On andmeid, mis võimaldavad vaadelda Eesti ja Soome kultuurisuhteid õitseva ja arenevana. Kuid on ka vastupidine, sünge ja must vaade olevikule ja tulevikule, mille järgnevalt ka esitan. Suhted võivad ju areneda, kuid kui suhtlemine ei käi meie oma kahes keeles, siis kas need on meie suhted ja erisuhted? Paraku on siin mängus väga suured jõud, mis kahe rahva erisuhte vajalikkust kas eitavad, ignoreerivad või lihtsalt plaani puudumise ja tegemata jätmisega kahjustavad.
Ja ongi kahjustanud, sest kuigi Eesti-Soome suhted on ikka tõusude ja mõõnadega käinud, ei ole ajaloos olnud nii kiire ja ulatusliku allakäigu perioodi kui viimased 20 aastat. Millega ma seda tõestan? Ennekõike üldise vastastikuse keeleoskuse langusega ja kui turistide põgusad olmesuhted teeninduses kõrvale jätta, siis on praegune reegel pigem see, et eestlane ja soomlane kõnelevad omavahel inglise keeles. Näen seda nii ülikoolis tudengite puhul, kuulen seda diplomaatias ja poliitikas.
Siin ja edaspidi räägingi Eesti poolest, soomlased võivad soovi korral enda pihta ise kive visata. Statistikasse võib sisse arvata kõik need kümned tuhanded Soomes alaliselt või ajutisemalt töötavad eestlased, kes peavad ju mingil tasemel soome keelega hakkama saama, aga kultuuri- või ka poliitiliste erisuhete seisukohalt on neil nullväärtus.
Miks see nii on läinud, kui vähemasti Eesti poolel oli 1980ndateks välja kujunenud üsna laialdane isetekkeline soome keele baas? Võime mingil määral soome keelt mõista ja selle kaudu ka tunda huvi ja saada osa soome kultuurist oli hästi paljunev kultuurinorm. Aga iseseisvuse taastamise järel tekkis sellesse kümne aasta pärast järsk katkestus, me viskasime kasuliku asja oma kultuurinormist välja, täpsemalt, ei paljundanud seda enam uute sugupõlvede peal. Seetõttu on soome keele oskus ning vastavalt huvi soomlaste ja Soomes toimuva vastu jäänud pigem keskmise ja vananeva põlvkonna, minusuguste asjaks, millel piisavat järelkasvu ei ole.
Igal vähemasti põhjapoolse Eesti keskealisel on oma lugu, kuidas ta algtasemel soome keele selgeks sai ja üle lahe suhtlema hakkas. Minu oma kuulub tänu mu vanaema tegevusele ja pärandile ehk ekstreemsete hulka, kuid üldiselt võib öelda, et 1980ndatel oli paljudel keeleline kingitus tasuta käes, aga paraku ei olnud see iseseisvuse tingimustes enam paljunemisvõimeline. Mina ei saa oma soomlust lapselastele paljundana nii, nagu minu vanaema seda minu sisse istutas.
Loomulikult on mul oma soomlased, mitte enam vanaema või vanemate omad, aga Eestis suhtleme soome sõpradega peamiselt eesti keeles ja Soomes soome keeles või veel täpsemalt, oleme välja kujundanud omapärase soome-eesti segakeele, milles rääkimine meile lõbu pakub, aga edasiandmiseks ja õpetamiseks see keel ei kõlba. Ja lõpuks: toetavat televiisorit ka enam pole. Nii ma olengi oma soomlusega üks väljasurev liik või nagu beduiin kõrbes, kes silmapiiril ühtki omasugust ei näe.
