Jaan Kaplinski – Tõnu Õnnepalu – ilmselt on see nimepaar tuttav pea igale eesti kirjandust armastavale inimesele. Kummagi nime mainides tulevad meelde paljud lugemiskogemused. Mõlema loomingut on tõlgitud erakordselt palju nii soome keelde kui ka teistesse maailma keeltesse. Siin on nimed kirjas vanuse järjekorras, muud põhjust ei tasu otsida. Mõlemad on omal moel märgilised (sageli on tunda ühist kõlapinda): prosaistide, poeetide, esseistide, filosoofiliste mõtlejate, eksistentsiaalsete küsimuste ja maailma kulgemise üle juurdlejatena, kultuuritegelastena, kes peavad loodust oma elujõuks ja kel on seljataga pikk kirjanikukarjäär. Nad on KIRJANIKUD, kelle puhul täiend ”eesti" on tarbetu ja asjatult piirav.

Jaan Kaplinski isiklik maraton lõppes kaheksakümneaastaselt 2021. aasta augustis pika, aeglaselt, kuid vääramatult edeneva haiguse tagajärjel. Teine maraton jätkub loodetavasti veel kaua. 2022. aasta augustis vilksatas suure ajamõõtja kellal alles number kuuskümmend. Mõlemal on olnud ja ilmselt on ka edaspidi meie jaoks olulisi asju varuks. Kirjandusuurijate maratonil on käsil alles esimesed meetrid.

Ilukirjanduse iidne vorm on fiktiivne kaasahaarav narratiiv. Praegu eelistatakse autofiktsiooni, isegi biofiktsiooni. Lugeja osaks jääb otsustada, mida uskuda ja mida mitte, täpselt nagu kunagi ammu Marrakechi turul. Nii nagu ka muistsete elukutseliste kirjutajate kiriromaanide, tõelisele või kujutletavale adressaadile mõeldud sõnumite ja raportite puhul.

Möödunud aastal ilmunud Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu kirjavahetus ei ole fiktsioon. Algusest lõpuni ollakse „vääramatute küsimuste ääres“ või vähemalt on nad kuskil tagaplaanil olemas. Haigusest ja lähenevast lõpust palju ei räägita. Võib-olla alles viimastel meetritel enda vastu aus olles, vaimselt alasti olles võid näha virvendust iseendast. Enda olemise saladuse väljaselgitamine on alati põnev – sageli jääbki see mõistatuseks.

Algul isiklikuks mõeldud kirjavahetuse edenedes tekkis mõte, et ehk võiks neist kirjadest saada midagi üldist: näiteks raamat kahe teineteisele lähedase mehe mõttevahetusest. Varem polnud nende vahel eriti tihedat läbikäimist olnud, aeg-ajalt loomulikult kohtuti. Tekkis mõte, et kirjavahetus võiks kulgeda teatud teemade, küsimuste ja neile saadud vastuste ning kommentaaride raames, kuid kõigel lasti vabalt voolata, mingit kava ei tehtud. Paar korda juhtubki, et mõnes kirjas visatakse idee välja, küsitakse teise arvamust, kommenteeritakse teise loomingut või mõnda muud avalikkusestki teada olevat asja. Niisuguses järjestuses see aga iga kord ei õnnestu, vahel saab mõni mõte, küsimus vastuse või kommentaari kohe, vahel mõnes hilisemas kirjas, vahel ei tegeleta sellega üldse või mainitakse seda põgusalt. On muudki, millest kirjutada.

Tihti tekib kirjavahetust lugedes tunne, et kumbki kirjutab endale, kirjutab oma elulugu, aga saadab selle teisele. Autorite tutvus sai alguse ülikooliajal Tartus. Noor üliõpilane Tõnu Õnnepalu, õpipoiss, luuletamisse tõsiselt suhtuv noormees, kohtub paarkümmend aastat vanema meistriga, kes on endale juba nime teinud ja oma luulet avaldanud. (Kui selline õpipoisi-meistri suhe üldse eksisteeris, siis võib-olla oli tegu pigem eeskujusuhtega.) Luuletaja Jaan Kaplinski oli kutsunud noori luulehuvilisi tudengeid oma koju vestlusringi, kus aga kõneldi vist rohkem kõigest muust kui luulest, värsijalast rääkimata!

