„Taevatrepp“ on tavaline lapsepõlvenostalgia. Sõna „nõukanostalgia“ ei meeldi mulle üldse,“ ütleb romaani ja filmi „Taevatrepp“ autor Mart Kivastik.
Kui romaan mõni aasta tagasi valmis sai, teadis kirjanik juba, et sellest saab film. Õieti hakkaski ta filmistsenaariumi kirjutama, aga juhtus nii, et lapsepõlvemälestustest pidi kõigepealt raamat saama. Ma ei tea, mil määral romaani nostalgia sõnaga on iseloomustatud, aga filmi puhul on seda tõesti rohkelt kasutatud.
Muidugi ei tunne lugejad-vaatajad nostalgiat Nõukogude Eesti järele. Suuremalt jaolt. Teistsugused Kivastikku ei loe ega vaatagi. „See oli nii sitt riik, et ma ei taha ettegi kujutada, kuidas elu välja näeks, kui peaksime siiamaani selle võimu all elama. Hambad katki ja peet taskus, ilmselt. Et me sellest pääsesime, on parim, mis üldse juhtuda sai,“ ütleb kirjanik.
Rahval tuli okupatsioonivõimu all hakkama saada aastakümneid, ka Kivastiku enda vanematel, kes olid sündinud veel Eesti vabariigis. „Kui me vaatame, missuguseks Eesti muutus sel ajal; kuidas seda vene elu meile siia imporditi, tuleb masendus peale. Varastamine oli norm ja tegelikult oleme siiamaani üks nihverdajate riik. Kui võrrelda näiteks Soomega, siis tuleb öelda, et mõtteviis on ikka väga erinev. Oleme kaugel sellest põhjamaast, kes me tahaksime olla, ja niipea seda vist ei juhtu ka. Kui riigikogu liikmed varastavad bensiini ja neil pole isegi häbi, siis on miskit ikka väga mäda. Ja enne kui meil häbi ei hakka, ei saa Eestist asja ka. Eestlased on põhjanaabritega võrreldes palju vähem ühiskondlikud, vaadatakse, et endal oleks tore olla, nii-öelda oma paak oleks täis,“ leiab Kivastik.
Ainest andis nõukaaeg „Taevatrepi“ kirjutamiseks muidugi palju, aga Päeva tänav Tartus, kus Kivastik üles kasvas, oli lihtsalt väga äge koht, kuhu võim õieti ei ulatunudki. Vaid veidike kaugemal olid juba „venkud ja muu jama“, aga see lühike Karlova tänavajupp asus nagu väljaspool seda riiki. „Mulle tuli ühel päeval silme ette pilt, kuidas väga pikkade juustega Jaan Riikoja oma pruudiga meie maja akna all päevitas. Nad olid siis 17-aastased, aga minu arust lihtsalt kohutavalt suured juba. Ja alati mängis mingi väljamaa rokk, sest nad said neid plaate kusagilt. Sellest hakkaski kogu lugu pihta, pluss siis muidugi James Webbi teleskoop,“ selgitab Mart.
Oma lapsepõlve peab ta siiamaani paremaks, kui see paljudel teistel tollal olla sai, ja elukoht mängis selles suurt rolli. Näiteks praeguse Vaksali linnaosa kant olevat hoopis kehvem olnud. Seal oli sõda võtnud omaaegse hoonestuse ja asemele olid ehitatud hruštšovkad, kus elas väga palju vene kaake… majade ümbrus oli jube, uksed rippusid hingedel, ukseklaasid olid katki. Elu nagu getos, kus hämaramal ajal olevat olnud suur võimalus rahast ilma jääda või niisama tappa saada, raudteeklubi kõrval elavatele kunstikooli õpilastele visatud telliskive aknast sisse jne. Seda on praegu isegi raske uskuda, kuna nüüd annavad seal piirkonnas tooni taastatud Maarja kirik, renoveeritud kortermajad ja ilusaks saanud üliõpilasseltsid. „Ma ei ole tegelikult mingi Karlova või Supilinna fänn kunagi olnud ega seal elada tahtnud, mulle meeldivad kivimajad,“ tunnistab Mart. „Aga Karlova ja Suplinn on romantilised, filmilikud.“
Kirjaniku vanavanemad olid nõukogude võimu eest põgenema saanud ja elasid Kanadas ning Rootsis. Kuna ema ei lubanud poisil midagi nuruda, ei saatnud nad lapselapsele ei välismaa riideid ega vinüülplaate – küllap ei tuldud selle pealegi, kui vajalikud need nõukogude noorsoo jaoks olid. Rootsis elanud isaema tuli hoopis ise pärast abikaasa surma kodumaale tagasi. Selle sammu üle imestasid kõik, kaasa arvatud julgeolek, kes teda hakatuseks mitu päeva üle kuulas. Tegelikult oli ta võõral maal lihtsalt üksi jäänud ja tahtis poegade juures elada. Mõne aasta pärast ta suri ning lapselaps ei jõudnudki selle sammu tagamaid täpsemalt uurida.