Mõistagi oli Soome vastu huvi tundvate ja soomlusest lugu pidavate eestlaste esmane ootus iseseisvumisel, et rahvadiplomaatilist rohujuure tasandi suhet hakkab toetama ja täiendama riiklik. Kuni Eesti liitumiseni Euroopa Liidu ja NATOga teatud riiklikke pingutusi isegi tehti, et võib-olla tegelikkuses juba olematu erisuhe toimivana välja paistaks. Seda tegid ikka needsamad vanema põlve inimesed, pärast põlvkonnavahetust poliitikas selle sajandi alguses Soome sisuliselt tühistati. Ja loomulikult jäi täielikult unarule keelelis-kultuurilise järelkasvu tekitamine. Tänaseks on jõutud nii kaugele, et kuigi otsene ametlik solvamine on Eestis pausile pandud, siis isegi me igapäevast silda, sh kultuurisilda püsti hoidva Tallinki laevakompanii juhtidele on tervisekriisi ajal korduvalt öeldud, et see soomlastega askeldamine on teie eraäri, riiki, s.t võimu ja valitsust see ei puuduta.
Aga kui kord on nii, et naabrid on paratamatud ning ideaalis ollakse naabritega sõbrad, siis kuidas üldse on võimalik ilma naabrite keelt ja kultuuri tundmata nendega sõbraks saada?
Põhimõtteliselt on Eestis kodanike käest küsimata langenud otsus, et Eestil suhtlemiskõlbulikke naabreid ei ole ega tule. Pealispindne, formaalne suhtlemine toimub, kuid nii saab olla ainult tuttav, mitte sõber. Sõpruseks on vaja rohkemat kui formaalsuste täitmist. On vaja kirge, huvi, emotsiooni, armastust.
Aga kehtiva riigimõtte järgi ümbritsevad Eestit kuri naaber ja kolm kasutut naabrit. Kasutut, sest nad ei mõista meie paremust nende ees ning ei käitu riikidena meie eeskuju järgi. Sõpru sealt ei leia, järelikult ei ole neid ka vaja tunda, nende keelt ja mõtlemist mõista.
Et me riiklikul võimutasandil nii arvame, näitab kas või see, et erinevalt sajandivahetusestki saadame häbenematult naabrite juurde suursaadikukski inimesi, kes alles sündmuspaigal natuke kohalikku keelt õppima hakkavad. Nad võivad olla võimekad diplomaadid, kuid keeleoskuseta sõbraks ei saa. Nagu ei saa ka aru, mida kohalikud sinu juuresolekul omavahel oma keeles räägivad.
Palju hullemini vaatab see mõtteviis vastu Eesti üldhariduskoolist ja sealse kohustusliku võõrkeeleõppe struktuurist. Vähe sellest, et see on skisofreeniline, see on ka karjuvas vastuolus Eesti pika perspektiivi julgeolekuhuvidega. Täpsemalt, see oleks vastuolu, kui meil oleksid õigesti sõnastatud julgeolekuhuvid, mida aga ei ole, sest julgeoleku kallal askeldav kogukond on regiooni sobimatult sõjakas ja vaatab juba aastaid maailmale ainult läbi Washingtonist saadud prillide ning inglise keeles. USA on ainus tõeline süvaliitlane ja sõber, järelikult on ainuke vajalik võõrkeel ka inglise keel.
Erinevalt mõnest muust ainest üldhariduskoolis on ja saab olla võõrkeelte õppimisel minu arvates ainult puhtpraktiline eesmärk. Keelest peab olema kasu ja kasu saab ainult keelt kasutades. Omahuvist võib õppida ka surnud keeli, kuid riigi poliitika kujundamisel peab just kasu eesmärki silmas pidama – nii inimese isiklikku kasu (töö- ja karjäärivõimalused sõprade juures jm) kui ka ühiskonna ja riigi strateegilist kasu. Praegune kohustuslik keeleõppe süsteem ei teeni kumbagi eesmärki.
Muidugi on alati ka riigi üldsuunaga võrreldes teisitimõtlejaid. Juba enam kui sajandi valitsevad meil Eestis Soomele mõeldes justkui paralleelmaailmad, mis iial kokku ei saa. Meil on pikk ja tugev Soomega ja põhjamaisest ühtsusest unistamise traditsioon, mille alguse võib viia vähemasti Gustav Suitsu ideeni Soome-Eesti ühisriigist või unioonist, mille jätkuks oli 1930ndatel Ilmar Tõnissoni pakutud põhjamaine orientatsioon välispoliitikas, mille nii edukalt realiseeris Soome.
