Eesti sai pärast taasiseseisvumist 1990. aastate alguses päranduseks kakskeelse haridusruumi ja vene õppekeelega koolid tegutsevad eestikeelsete kõrval tänaseni. Vene õppekeelega koolides õpib ligi 17% põhikooli õpilastest. Põhikoolide õppekeele otsustab kohalik omavalitsus.
Nii eesti kui vene õppekeelega koolides kehtib sama riiklik õppekava, erinevused on vaid emakeele ja riigikeele õppimises. Vene õppekeelega koolide õpilased õpivad vene keelt emakeelena ning teise keelena eesti keelt, lisaks veel vähemalt ühte võõrkeelt. Eesti õppekeelega koolides õpitakse eesti keelt kui emakeelt ja vähemalt kahte võõrkeelt (tavsliselt inglise, vene, saksa või prantsuse keelt). Nn. vene gümnaasiumides mindi 2011. aastal üle eestikeelsele õppele, mis tähendab, et vähemalt 60% õppetööst peab toimuma eesti keeles. Venekeelsetes põhikoolides eesti keeles õpetamise nõuet ei ole.
Eesti keele õpetamine teise keelena on kõigis vene õppekeelega koolides kohustuslik. Riikliku õppekava järgi peab põhikooli lõpetaja valdama eesti keelt tasemel, millega on võimalik jätkata õpinguid eesti keeles. Tegelikult paljud õpilased sellisel tasemel keelt ei valda. Ligi kolmandik vene õppekeelega põhikoolide lõpetajatest ei suuda põhikooli lõpuks omandada eesti keelt riiklikus õppekavas ette nähtud B1 tasemel, kolmandik omandab B1 taseme ja ainult kolmandik oskab põhikooli lõpuks eesti keelt väga hästi.
Selline olukord on paljuski tekkinud seepärast, et koole haldavad kohalikud omavalitsused. Eestis elavad vene emakeelega inimesed on sageli koondunud teatud piirkondadesse - toimunud on geograafiline segregeeritus. Näiteks Narvas räägib eesti keelt emakeelena vaid 3% elanikest, Ida-Virumaa linnades kokku on eestikeelseid inimesi veidi alla 20%. Tallinnas on eesti ja vene keelt emakeelena rääkijaid umbes võrdselt, kuid Lasnamäed ja Nõmmet omavahel võrrelda ei saa. Esimene on peamiselt venekeelne ja teine eestikeelne. Sellises olukorras on kohalikud poliitikud huvitatud oma valijate häältest ja püüavad iga hinna eest säilitada venekeelset kooli. Venekeelsetel õpilastel aga ei ole sageli väljaspool kooli võimalust eesti keeles suhelda.
Olukord on küll aastate jooksul veidi paranenud, kuid pole kaugeltki see, mida 2022. aastal eeldada võiks.
Uuringud ja igapäevakogemus näitavad, et kui veel kümme aastat tagasi oli eesti keele õppimise peamine motivaator tööturul hakkamasaamine, siis nüüd on üha enam inimesi, kes tahavad aktiivselt osaleda sotsiaalses ja ühiskondlikus elus ning olla osa Eestist. Kahjuks on paljude hinnang oma keeleoskusele madal ja hirm eesti keeles rääkis suur. See toob kaasa tagasihoidlikud ambitsioonid töö- ja ühiskondlikus elus.
2020. aastal avaldatud integratsiooni monitooring näitab, et ainult 41% Eesti täiskasvanud elanikkonnast, kelle emakeel ei ole eesti keel, valdavad eesti keelt enda hinnnangul aktiivselt. 8% täiskasvanud elanikkonnast ei valda eesti keelt üldse. Suhtumine eesti keelde ja eesti keele valdamisse on muutunud siiski aina paremaks. Näiteks 91% eesti keelt teise keelena kõnelevatest inimestest peab eesti keelt Eesti kultuuriruumi lahutamatuks osaks, 89% arvab, et eesti keelt on vaja töölesaamiseks, 87% kinnitab, et see on vajalik Eestis elades, 81% leiab, et see on osa eestimaalaseks olemisest ja 72% ütleb, et see on peamine suhtlusvahend teiste Eesti elanikega.
