Eesti ja soome kuude nimetused on esmapilgul täiesti erinevad, sest soome keeles kasutatakse omakeelseid kuunimesid, aga eesti keeles lähtutakse Euroopa traditsioonist. See arusaam vastab tõele siiski ainult poolenisti, sest ka eesti keeles on kuudel rahvapärased nimetused ja Lõuna-Eesti murded rikastavad valikut veelgi.
Soome (S), eesti rahvapärased (Erp) ja Lõuna-Eesti (LE) kuunimed langevad kokku kolme kuu puhul. Soome heinäkuu on Eestis peaaegu sama: heinakuu (Erp) ja hainakuu (LE). Saagikoristusest lähtuvad ühtviisi nii elokuu (S), lõikuskuu (Erp) kui põimukuu (LE). Kolm selgelt ühesugust kuunime on ka detsembril: joulukuu (S), jõulukuu (Erp) ja joulukuu (LE). Joulukuu kõrval on soome keeles varem kasutatud ka talvikuud, mis aga eesti keeles (talvekuu (Erp)) on talve algusest lähtuvana novembri kõige tavalisem rahvapärane nimi.
Novembri muud nimetused ehk mardikuu (Erp) ja märtekuu (LE) ahvatlevad nägema sarnasust soome marraskuuga, kus marras tähendab (looduse) suremist (vrd. mardus). Nii see siiski pole. Eestikeelsed nimetused tulenevad ilmselt mardipäevast. ”Eesti rahvakalendri” järgi kummitab soome keele marraskuu taustal surnute mälestusele pühendatud ”hingede aeg”.
Kui soome toukokuu lähtub kevadtöödest (sm touko – kevadised põllutööd), siis eesti lehekuu (Erp, LE) viitab nagu arvata võib pungade puhkemisele. Soome syyskuu on omakorda sama, mis eesti süküskuu (LE). Mihklikuu (Erp) seevastu lähtub septembri kõige tähtsamast pühast ehk mihklipäevast, mil saak saadi salve ja suilised võisid teenistuskohta vahetada.
Jaanuari tähistavad kuude nimetused lähtuvad Eestis uue aasta algusest. Vahtsõaastakuu (LE) on sõna-sõnalt ”uue aasta kuu” ja sama tähistab ka näärikuu (Erp). See viitab alamsaksa sõnale ni(e)jār ehk ”uus aasta”. Soome tammikuu on täiesti erineva päritoluga. Selle tõenäoliseks allikaks peetakse sõna tammi tähenduses ’telg’ ja ’keskpunkt’. Aastaringiga on see seotud nii, et jaanuar on talve keskel, südatalvel, ja sealt liigutakse tasapisi kevade poole.
Soome veebruari nimi helmikuu arvatakse tulenevat sellisest ilusast loodusnähtusest nagu puude okstel sädelevad jäähelmed. Ka eesti keeles tuntakse helmekuud (Erp) veebruari või märtsi nimetusena. Tänapäeval on tavalisem küünlakuu (Erp), mis lähtub küünlapäevast. Arhailine radokuu (LE) on ilmselt tähendanud tormi või tuisku. Võrokeelne Vikipeediä ütleb, et ”sjoon kuun on sussõ radoaig” ehk et veebruaris on huntide jooksuaeg. Erinevad seletused võivad üksteisega kattuda, kui mõelda kujutluspildile talvel tuult söövatest näljastest huntidest.
Soome maaliskuu taustal on Kustaa Vilkuna järgi ”maalliskuu” ehk aeg, mil maa lume alt välja sulab: ”maaliskuu maan avaa”. Kevadisest ärkamisest räägib ka urbokuu (LE) ning paastukuu (Erp) on seotud lihavõtte-eelse paastuajaga.
Soome huhtikuu viitab suurtele okasmetsade alemaadele (sm. huhta – alemaa, sõõrumaa), mida tehti just aprillis. Eesti mahlakuu (LE) tähistab samuti kevade algust, kui puudest mahla lasta saab. Eestlaste jürikuu (Erp) kannab omakorda Püha Jüri mälestust. Ka Soomes on Jyrki, Jyri või Yrjö seotud kevadiste jüritulede ja karjaste jüriöise pasunapuhumisega.
Võiks arvata, et soome kesäkuu tähistab suve (soome keeles kesä), aga tegelikult tuleb see hoopis varasuvisest kesapõldude kündmisest. Eesti jaanikuu (Erp) omakorda viitab jaanipäevale. Piimäkuu (LE) piim on ilmselt balti laen. Sõna ise esineb juba Wiedemanni sõnaraamatus (1893), aga selle seos kuunimetusega on ebaselge.
Oktoobris poriseks muutuvatele ilmadele viitab soome lokakuu ja veelgi selgemini selle vanad sünonüümid likakuu ja ruojakuu. Porikuud ja roojakuud tuntakse ka Eestis. Viinakuu (Erp) on kultuurilaen saksa keelest ja viitab mõisate viinapõletamisele, nii nagu rehekuu (LE) tähistab veel sügiselgi jätkunud rehepeksu.