Eestis on juba 19. sajandist alates tegutsenud mitmeid edukaid naiskunstnikke, kes on kohalikku kultuurielu palju rikastanud. Näiteks võib baltisakslast Julie Hagen-Schwarzi pidada (1824—1902) pidada esimeseks kohalikuks naissoost maalikunstnikuks. Samuti väärib mainimist baltisakslasest Lilly Walther (1866—1946), kes oli tõeline multitalent, tegutsedes nii maalikunstniku, tarbekunstniku kui ka restauraatorina. Eesti esimeses kõrgemat kunstiharidust pakkuvas kunstikoolis Pallas olid enam-vähem pooled tudengitest neiud, nende hulgas näiteks ka legendaarne Karin Luts (1904—1993). Nõukogude periood andis meile teiste seas Malle Leisi (1940—2017), Mare Vindi (1942—2020), Sirje Runge (1950) ja Mare Mikoffi (1941).
Ent kuni viimase ajani saab erinevate näituseasutuste statistikat uurides tõdeda, et naistele on läbi ajaloo antud vähem väljundeid enese teostamiseks – neile ei pakutud nii palju võimalusi osaleda näitustel, korraldada isikuväljapanekuid ning kirjastada oma loomingust trükiseid kui eakaaslastest meestele. Täna võib julgelt aga öelda, et eesti kunstimaastiku on vallutanud naised, kes säravad eredalt ja kustumatult. Eike Eplik (1982), Edith Karlson (1983), Flo Kasearu (1985), Kristi Kongi (1985) ja Kris Lemsalu (1985) on vaid viis tükki neist võimsatest autoritest, kes täna eesti kaasaegse kunsti absoluutses tipus valitsevad.
Eike Eplik on eesti kaasaegse kunsti üks silmapaistvamaid skulptoreid ja installatsioonikunstinkke, kelle loomingu fookuses on oma ideede ning jutustuste edastamine läbi loodusmotiivide, kasutades teoste nii-öelda ehitamiseks nii traditsioonilisi kui ka moodsaid võtteid ja materjale, sh klassikalist kipsivalu, keraamikat, assamblaaži ning leidobjekte. Tema väljapanekud suudavad olla korraga nii visuaalselt efektsed, tehniliselt meisterlikud kui ka kontseptuaalselt kõnekad – Eike Epliku maailma astudes leiab end justkui tänapäevasest veidrast liigirikkast loodusmuinasjutust.
Eplik õppis skulptuuri Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA 2007) koos rea tänaseks tunnustatud kolleegidega (Jass Kaselaan, Jevgeni Zolotko, Art Allmägi), keda kriitikud kirjeldavad kui skulptorite põlvkonda, mis vallutas Eesti kunsti. Magistrikraadi omandas ta skulptuurierialal Eesti Kunstiakadeemias aastal 2010. Epliku loomingust annab väga hea ülevaate 2021. aastal ilmunud raamat „„Jagatud territoorium” ja teised näitused aastatest 2011-2021”.
Edith Karlson on skulptor, kelle loomingut iseloomustab suutlikkus rabada groteskse vormikeelega ning sageli ka massiivi, kogu ruumi hõlmava mastaapsusega – seda ka siis, kui kunstnik parajasti tegeleb väiksema formaadiga. Tema peamiseks aineseks on loomad ja inimesed, ent mitte naturalistlikul, vaid edithkarlsonlikult mütoloogilisel ja fantaasiarikkal moel. Karlsoni loomingust leiab palju sümboleid ning allegooriat, tema põhiliseks teemaliiniks on hirmud, mis kaasnevad kunstikutööga ning ühiskonnas funktsioneerimisega.
Karlson lõpetas Eesti Kunstiakadeemia installatsiooni- ja skulptuuriosakonna bakalaureuse 2006. aastal, magistrantuuri 2008. aastal. 2021. aasta lõpus avati Noblessneri väljakul Karlsoni suuremõõtmeline skulptuur "Vanad head ajad“, mis kujutab dinosaurust. Möödunud aasta loomingulise tegevuse eesti Eesti Kultuurkapitali aastapreemia peapreemia pälvis Karlson muuseas Eesti Kaasaegse Kunsti Muuseumis toimunud näituse „Süütuse tagasitulek“ (kuraator Eero Epner) eest, kus segunesid loomad, linnud, inimesed ja ajaloolised teosed erinevate muuseumite kogudest ühtseks kummustavaks jutustuseks.
