On 1999. aasta veebruar. Tartu ülikoolis on just algamas eesti keele tund ja ma satun istuma Irita kõrvale. Varsti selgub, et Irita on pärit nii Valgast kui Valkast. Ta sündis ja elas neli esimest eluaastat Valgas, koolis käis keskkooli lõpuni Valkas. Erinevalt paljudest vahetusüliõpilastest rääkis Irita juba Tartusse tulles ladusat eesti keelt, hääldades d-d lätipäraselt pehmelt. Eesti keele oli ta ära õppinud oma eestlasest lapsehoidjalt. Keel ei ole ka hiljem ununenud, sest Irita pere elab sellises piirkonnas, kus naabriteks on enamasti eestlased. Ka Irita vanemad oskavad eesti keelt, sest mõlemal on osa juurtest Eestis. Irita kodune keel on siiski läti keel.
Tänu Iritale hakkas minu eesti keel kiiresti arenema: sain endale korraga keelelise eeskuju, intelligentse vestluskaaslase ja sõbra, kes nihutas oma loengukonspekti minu ette alati, kui eestikeelsest õpetusest arusaamine mul üle jõu käis. Samal aastal kutsus Irita mind Valka oma koju külla. Sel ajal sai Valga ja Valka piiri ületada kolmes kohas. Loomulikult pidi passi näitama. Olin juba Eestiga harjunud, nii et tundsin end nagu päris välismaal – riigis, mille keelt ma ei osanud. Valga ja Valka paistsid üsna samasugused. Ka 20 aastat tagasi oli viin Valkas odavam kui Valgas, aga sellel polnud meie reisi seisukohalt erilist tähtsust. Praegu ei küsi piiri peal muidugi keegi enam passi. Nostalgitsemise jaoks on alles triibuline piirivalveputka, mille juures saab endast pilte teha. Olen minagi teinud.
Kui helistan Iritale, et öelda, et mõtlen praegu Valga-Valka peale, ütleb ta, et sõidab just rongiga Tallinnast Valka! Iritale meenub üks filmilik lapsepõlvemälestus kaksiklinnast: on külm talveõhtu. Väike Irita seisab lõdisedes ema kõrval Valga raudteesillal. Ema näitab Iritale silla all sõitvat pikka kaubarongi ja ütleb, et seal läheb isa – rongi masinist. ”Oli nii uhke tunne,” meenutab mu sõber. ”Sellest ajast peale armastan ronge. Iga kord Valga raudteejaamas tuleb selline armas ja igatsev tunne… Aga see selleks! Helistame õhtul uuesti!”
Hiljem olen käinud Valgas ka tööreisidel. Loengutuuridel on eriti tuttavaks saanud 1960. aastatel ehitatud Valga kultuurimaja ja sellest kiviviske kaugusel olev kaunis raamatukogu, mis asub 1920. aastatel ehitatud villas. Bussi või rongi oodates olen käinud kesklinna täikadel ja antikvariaatides, mis asuvad armsalt viltuvajunud puumajades. Ja kui palju torne Valga majadel on!
Kuigi Valga on suure negatiivse rändesaldoga väikelinn ja Eesti kaugeim ääremaa, jääb see Tartust Riiga reisijatele tee peale. Minule tähendab Valga-Valka väravat välismaale. Tihti algab just sealt kolmetunnine hoovõturada, mis lõppeb Riia lennujaamas. Mugava bussi akende taga sillerdab kuldselt Pedeli jõgi, kui möödun kaksiklinnast, olles teel Pariisi või Barcelonasse.
Luuletaja Hando Runnelilt on pärit Eestis tihti korratud lause ”Ei saa me läbi Lätita”. Irita naerab, et tema peres on asi vastupidi: läbi ei saada ilma Eestita. Igas põlvkonnas on keegi, kes on abiellunud eestlasega, nagu Irita isegi. Ja nii nagu paljud teised kõrgharidusega valga-valkalased, ei ela ka tema enam sünnikohas. See tavaline kaksiklinnade lugu.