Surm viis ka Kanadas elanud emaema, nii et tütrega ta enam ei kohtunudki, küll aga lubati Kivastiku emal üle lombi vennale külla minna. Sealt tõi ta pojale lahedad kuluvad ja kassettmaki, millega kuulati peamiselt Nana Mouskouri kassette. Tehnikaime maksnud mäletatavasti 300 dollarit ehk peaaegu pool 500 rubla vastu saadud 700 dollarist. 500 rubla oli 80. aastate algul lihtinimesele terve varandus, mille kokkusaamisega oli igavene tegu.
Kas väljaspool nõukogude süsteemi üles kasvanud inimesed saavad „Taevatreppi“ vaadates või lugedes tollase süsteemi absurdsusest üldse täielikult aru? Miks näiteks oli välismaiste riiete ja rokkplaatide omamine kahtlane ja isegi karistatav tegu? Mart Kivastiku arvates on see igatahes täiesti tõlgitav – meil kõigil on ju meeles asjad, mida me lapsepõlves kas ei saanud või ei tohtinud teha. Igatahes tema tuttavad soomlased on nii filmi kui ka raamatuga väga rahule jäänud. Ja mitte ainult need, kellel on Tartuga mingi lähem kokkupuude, näiteks tema sloveenia sõber Andrej Koshak, kes ka filme teeb, kirjutas: „Very good film!“
„Ma olen ikka Faulkneri peale mõelnud, kes elas täitsa kõrvalises kohas ja nii kaugel meist kui üldse võimalik, aga loed neid tema lugusid ja – kuku pikali – kõik need on nii omad lood. See pole üldse oluline, kas linna nimi on Tartu või midagi muud. Minu jaoks küll ei ole. Lood ju peavad kuskil toimuma.“
Kes teab, mitu filmi õnnestub režissööril ühest linnast veel välja pigistada. „Taevatrepi“ tegemisel oli raske näiteks leida kohti, mis näeksid välja samasugused kui 1970. aastatel. Minevik kaob meie linnapildist kiiresti. Isegi maja, kus suur osa mineviku tegevustest filmis aset leiab, näeb praegu juba hoopis teistsugune välja. Riia mäel paiknevad hooned tehti hiljuti „korda“… Kivastiku arvates tolle aja Tartule iseloomulikku vaadet me enam ei näe.
Muide, linnas ringi liigub Mart peamiselt ikka rattaga, vähemalt lumevabal ajal. Ja ujumas käib basseinis, sest Emajõkke võib end ju kasta, aga trenni mõttes seal ujuda ei saa. Külm ka – kui oled lapsest saadik harjunud soojas basseinis, siis alla 20-kraadine temperatuur ei kutsu. Kui lisada veel tennisemäng, saab Marti päris sportlikuks tüübiks pidada. Tennist käib ta mängimas ühe sõbraga, kellega ollakse enam-vähem võrdsed, või tütrega, kes mängib isast pisut paremini. Nii on endal kasulikum, kobama vastasega ei saa ju ise ka kuidagi paremaks saada. „Kirjanike seas on päris häid tennisemängijaid. Ma ei teadnud seda kuni möödunud kevadeni, kui Urmas Vadi korraldas Prima Vista ajal väikese turniiri. Mina arvasin, et tulevad sellised mökud, kes ei saa pallilegi pihta, aga läks päris kõvaks andmiseks, mingit vennaarmu ei tuntud.“
Praegu täidab Kivastik ka Tartu linnakirjaniku ülesandeid. Igasuguseid esinemisi ja rahvaga kohtumisi on nii palju, et kirjutamine kipub kannatama. Stipendiumile kandideerijad teevad seda aga enamasti mõttega, et rahulikult mingile kirjatükile keskenduda. Selleks et mitte loomingu magusamat osa enneaegu ära anda, ei avalda kirjanik, milline romaan tal parajasti valmib. Üks filmistsenaarium on ka pooleli, (mitte küll tema enda käe all valmivale) linateosele president Lennart Meri ülikooliaastatest. Mardi sõnutsi põnev töö, ehkki ta ei oska veel öelda, mis sealt välja tuleb. „Ma olen aru saanud, et hoolimata keerulisest ja raskest ajast olid need siiski lõbusad aastad, noored on noored kõigest hoolimata. Ja minule Meri meeldis, sest ta ei muutunud, ei läinud poliitikuks ära, jäi ikka samasuguseks pujääniks ning tänu sellele oligi temast nii palju kasu.
Üks oma lugu on ka töös, Johannes Vares-Barbarusest, aga ei taha liiga palju rääkida, räägin veel ära. Ja mu romaan Barbarusest tuleb kohe soome keeles. Selle tõlkis Anna Kyrö nagu „Taevatrepigi“, suur tänu talle! Mõnes mõttes ei olnudki Barbarus ja Meri nii erinevad, mõlemad tahtsid silma paista. Aga see on nagu Ikarosega – võid tiivad ära kõrvetada. Barbarusele lõppeski see väga kehvasti. Meril läks õnneks ja koos temaga meil kõigil.“