„Sõtta minnes olid mehed rääkinud, kuidas lahinguid peeti naiste nimel ja sõdadega kaitsti naiste au. See ei puudutanud vist kõiki naisi, vaid ainult eeskujulikke isendeid.“

Väinö Linna „Tundmatule sõdurile“ heideti ette mitmeplaaniliste naistegelaste puudumist. Kirjutas ju Linna meestest, kelle lahingutest tümastatud meeltesse peale madonna ja hoora tüübi kuigivõrd ei mahtunudki. Tommi Kinnunen on 70 aastat hiljem toonud fookusse naistegelased, kes peegeldavad sõja olemust naiste perspektiivist.

Eesti lugeja teab rohkem soomlaste jätkusõda, nn Lapi sõda laastas maad põhjapool. Soome oli 1944. aastal sunnitud pöörama relvad endiste relvavendade sakslaste vastu ning lahkuvad saksa väed jätsid seljataha põlenud maa. Viis saksa sõjaväelasi teenindanud naist häbimärgistatakse – neil aetakse pead paljaks, kuid nad pääsevad rännakule Norra rannikult Narvikist Rovaniemisse ja sealt edasi Kuusamo suunas. Kodu poole. See on ühtaegu valus ja kaunis teekond, kuhu kirjanik oma tegelased viib.

Naised ei olnud sakslaste vangid, vaid Soome tollaste liitlaste juures tööl kantiinis, laatsaretis, kontoris… Paljugi, mis juhtub meeste ja naiste vahel, ajast ja kohast sõltumata. Nüüd on aga endistest relvavendadest saanud vaenlased, põletatud ja mineeritud on Lapimaa sillad ja inimsuhted. Sakslastest maha jäetud naised jäid kaotaja poolele, ehkki nad ise ei võidelnud, vaid püüdsid ellu jääda, võibolla isegi elust rõõmu tunda. Nüüd on neist saanud aga soomlaste (ja norralaste) jaoks sakslaste litsid, kaasajooksikud, moraalitud hoorad. Kohati on neil raske mõelda endast kui sõja osapoolest, teisalt tajuvad nad end osalisena kurjas. Ja läbivad oma teekonna langetatud päi, kuni…

Kinnunen oskab keskkonda ja olusid anda edasi nii mõjusalt, et haistad lõhnu, tunned kirbuhammustusi ja lased endale naha alla põhjamaa niiske kevade, läbi mille tegelased rändavad. Romaani žanrimääratlus on rännakromaan ning rännak omandab romaanis ühtaegu nii piibelliku mõõtkava kui ka rändab ringi naiste mälumaastikel, heites häbiga varjutatud pilke minevikku ja lootusrikkaid vaateid tulevikku.

Väinö Linna ehitas oma tegelasele tausta ja karakteri, muutis lähedaseks – ja lasi surra. Sarnast moodust kasutab ka Kinnunen, ka tema tegelased lahkuvad ükshaaval, kuni järele jääb vaid üks. Arvestades eelnevaid olukirjeldusi, võib lugeja vaid aimata tegelaste edasist saatust. Mehed sõjas „täidavad vaid käsku“, nende raskeid valikuid mõistetakse ja tuge leiab kamraadi õlast. Naised on oma valikutes ja vastutuses üksi, nad on nähtamatud seni, kuni nende peal hakatakse sõjakaotusi välja elama.

Kinnunen on meisterlik jutustaja, empaatiline, detailitäpne ja ladus. Lugeja ette kerkib naiste sõja ajalugu. Ta annab neile hääle ja rollid. Ja arusaama, et naiste sõda kestis veelgi kauem, oli veelgi ebaõiglasem ja sõjajärgne rehabiliteerimine lasi ennast oodata aastakümneid meestest kauem. Ja et paraku sünnivad minevikupildid aina uuesti ja uuesti.