Kahjuks ei ole Eesti haridussüsteem alati taganud piisavat eesti keele oskust. Peale kooli lõpetamist on seetõttu olnud lihtsam valida tee, mis ei nõua eesti keele head valdamist – see tee aga viib sageli tupikusse. Lihtsaim tee ei pruugi olla parim. Keelelist eraldatust soodustab madal enesehinnang ja arvamus, et eestlased ei taha teiste rahvuste esindajatega suhelda. Müüdid levivad kui kulutuli, eriti kui eraldatuse tõttu pole olnud võimalust eestlastega tihedamalt suhelda. Tekib suletud ring. Vene kodukeelega laps sünnib piirkonnas, kus tema ümber on valdavalt vene keel. Ta suundub vene õppekeelega lasteaeda ja kooli ning tal ei teki kontakte Eesti ühiskonnas laiemalt. Tema ümber on koolis õpetajad ja õpilased, kes on sarnasest kultuuri- ja inforuumist. Pärast kooli lõpetamist suundub ta tööturule, kus tema palk on integratsiooni monitooringu andmetel ligi 85% eestlaste palgast. Seetõttu ei ole tal piisavalt vahendeid, et osta elamispind mõnda teise piirkonda. Ta ostab korteri sinnasamasse Narva või Lasnamäele ning tema suhtluskeskkond ei muutu taas. Tal sünnivad lapsed, kes lähevad vene õppekeelega lasteaeda ja kooli ning kõik kordub. Suletud ring tuleb kuskilt läbi lõigata ja just haridus on koht, kus seda teha saab.
Kahjuks näeme ka seda, et lisaks sellele, et vene õppekeelega koolid ei taga piisavat eesti keele oskust, on ka nende PISA testide tulemused nõrgemad. See aga viitab sellele, et 21. sajandi õpikäsitus ei ole sageli vene õppekeelega koolidesse jõudnud. Paljud lapsevanemad ja „vana kooli õpetajad“ usuvad, et õpilased ei saa eesti keelt selgeks, sest eesti keele tundide arv on väike, aga samas on nad veendunud, et teisi aineid eesti keeles õpetada ei tohi, sest teises keeles ei ole võimalik aineteadmisi omandada. See ekslik arvamus takistab sageli uute keeleõppeviiside juurutamist vene õppekeelega koolides. Niimoodi, eesti keelt ainult võõrkeelena õpetades on suur osa vene õppekeelega koole siiani tegutsenud ja tulemuseks on eelpool kirjeldatud olukord. Ükski keel ei eksisteeri ilma seosteta teiste valdkondadega. Vähe on inimesi, kes õpivad keelt ainult keele oskamise pärast. Enamasti õpitakse keelt pragmaatilistel põhjustel: et elu oleks rikkam, parem, edukam. Sestap on oluline, et ka eesti keele õpe (ja me ei räägi lihtsalt veel ühest võõrkeelest, vaid riigikeelest!) oleks seotud muu maailmaga, aitaks ühiskonnas toimuvat paremini mõista ja tunda ennast ühiskonna osana.
Haridussüsteemi eesmärk on tagada õppijatele piisav oskuste, teadmiste ja väärtuseline taust, mis on toeks kiiresti arenevas ühiskonnas, haridusmaastikul ja tööturul toimetulekul. Oluline on omandada kriitiline mõtlemine, analüüsivõime ja paindlikkus, mis tagavad adekvaatse enesehinnangu ja võimekuse ühiskonnas endale sobiv koht leida. See kehtib kõigi laste puhul, olenemata kodusest keelest või sotsiaalmajanduslikust taustast. Soovime, et ka vene koolide lõpetajatel oleks hea pagas koolijärgsesse ellu astumisel. Eesti keele õpetamine ei saa olla omaette eesmärk, vaid peab olema osa õppeprotsessist ning seotud õpikeskkonna ning õpetamisega laiemalt. Seda ei saa lahti siduda eesti keeles suhtlemisest ja keele kasutamisest igapäevaelus. Keeleõpe peab olema osa õpilaste igapäevasest inforuumist ja võimaldama ühiskonda sulanduda – olgu see oma lemmikaine õppimine, huviringides osalemine, igapäevase poliitilise eluga kursisolek või sõpruskond, kuhu kuuluvad ka eestikeelsed noored.
