Soome filminäitamise ajalugu sai alguse Helsingi seltsimajast (Helsingin Seurahuone) ehk praegusest linnavalitsuse majast 28. juunil 1896. aastal. Peterburist saabunud vennad Lumieré'id tulid kaheks päevaks oma värsket leiutist tutvustama, aga külaskäik venis paarinädalaseks, sest publik võttis elavad pildid jaama veerevast rongist ja tehasest väljuvatest töölistest vastu suure vaimustusega. Uus meedia võeti Soomes ja Eestis omaks peaaegu ühte jalga astudes, sest juba sama aasta oktoobris ja novembris sai liikuvaid pilte imetleda Tallinnas Pikal tänaval praeguse ajaloomuuseumi ruumides ja Tartu Bürgermusses.
Mööda vilksavate fotode kunstiline ime sai võimalikuks tänu aparaadile, mille nimi oli kinematograaf, prantsuse keeles cinématographe. Soomes juurdus soomepärane kirjaviis kinematografi ruttu, aga kunstiliigi nimetus mitte. Aastal 1924 ilmunud Soome võõrsõnade leksikoni järgi oli kinematografi „masin, millega esitatakse nö elavaid pilte“.
Aparaadi nimi hakkas tähendama ka esituskohta. Varsti lühenes sõna nii Eestis kui Soomes kinoks, millega konkureeris ka bio(grafi). „Elavatest piltidest“ (elävä kuva) oli loomulikult vaid kukesamm soomekeelsete elokuva ja elokuvateatterini. Tasub siiski meeles pidada, et ka kinod ei kadunud kunagi päriselt ära. Kinode esimestest aastakümnetest alates tekkis Soome väikestesse suurlinnadesse tohutu hulk kvartalikinosid (korttelikino) – mille jaoks muud tabavat nime polegi. 1990. aastate majandusele häälestunud Eestis sündis palju kobarkinosid, mitu saali kobaras sama katuse all. Tõlkides kobarkino soome keeles kinokeskuseks (elokuvakeskus) antakse edasi küll asja sisu, aga mitte kõnekujundit.
Elokuva kõrval on sõna kino elus hoida aidanud kunagi fotograafia suurt menu võimaldanud kinofilm koos oma laiendustega. Sõnad kino ja bio on tuntud ka Helsingi slängis, kuigi palju tavalisem väljend on alati olnud leffa – moonutus rootsi väljendist levande bilder (elavad pildid), mida 20. sajandi alguses käidi vaatamas levaris ja alles tükk maad hiljem leffateatteris.
Soome ja eesti kino erinevad selle poolest, et sõna kino ei ole soome keeles väga kinnistunud, nagu ka slängist näha võib. See-eest eesti keeles on kino täiesti tavaline sõna, mis tähistab nii esituskohta ja -ehitust, esitust ennast või filmitegemist üldse. Sõna esineb algosisena ka arvukates liitsõnades nagu kinoekraan (teatterin valkokangas), kinokülastaja (elokuvissa kävijä), kinoseanss (elokuvaesitys) või kinopilet ehk kinopääse (elokuvalippu).
Eesti kõnekeeles tähendab kinotükk esitatavat filmi, mida kõige innukamalt käivad vaatamas kinohaiged ehk soome keeles filmihullut. Mai Loogi slängisõnaraamat (1991) tõdeb muusikavideot tähistava sõna muuvi kohta, et seda kasutatakse ka filmide kohta, „sest see meenutab ingliskeelset sõna movie“. Rohkem kui kümme aastat hiljem avaldatud „Eesti slängi sõnaraamatus“ sõna muuvi ei olegi ja ka kino tähendus on – ei tea, kas Chaplini vaimus – muutunud „lõbusaks või naljakaks olukorraks, naljaks“.
Sõna kinofilm kuulub eesti ja soome riskisõnade hulka, sest eesti kinofilm tähistab pigem kinos näidatavat filmi kui filmi suurust (24x36 mm). Samamoodi tähistab eestikeelne kinofilmiaparaat just filmikaamerat, mitte fotoaparaati (kinofilmikamera) nagu soome keeles.
Veel „Nykysuomen sanakirja“ (1951–1961) pidas sõna kino filmi ja filminäitamise koha tähenduses „suhteliselt haruldaseks“, aga hiljem on seda erinevates allikates järjekindlat esitatud elokuvateatteri sünonüümina. Natuke paneb imestama, et sõna pole Soomes rohkem tuult tiibadesse saanud. Mis oleks, kui elustaks kino soome keeles?