Kõrvalepõikena, nagu ajaloost teada, ei olnud Soome liikumine Skandinaavia perre algselt sugugi nii endastmõistetav ning selle realiseerumiseks oli vaja ka väliseid tõukeid, nii Eesti, Venemaa kui muude riikide poolt.
Kuid sõjaeelsel ja eriti sõjajärgsel ajal oli Soome Skandinaaviaga integreerumise ning Põhjamaade ühistöösse pääsemise võtmetegur ikkagi see, et Soomes oli igale alale ärist poliitikani võtta piisavalt rootsi keele oskajaid. Ja mul on mulje, et nii on see tänapäevani. Põhjamaade Nõukogu töös võib ju tõlge kasutusel olla, kuid üldjoontes peavad kõik seal ikka põhilise töökeelega hakkama saama. See on ka vastus küsimusele, miks Eesti või Balti riigid, kes 30 aastat tagasi suurte lootustega põhjamaisesse koostöösse kaastati nn 5+3 formaadis, ei ole täisliikmelisusele selle aja jooksul sammugi lähemale jõudnud ja ei jõua ka järgmise 30 aasta perspektiivis, kuni oleme seal võõrad ehk ingliskeelsed.
Kuid tagasi paralleelilmade juurde. Aastal 1998 kirjutas hilisem president Tooma Hendrik Ilves lühiessee „Jõulumaa“, milles rekonstrueeris regiooni vaimset geograafiat. Ilvese keskne idee oli Eesti kauaaegne kuulumine põhjamaisesse kultuuriruumi ning lisaks pisut looritatud soov minna nö Soome teed ehk pääseda formaalselt, juriidiliselt Põhjamaaks ka siis, kui see peaks Lätist-Leedust lahtiütlemist tähendama. Ilvese mõtted leidsid palju avalikku poolehoidu, kuid poliitiliselt eriti kuskile ei jõudnud, sest prioriteetide ja ühispingutusena olid tähtsamad pääsemine ELi ja NATOsse. Kuhu ka saadi.
Siiski jõudsid just Eesti ja Soome vahelised suhted mõni aasta hiljem lausa riiklikule tasandile, kui valitsus 2003. aastal tellis esimese ja 2008 teise nn tarkade meeste raporti. Nagu teada, tehakse praegu kolmandat, mis peaks märtsiks valmima.
Võimalik, et raportid olid vaid poliittehnoloogia produktid: minusuguseid oli toona elektoraadis veel palju ja kuidagi pidi meid kosima, ehkki poliitilised suurmehed ise enam tühise Soomega jändamist oluliseks ei pidanud. Raportid olid hea valimislubadus ja poliitiline sööt, aga mitte sisemine veendumus.
Esimese raporti autorid olid Jaak Jõerüüt ja Esko Ollila, teise omad Jaakko Blomberg ja Gunnar Okk. Need tekstid on avalikult saadaval ja hoolimata oma kohatisest konkreetsusest – ja võib-olla suudab keegi sealt isegi leida mõne täidetud ülesande – kuuluvad need utoopia žanri tekstide hulka. Toon siin välja vaid kaks keelepoliitika seisukohalt olulist punkti:
Jõerüüt/Ollila 2003: „Soome rajab Helsingi ülikooli juurde eesti keele ja Eesti Tartu Ülikooli juurde soome keele professuuri“. Tegelikkus on see, et mõlemas ülikoolis on üks lektor, kelle ametikohad tänavu imenapilt alles ehk kaotamata jäid. Professuuridest ei ole lõhnagi.
Blomberg/Okk 2008: „Soodustada eesti keele õpetamist ja eestikeelse põhihariduse andmist Soomes ning soome keele õpetamist ja soomekeelse põhihariduse andmist Eestis“.
