt päranduseks saadud talumaja või ostab endale korraliku maamaja, kus saab veeta ka talvepuhkust, teeb korda vanad õunapuud, istutab maasikaid või rajab kauni iluaia. Kõige tähtsam on leida taoline maamaja võimalikult üksikust kohast, naabritest ja inimestest kaugel ning teha võimalikult palju tööd ka suvel puhkuse ajal. Võib-olla on seegi üks põhjus, miks eestlased end väga õnnelikuks ei pea või on väga ettevaatlikud selle sõna kasutamisega. Kunagi ei või ju teada, mida homne päev toob.