Sellises elusituatsioonis polegi oluline, millest kirjutada, oluline on see, et kirjutad, hoiad vaibuvat eluleeki üleval, julgustad sõnatult või sõnaliselt jätkama. Sageli naastakse minevikku, oma ellu, oma kogemuste ja mõtiskluste ning järelduste juurde, mis on tegelikult kristalliseerunud juba aastaid, võib-olla aastakümneid tagasi. Autoritel on palju ühiseid ja ühendavaid teemasid. Kogu loodus laiemas mõttes, selle kaitse või kaitsmata jätmine. Inimesel pole põhjust liigselt sekkuda looduse enda korda. Muruniiduk on maailmalõpu masin. Maa ülerahvastatus, utoopiad uuest maailmast, kus inimesel oleks vaid reservaadisuurune eluruum, ülejäänud ruumi las vallutab loodus, mis saab hakkama ka ilma inimeseta. Isegi ekstreemseid, Pentti Linkolale omaseid ideid kerkib esile. Oma koha leiavad ühiskonnakordade võrdlused – mõlemal on isiklikud kogemused, erinevate religioonidega seotud küsimused – mõlemad on otsinud valgustust kaugemalt kui kohalikust kirikust. Keeleteadus, keeled üldiselt, filosoofia sügavused ja eksistentsiaalsed mõtisklused vahelduvad tavaliste igapäevaste nähtuste, koduste asjade või aknast paistvate vaadetega. Järeldus, et tavaline elu on maailma suurim ime, on raamatu 348. leheküljel. Otsija võib oma õnne leida tavalisest argipäevast.

Loomulikult räägitakse ka kirjandusest, aga see pole domineeriv teema. Kuid üks raamat tundub siiski oluline olevat. See on 1985. aastal ilmunud luulekogu „Õhtu toob tagasi kõik“, mis Tõnu Õnnepalu sõnul on tema luule teemasid ja väljendust oluliselt mõjutanud. Kas see võiks seletada, miks ma varem mainisin sõna õpipoiss? 26.07. Kaplinskile kirjutatud kiri lõpeb järgmiselt:
Jään siis ootama ja soovin Sulle kõike head!
Sinu õpilane
Tõnu

Samal päeval saabub Jaan Kaplinski vastus:
Kallis Tõnu,
jah, olen kirjutamisega laisk olnud. Tervis läheb kehvemaks, olen väga väsinud ja sõrmed ei kuula enam ka hästi sõna. Vaatame, mis saab edasi. Võibolla peab hakkama otsi kokku võtma…
Aitäh kontserdiarvustuse eest!
Sinu

Kahele järgmisele kirjale enam vastust ei tule. Jaan Kaplinski sureb 08.08.2021.

Kuid ega kirjutamine sellega lõppenud. Kaplinski saab pika kirja piiri taha– loodan, et see toimetati kohale. Juhtus nii, et siiapoole piiri jäänud kirjasõber avastas, et oli isegi sõna otseses mõttes elu tähtsaimate küsimuste ääres. Võiks öelda, lausa piiril. Sügisese rattaõnnetuse tagajärjed annavad end tunda ootamatult Kreekas Samose saarel, kuhu Õnnepalu oli aastavahetusel Kaplinski jälgedes reisinud. Füüsilise tervise täielik kokkuvarisemine ja kiire, dramaatiline lend koju, otse haiglasse ja operatsioonile…

Ainult need, kes on saanud uue elu, teavad tegelikult, kuidas elu maitseb!

Kahjuks saab seda liigutavat kirjavahetust kahe tähelepanuväärse kirjaniku ja mitmekülgse kultuuriinimese vahel lugeda esialgu vaid eesti keeles. Kuid soomlased saavad neid maailmu tundma õppida Jaan Kaplinski ja Tõnu Õnnepalu teoste soomekeelseid tõlkeid lugedes. Needki räägivad samadest asjadest. On üsna ilmne, et mõlema autori minajutustajad on väga sarnased oma autoritega.

Kaplinskit tuntakse eelkõige luuletajana. Lugeja juhatab sellesse maailma Anja Salokandle (venekeelsete luuletuste puhul Pauli Tapio) elegantselt tõlgitud mahukas kogu ”Ilta tuo takaisin kaiken”. Vaatamata väikestele erinevustele on mõlema autori mõtlemises, maailmapildis ja olemuses erakordselt palju ühist.