Eesti ja Soome suhtlus kirjandusmaastikul on väga elav ning põnev. Mõistagi pole kirjandussuhted alati nii soojad ja tihedad olnud. Suhteid on mõjutanud nii poliitiline olukord, ideoloogiline hoiak kui ka sellest tingitud üleüldine vastastikune läbikäimine. Alates 1970. aastatest on kirjandussuhted tugevnenud ja kirjanduse vahendamine elavnenud. Vastastikku tõlgitakse innukalt nii rohkem kui vähem tuntud kirjanike teoseid ja korraldatakse erinevaid kirjandusüritusi.
Soomes elades on mul olnud võimalus kaasa lüüa eelkõige Helsingis toimuvatel üritustel. Kord aastas korraldatakse Soome eri paigus peamiselt raamatukogudes Eesti kirjanduse nädalat, mil Soomet külastavad mitmed eesti kirjanikud. Augustis väisavad Soomet luulekuu ja Helsingi kunstide nädala raames mitmed eesti luuletajad. Samuti käib Helsingis ja Turus raamatumessidel igal aastal elav arutelu Eesti ja Soome kirjandusmaastikul õhus olevatel teemadel, leitakse kahe kirjanduse kokkupuutepunkte ning luuakse kirjastajatega suhteid.
Ülikooli ajal olin innukas kirjandusürituste külastaja. Neid korraldatakse Helsingis pea iga nädal, kui mitte iga päev. Minule kui eestlasest kirjandushuvilisele on väga südantsoojendav kohtuda elusa eesti literaadiga. Möödunud talvel avanes võimalus kuulata Kauksi Üllet oma luulet lugemas ja laulmas ning Hannu Oittineniga vestlemas. Pole mõnusamat kogemust kui tutvuda kirjaniku mõttemaailmaga tema teoseid lugedes, kuid kui peaks avanema võimalus kirjanikuga kohtumiseks, saab lugemiskogemus enamasti sügavust juurde. Vahel on põnev käia kuulamas mõne maineka auhinnaga pärjatud kirjanikku, kes meelitab auditooriumi kuulajaid puupüsti täis, kuid mulle on hingelähedasem kuulata kodukandi kirjanikku vaiksemas ja hubasemas õhustikus.
Iseäranis meenuvad tudengina veedetud kirjandusõhtud armsa Villa Kivi õdusas õhustikus, kus tavatsesin käia mõtisklemas olemise ja huvitavate teemade üle koos oma lemmikute Tõnu Õnnepalu, Maarja Kangro, Kätlin Kaldmaa, Jan Kausi, Doris Kareva, Aapo Ilvese, Andra Teede, Carolina Pihelga ja paljude teiste armastatud kirjanikega. Vahel uitas pilk üle Töölö lahe imetlema sügiseses pidurüüs lehtpuid ning kuulatama tuule sahinat ja sügistuules pekslevate oksade heli vastu aknaklaasi, mis tekitas mõnusa dialoogi ja vahelduva rütmi hubase jutuvadinaga. Eriti köitvad on olnud erinevad soome ja eesti kirjanike, tõlkijate ja kirjanduskriitikute omavahelised arutelud, kus ka kuulajatel on olnud võimalus sõna sekka öelda. Meenuvad meeleolukad õhtud Poetry Jami lavaluuleklubides – Cafe Mascotis, Rahvusteatri Lavaklubis ning Villi Wäinö kõrtsis. Samuti oli rõõmustav kohata kevadel Helsinki Liti kirjandusfestivalil esimese eestlasena mainekale festivalile esinema kutsutud Ilmar Taskat Sofi Oksaneniga vestlemas.
Olen tänulik, et eesti kirjanduse huvilistele tutvustatakse siin Soomes ka uuemaid kirjanikke ning nende loomingut. Ilmub ju pidevalt põnevaid debüüte, mil oht juba läbilöönud kirjanike varju jääda. Siinkohal ei saa märkimata jätta soomekeelset eesti kirjanduse antoloogiat Nipernaati, mis tutvustab just vähemtuntud kirjandust.
Põnevat toimub palju ja mõistagi peab tegema valikuid. Tore, et vahel on võimalik kirjandusõhtuid ka otseülekandes jälgida või hiljem videosalvestustena vaadata. Viimati kuulasin kodus seenepirukat küpsetades Tampere Metso raamatukogu külastanud Valdur Mikita toredat vestlust teda intervjueerinud Riho Laurisaarega. Vahemaa pole tehnikaajastul enam määräv. Eestlastel ja eesti kirjanduse huvilistel on võimalik ka Helsingi linnaraamatukogu Töölö harukogus kord kuus kogunevas Raamatuklubis oma lugemiselamusi jagada. Samuti hoolitsevad nii HelMeti raamatukogu kui ka Helka raamatukogu eesotsas Balti raamatukoguga selle eest, et eestikeelse kirjanduse valik oleks mitmekülgne ning uueneks pidevalt.
Julgen väita, et suur hulk soomlasi tunneb eesti kirjandust päris hästi ja on ka neid, kes tunnevad eesti kirjandust paremini kui keskmine eestlane. Eesti juubeliaasta auks on Eesti kirjandusele pühendatud Facebooki lehekülg ”Juhlin Viroa lukemalla” (tähistan Eesti sünnipäeva lugedes). Väga vahva on jagada ja lugeda lugemissoovitusi ning arutelusid. Kuna ise olen pigem asjaarmastaja kui kirjandusinimene, on väga paeluv lugeda tõlkijate, kirjanike ning kirjandusteadlaste soovitusi, kommentaare ja tõlgendusi.
Emakeel on tunnete keel ja iseäranis ilukirjandus ja poeetika kannavad tundelisi ning vaimseid väärtusi. Kuigi elan mitmekeelses keskkonnas ning töökeel on võõrkeel, on emakeel ikkagi kõige armsam keel. Iseäranis ilukirjandusliku teksti emakeele varjundid, kujundid ja poeetika poevad hinge ning tekitavad äratundmise. Mitmekeelsus ja -kultuursus on rikkus, kuid tunnen, et on oluline, et säiliks ehe side emakeelega. Usun, et üks viis seda alal hoida on üha enam lugeda ja väljendada end armsas emakeeles.