Mis oleks loogilisem viis maailma parandamiseks, kui inimkonna vähendamine! Ja kui nad ise ei taha väheneda, siis on alati inimesi, kes haaravad härjal sarvist, laskmata oma loogilisi järeldusi piirata kümnel käsul ega moraali- või eetikanormidel.

Elina Hirvonen jälgib oma romaanis just sellise „inimkonna päästja“ mõttemaailma kujunemist, kasutades selleks nii Aslaki-nimelise peategelase kui ka tema ema ja õe vaatenurka. Heausklik ema peab ülikoolis loenguid kliimamuutustest, lootusest ja inimese vastutusest. Nüüd aga seisab ta silmitsi oma poja tegudega, mida ta ei ole võimeline peatama. Õel ei ole muud võimalust, kui jälgida sündmusi eemalt, kriisikoldes Somaalias, kus ta tegutseb meedikuna, püüdes inimeste elusid päästa.

Kolmest küljest valgustatud noore mehe teekond Helsingi kesklinna maja katusele inimesi tulistama on psühholoogiliselt õõvastust tekitav, hirmutavalt usutav ja isegi veenev. Erilise pinge loob jutustaja viis lugejale juhtunu kohe alguses selgeks teha ning hakata siis noormehe, tema ema ja õe meenutustes sündmuste tausta lahti harutama.

Relvaga katusel lebades poeb Aslaki pähe ikkagi kahtlus oma tegevuse õigsuses, kuid nüüd on juba hilja. Milline oli viimane, otsustav tõuge, mis sundis relva järele haarama? Kas ema ja õde oleksid saanud midagi muuta? Kas tegelikult ongi nemad süüdi? Üheainsa päeva jooksul peab pere leidma vastuseid, mida kogu eelneva elu jooksul oli edasi lükatud. Mida teha, kui enam midagi ei ole teha? Mis on nad sellesse olukorda toonud?

Kui pereliikmed tõlgendavad sündmusi kasvatuse, lapsepõlves ja noorukieas tehtu või tegemata jäetu kaudu, siis Aslaki silme läbi näeme vestlusi veebiavarustes, mis ei ole pehmelt öeldes tervislikud. Ent – tähelepanu – noormehe jaoks on need ääretult loogilised, veenvad ja mõjuvad. Eriti arvestades, et üksiku noormehe vestlused toimuvad arvatava tütarlapsega, kellega ta mõtted ootamatult hästi ühtivad. Ilma romaani lõppu ära rääkimata tasub igal täiskasvanud lugejal võtta ette oma teismelised või sellesse ikka jõudvad lapsed, et hoiatada ohtude eest veebi jututubades.

Aslak ei ole ainus, kes relvaga katusel inimesi tulistab, neid on ühel ajal üle kogu maailma. Vaja on ju peatada keskkonnakatastroof, vähendades inimkonda, tappes võimalikult palju neid, keda nad selle eest vastutavaks peavad – esimese maailma inimesi!

Lähitulevikku paigutuv romaan on ilmunud küll juba 2015. aastal (eesti keeles 2018), kuid praeguste kliimamuutuste ja sõjauudiste taustal tundub see üha aktuaalsem. Ometigi pole tegemist pelga hoiatusromaaniga – see on ka lugu lapsevanemaks olemisest, oma koha leidmisest ja inimese vastutusest.

Kas me tegelikult ikka saame alati sekkuda ja võtta vastutuse? Teisalt, katastroofi äärel seisvas maailmas peab hoidma usku, et midagi me siiski saame muuta ja ette võtta. Ilma, et selleks oleks vaja inimesi vähemaks tulistada.