Keeleõpe peab olema lõimitud aineõppega, kus lisaks aine eesmärkidele seatakse keelelised eesmärgid. Nii tagatakse hea eesti keele oskus ja aineteadmised, õpikeskkonnas tekib keelekeskkond ja seeläbi tõuseb eesti keele õppimise motivatsioon. Sellisel moel on Eestis juba üle kahekümne aasta toiminud keelekümblusprogramm, mis on üks Eesti haridussüsteemi edulugudest. Keelekümblusklasside lõpetajate tulemused on heal tasemel nii eesti, vene kui inglise keeles ning kõigis teistes ainetes. Noored kasutavad eesti keelt igapäevaelus julgelt. Mudeli puuduseks on loomulike kontaktide puudumine eesti ja vene kodukeelega noorte vahel – ei teki keeleülest võrgustikku ja see ahendab venekeelsete noorte vaatevälja.
Eesti on küll väike, kuid piisavalt mitmekesine, et otsuste tegemisel lähtuda piirkondlikust eripärast. Võrus, Paides või Haapsalus on vene õppekeelega koolid suletud juba aastate eest ja ülemineku hirmud on tänaseks unustatud. Narvas ja Sillamäel on eestikeelseid elanikke alla viie protsendi ning on selge, et samasugust koolide liitmise teed minna ei saa. Seega tuleb eestikeelse aineõppe ja koosõppimise mudelite valikul ja kombineerimisel lähtuda keskkonnast, kus kool asub.
Süsteemselt tuleb läbi mõelda õpetajate ja koolijuhtide juurdekasv. Õpetaja peab mõistma oma töö laiemat eesmärki. Ta saab anda edasi neid väärtusi, mida ta ise kannab – sestap on oluline täpselt läbi mõelda, milliste oskuste ja omadustega õpetajaid uute õpikeskkondade loomisel vaja on.
On veel midagi, mida ei tohi unustada: üksteisemõistmine, hoolimine, toetamine ning tõeline ühiskondlik demokraatia sünnivad vaid koostöös. Koostööd saab aga teha koos – selleks peab olema tagatud kontakt erinevast keele- ja kultuuriruumist õpilaste vahel. Ei maksa karta seda, et kui eesti kultuuriruumi tuleb teisest rahvusest inimesi, kaotame oma identiteedi ja komberuumi. Peame veidi rohkem uskuma eesti kultuuri tugevusse ning panustama iga päev ka ise selle kestmisesse. Peame keskenduma koosõppimisele Eesti kultuuri- ja inforuumis arvestades, väärtustades ja hoides teisi kultuure. Sellise lähenemisega on võit meie külatanumas.
Oleme jõudnud kolmekümne aastaga just sinna, kus oleme. Lootsime 90ndatel, et 30 aasta pärast oleme kaugemal, aga ühiskondlikud protsessid, mis on seotud inimeste väärtuste, identiteedi ja emotsioonidega, võtavad aega. Me saame õppida oma edulugudest ja tugevdada seda, mis on hästi – kõike ei pea nullist alustama. Nüüd peame tegema riiklikud otsused ja leppima kohalike omavalitsustega kokku, et otsused on täitmiseks. Kokkuleppeid peab toetama ka rahastamine. Töötame välja igale piirkonnale sobiva mudeli ja leiame õpetajad ja koolijuhid, kes suudavad neid realiseerida. Koolitame ja toetame õpetajaid. Räägime lapsevanematega ja anname neile kindlustunde, et nende lapsed ainult võidavad eestikeelsest haridusest ega ole tulevikus samasuguses tupikus, kus nemad.