Kahtlemata on Soomes loodud võimalusi Eestist pärit immigrantide laste emakeelse õppe toetamiseks. Selle ümber räägivad peojuttu ka mõned Eesti poliitikud. Kuid täpselt nii, nagu igasse riiki tulijad kolme põlve jooksul ümber rahvastatakse, juhtub see ka eestlastega Soomes ja soomlastega Eestis. Ja juhtub ka venelastega Eestis, kuidas ka Moskva vastupidise eest ei maksaks ja kihutustööd ei teeks. Tähendab, küsimus ei ole emigrantidele emakeelse õppe lubamises ja soosimises, vaid põlisrahvale naabrite keele kui võõrkeele õpetamises.
Mis ja miks raportitest tervikuna sai? Mitte midagi. Vähemasti Eesti valitsusi ja selle suunakujundajaid ei ole Soome lihtsalt huvitanud ega huvitagi, need raportid on üks ilukirjandus, millega lihtsalt žeste teha. Reaalsus on siiski Soome poliitiline tühistamine Eestis. Reaalses maailmas ei maksa tarkade raportid, vaid süsteemi lihvitud strateegiad ja arengukavad. Neil on mõju. Soome (nagu ka Rootsi) tühistamise kinnituseks tsiteerin kehtivat „Välispoliitika arengukava kuni aastani 2030“, kus Soomet on mainitud täpselt ühe korra ja nimelt kontekstis:
„Osaleme aktiivselt NATO partnerlussuhete kujundamisel, keskendudes meie regiooni vahetult mõjutavale koostööle, milleks on NATO suhted Soome, Rootsi, Ukraina ja Gruusiaga ning dialoog Venemaaga.“ Sama hästi võinuks kirja panna, et kahepoolseid suhteid Soomega ei ole ega tule, kuni Eesti koos oma ainsate sõpradega USAs ei ole soomlasi NATO liikmeks ära mudinud. Palju õnne, Soome!
Järeldagem sellest, et mida tahes ei kõneldaks ka siiski veel korraliselt toimuvatel ametlikel kohtumistel näiteks presidentide või peaministrite vahel, Soome on Eesti julgeoleku- ja välispoliitikas tühi koht. Ja kui nii, siis on ta sedasama ka igas muus poliitikavaldkonnas, olgu tegu majanduse või haridusega. Sest Eestis allub iga muu poliitika julgeolekupoliitikale.
Hariduspoliitikas kinnitavad seda haridusministeeriumi andmed võõrkeelte õppe kohta üldhariduskoolis. Inglise keelt õpib 127 600 ja vene keelt (arv kasvab) 56 800 õpilast.
Soome keelt aga ainult 1 200 (languses) ja rootsi keelt 440. Läti keelt eesti koolis ei õpita.
Äärmuste vahele jäävad mõne tuhandega veel saksa ja prantsuse keel. Aga pilt on erakordselt ühekülgne. Pealegi on vahe sees, kas keelt õpitakse varases algkoolis ja esimese, või siis hiljem ja hoopis väiksemas mahus teise või kolmanda võõrkeelena. Ma ei häbene öelda, et tegu on mastaapse ja kauakestva kuriteoga.
Inglise keele valikut põhjustab loomulikult eeskätt usk, et kogu maailm ongi nüüd ja igavesti ingliskeelne. (Mida ta ei ole, kui mõelda kasvõi Brexiti ja USA isolatsionismi võimalustele.) Juurde võiks arvestada, et läbi võrgumaailma puutuvad tänased lapsed inglise keelega kokku niikuinii ehk siis seda keelt on võimalik omandada ka eriti õppimata, nii nagu minul kunagi soome keelt. Aga teiste keelte puudumine inglise kõrvalt on juba loonud ühekülgse pildi maailmast, mis, nagu öeldud, on jõudnud ka poliitikakujundusse.
