Inga Radikaise värvikad ja hästi jalas istuvad kingad toovad argipäeva rõõmu ja heaolu. Ta tahab, et iga kingapaar pakuks üllatust, mida klient saaks argihalli keskel nautida. Radikaist võibki kutsuda rõõmu ja heaolu käsitöömeistriks.
Hõõrub“ ja „pigistab“ on sõnad, mida kuulevad paljud kingamüüjad, otsides kliendile sobivat kingapaari. Tihtipeale õiget numbrit ei leidugi ja siis jõutakse kompromissini: ostetakse liiga väiksed või liiga suured kingad. Inga Radikaisest sai kingade tegija just sellpärast, et tal oli peaaegu võimatu endale sobivaid kingi leida.
Eestis on nahatöö traditsioon säilinud ja naha töötlemist õpetatakse nii Eesti Kunstiakadeemias kui ka mitmes teises kunstikoolis. Inga Radikaist tõmbas Eesti Kunstiakadeemia nahakunsti eriala poole. Õpilastele lubati, et nad tutvuvad õpingute käigus lisaks materjalile ka kottide ja jalatsite eriomadustega. Õpetuse keskmes olid nahakunst, kotid ja aksessuaarid, aga mitte kingad. Eestis ei saa otseselt kingadisaineriks õppida. Õpilased, keda huvitas jalatsidisain, läksid tihti õppima kas Soome või Venemaale. Radikainen valis Tšehhi ja Venemaa vahel. Peterburi poolt rääkis kaks põhjust: esiteks oskas ta vene keelt, mis säästis keeleõpingutele minevat aega ning teiseks elasid seal Inga vanavanemad, mis tagas ka elukoha.
Inga Radikainen sündis ja käis koolis Jõhvis. Ema oli õpetaja ja vanaema rätsep, kes tegi vabal ajal käsitööd, tutvustades seda ka Ingale ja tema kaksikõele. ”Käsitöö tegemine oli enesestmõistetav, kui juhtus vaba aega olema. Igavust me ei tundnud ja tegevusest ei olnud kunagi puudust,” räägib Radikainen.
Õppimine Venemaa riiklikus tehnoloogia- ja disainiülikoolis ei olnud lihtne. Inga Radikainen arvas end oskavat vene keelt, aga see osutus täiesti teistsuguseks kui Jõhvis või Tallinnas räägitud vene keel. Radikainen sattus suurlinna, kus uued ja võõrad asjad panid noore õpilasneiu imestama igasuguste asjade üle. Ta avastas, et on saabunud täiesti teistsugusesse maailma. Inga Radikaise vanaema on ingerisoomlane ja vanaisa pärit Karjalast. Nende teekond Peterburi kulges Siberi kaudu. Vanavanemate juures elamine osutus keeruliseks, sest kooliminekuks kulus tohutult aega – hommikul kaks ja pool tundi ning õhtul ummikutes seistes kolm ja pool tundi. Nädalasse mahtus ainult üks vaba päev, sest kool oli kuuel päeval nädalas.
„Aga noor inimene jaksab,“ muheleb Radikainen rõõmsalt. Tema jaoks oli üllatus, et Venemaal lähenetakse moekunstile Eestist niivõrd erinevalt. Venemaal oli õpingute keskmes tehnoloogia ja tootmine, Eestis aga loovus. „See oli õpetlik, kuid eriti õpingute alguses oli natuke jahmatav näha, kui erinevatest vaatenurkadest võib ühele ja samale loovalale läheneda,“ tõdeb Radikainen.
Pärast üht aastat Peterburis naasis Radikainen Tallinnasse oma õpinguid lõpetama. Talle pakuti ka võimalust õpingud Venemaal lõpetada, aga Ingat valdas koduigatsus. Peterburi hall ja külm sügis ei ahvatlenud jääma. Inga Radikainen sai õpinguteks Tallinna linnalt stipendiumi, mis andis mõneks ajaks ka majandusliku kindluse. Aastal 2012 lõpetas ta Eesti Kunstiakadeemia magistrikraadiga. Lõpetamise ajaks oli ta kingsepatööga endale juba üle kümne aasta leiba teeninud.
Õpingute ajal Inga Radikainen eksperimenteeris ja otsis oma stiili. Esimesed kingad tegi ta endale. Lõputööks valmis kollektsioon, kus oli kaks paari meeste- ja kaks paari naistekingi ning materjalina proovis ta kalanahka. Õpingute lõpupoole võttis Inga usinalt osa erinevatest disainikonkurssidest, eriti Venemaal ja Ukrainas. Radikainen võitis Hong Kongis ühe võistluse kotiga, mis oli osa tema lõputööst. Tema mereteemalisel kingade ja kottide kollektsioonil läks konkurssidel hästi ning see innustas noort moedisainerit erinevaid ideid katsetama. Rahvusvaheliste võistluste jaoks loodud kollektsioonid olid edukad ja välja kujunema hakkas oma stiil.
Inga Radikainen valmistas alguses ka nahkkindaid, kuid praegu keskendub ta jalatsitele, kottidele ja rahakottidele. Ta nimetab oma kingi värvilisteks retrodeks. Radikainen pani juba noorena imeks, et pea kõik kingad on mustad või hallid – neid värve tema tehtud kingade puhul ei leia. Inga kodutöökoda on täis rikkalikes värvides nahka.
Jalatsidisaini eeskujuna mainib Radikainen Nicholas Kirkwoodi, kelle kingakollektsioone on ta jälginud õpingute ajast alates. „Peab silma peal hoidma, mida teised teevad ja mis trendid parasjagu õhus on, kuid kõige tähtsam on ikkagi jääda truuks sellele, mis endale korda läheb,“ lausub Radikainen.
Inga Radikainen ostab kingade naha peaasjalikult Saksamaalt ja Itaaliast, aga ka Türgist. Algusaegadel pidi materjali ostmiseks kohapeale minema, aga nüüd saab tellimused neti kaudu teha. ”Kingade tegemisel kasutatav nahk peab olema piisavalt paks ja elastne, aga see ei tohi olla liiga paks ja see peab hingama,” räägib Radikainen. Kingi teeb ta lehma-, kitse- või lambanahast. Kingatallad ostab Radikainen sisse. Alguses tegi ta rohkem kontsaga kingi, kuid tänapäeval on naistel kiire ja paljud on kontsad madalate kingade vastu välja vahetanud. Suurem osa müügil olevatest Inga kingadest ongi madalad. Radikainen teeb ka meestekingi, kuid enamik klientidest on naised, kes soovivad kirevaid ja hästi istuvaid jalatseid. Kingade valmistamine algab liistust, mille peale teibitakse vorm. Seejärel tulevad lõiked ja detailid. Kui tegemist on tellimustööga, joonistatakse lõiked kliendi jala järgi ja võetakse mõõdud. Pärast seda on palju õmblemist ja liimimist ning lõpuks liidetakse pealmine osa ja kingatald omavahel kokku. Etappe on palju ja vahepeal peab töö kuivama või puhkama. Radikaisel ongi mitu kinga- või saapapaari korraga töös. Valmistamisprotsess võtab umbes kuu või kaks. „Kiirustades häid kingi ei sünni,“ ütleb Radikainen tabavalt.