Flo Kasearu oma näitusel „Elust välja lõigatud” 2021. aastal Tallinna Kunstihoones.
Foto: Renee Altrov
Flo Kasearu on interdistsiplinaarne kunstnik, kelle looming väljendub (sageli samaaegselt ühe installatsiooni/väljapaneku raames) nii video-, maali-, joonistuse-, skulptuuri kui ka ready-made-meediumis. Tegu on autoriga, kes suudab kontseptuaalse kunsti muuta kõnekaks, arusaadavaks ning tõeliseks elamuseks igaühele – põhjus peitub Kasearu oskuses valitud teemadele läheneda empaatiliselt, kohati ka humoorikalt või mõnusalt irooniliselt. Seejuures ei naeruväärista ta aga ühtegi tõsist teemat, vaid suunab publiku põhjalikult ja süvitsi käsitletavat analüüsima ning sellega samastuma. Kasearu loomingu peamisteks teemadeks on viimastel aastatel olnud koduvägivald, väikeettevõtjad, töötus, sugu, identiteet ja mitmed teised sotsiaalsed (valu)punktid.
Flo Kasearu omandas Eesti Kunstiakadeemia bakalaureusekraadi maalikunstis (2008) ja magistrikraadi vabades kunstides (2013). Aastal 2012 asutas ta omanimelise majamuuseumi, mis on ajas arenev koha- ja teemaspetsiifiline ekspositsioon kunstniku loomingust tema kodus. See hõlmab Tallinnas tema kodu keldrit, eluruume, pööningut ja aeda.
Kristi Kongi oma teosega näitusel „… ja teised valguse varjundid“ (koos Krista Möldriga) Tallinnas Kunstihoones.
Foto: Mark Raidpere
Kristi Kongi on maalikunstnik, keda iseloomustab abstraktne värvideküllane looming. Tema teosed on sageli vaadeldavad nii üksikute tahvelmaalidena kui ka kogu ruumi hõlmavate installatsioonidena. Kui Kongi asub tegema näitust, võib julgelt eeldada, et kunstnik haarab enda loomingu alla nii seinad, põranda kui ka laed – ja loomulikult ka külastaja visuaalse meele peaaegu täielikult. Lisaks klassikalisele maalitehnikale, kasutab Kongi oma (maailma)ruumi loomiseks sageli ka teisi materjale, näiteks kangast, vineeri ja plastikut, samuti valguse ning varju mõjusid värvile ja ruumile. Ent kõige olulisemaks vahendiks tema loomingus on ikkagi värvid, mida saab käsitleda kui autori emotsionaalset mälestustekandjat. Kongi on ühtaegu nii poeetiline kui ka läbimõeldud ning analüütiline.
Kristi Kongi õppis maalikunsti Tartu Kõrgemas Kunstikoolis (BA 2008) ning seejärel Eesti Kunstiakadeemias, kus omandas magistrikraadi aastal 2011. Täna töötab ta Eesti Kunstiakadeemias maali õppetooli dotsendina.
Kris Lemsalu on keraamiku taustaga skulptuuri- ja installatsioonikunstnik, kelle looming puudutab sageli ajatuid üldinimlikke teemasid nagu armastus, sünd, surm, valu, lein, kirg – eksistents selle kõige laiemas ja inimlikumas tähenduses. Ta seob oma teostes traditsioonilise keraamikatehnika erinevate materjalidega, näiteks tekstiil, silikoon, vill, karusnahk, aga ka vesi ja heli. Lemsalu looming on küllaltki dramaatiline ja efektne, visuaalselt kütkestav ja ohtrate sümbolite tõttu maagilisena või sürreaalsena mõjuv. Tundub, et tema kunstipraktika lähtub päris palju intuitsioonist ning spontaansusest, olles suuresti just protsessipõhine ja impulssidest pakatav.
Kris Lemsalu õppis keraamikat Eesti Kunstiakadeemias (BA, 2008) ja Danmarks Designskoles (2009–2010) ning skulptuuri Viini Kunstiakadeemias (2010–2014). Lemsalu esindas Eestit 58. Veneetsia biennaalil näitusega „Birth V – Hi & Bye“ (2019).