Parem pole lugu vene keelega, mille massõppimist eesti koolis nimetasin enne skisofreeniliseks. Mul ei ole küll ühtki uuringut, kuid pisteline küsitlemine ja vaatlus oma laste põlvkonna seas kinnitab, et kui vene keelt ka koolis õpiti, siis seda noored üldiselt ei oska ega ole ka leidnud kohta, kus ja milleks seda kasutada. Siin tuleb märkida, et kui inglise keele õpetamist põhjendab ka lapsevanemate suur nõudlus, siis vene keele puhul sama öelda ei saa. On küll vanu ja lihtsameelseid, kes jaksavad surmani korrutada, et „vene keelt on ikka vaja“, aga praktika seda enam ei kinnita. Kõigi äriliste, aga ka ametkondlike, poliitiliste ja muude suhete pidamiseks Venemaaga on Eestis veel pooleks sajandiks vene keelt emakeelena kõnelejaid võtta. Need on immigrantide ümberrahvustuvad järeltulijaid, kellest on saanud lojaalsed kodanikud. Sünnipärastel rääkijatel on idasuunaliste suhete harrastamisel igal juhul eelis, kuigi ka rahvusvahelist äri Venemaal tehakse juba ammu põhiliselt inglise keeles.
Seega raisatakse eesti koolis kuritegelikult kümnete tuhandete laste aega millegi täiesti kasutu õpetamisega, sest üks on kindel, rahvaste sõprust Venemaa elanikega lähikümnenditel ette näha ei ole. Kui võtta lihtne võrdlus, siis kas ei võiks keeleõpe koolis olla mingiski korrelatsioonis teiste rahvaste lähedusega meile ja majandussuhetega, näiteks väliskaubandusega? Ekspordis on suurimad sihtriigid Soome, Rootsi, Läti, USA ja Saksamaa, impordis Soome, Saksamaa, Läti ja Leedu. Kas ei tuleks Eesti ärile kasuks, kui me oma põhiturgudel suudaksime ka kohalikes keeltes rääkida, mitte ei pursiks koos vaevalist inglist?
Kehtivat olukorda ei ole lihtne muuta, sest lisaks seadustele on Eesti kooli võõrkeeleõppes arvestatav sõnaõigus lapsevanematel, kes praegu on juba pärit Soome-võõrast põlvkonnast. Seega ei saa olulisi muutusi teha „rahva tahtel“ ja demokraatliku nõudluse järgi, vaid ülalt alla ja jõuga. Selleks omakorda peaks olema arusaamist, analüütilist põhjendust ja poliitilist tahet.
Selle õigustuseks võiks olla just needsamad julgeolekukaalutlused, mille tõttu naabrite keeled ja suhted oleme praegu hüljanud. Ainult juhul, kui praegu hakkame laialdaselt naabrite keeli õpetama ja õppima, loome eeldused selleks, et meil on tulevikus tihedad kahepoolsed sõprussidemed naabermaade ja kultuuridega, mõistmine ja asjatundmine, mis võimaldab Eestil pääseda ka struktuuridesse ja kooslustesse, kuhu meil lähiajal keelepuudulikkuse tõttu asja ei ole. Või kui mustemalt mõelda, siis olema praeguse rahu ajal kergekäeliselt tühistanud midagi, mis meile hädaolukorras väga vajalikuks võiks osutuda.
Kuna Eesti rahvas ega võim ise ei ole leidnud head vastust küsimusele, milliseid keeli on vajalik ja kasulik õppida ja osata, et siin maanurgas elu õitseks, siis palun lõpetuseks kõiki soomlasi ja igal suhtlustasandil: palun andke meile seda head nõu, rääkige meile soome ja miks mitte ka rootsi ja läti keele oskamise kasulikkusest, kuni me seda taas uskuma jääme. Ja tegudele asume. Otsustame ja teeme ära, nagu Põhjamaades kombeks. Võis siis jätkame utoopilises unes, et teha pole vaja midagi, kuna juba peagi räägivad ja kirjutavad naabrite keeles meie eest targad prillid ja implantaadid kõrva taga. Kuni tulevik 30 aasta pärast ükskõik kummal viisil teoks saab, kordan endale lootusrikkalt iidset Pohjanmaa tarkust, et: koskaan ei olla kiirusta piretty, mut’ aina on keritty.