Toit on oluline osa kultuurist. Hiljuti oli soomlastel ja eestlastel oma riikide 100. sünnipäeva puhul võimalus hääletades välja valida lemmikrahvustoit. Soomes kogus enim hääli rukkileib ja eestlaste uueks lemmikuks sai üllatuslikult karamellikattega astelpaju-kaerakile. Soomlastel olid esikolmikus veel Karjala pirukad ning Karjala ahjupraad (karjalanpaisti) ja eestlastel vanad armasad toidud uues kuues – värvilised kiluleivad ning külm hapukapsasupp.
Usun, et paljudel tekib kodumaalt eemal viibides igatsus mõne koduse maitse järele. Pärast Soome kolimist tavatsesin Eestist seljakotiga koju kaasa tassida nii musta seemneleiba, kama, tatart, astelpaju-porgandimahla, hapukapsast kui ka Kalevi tumedat šokolaadi. Tihti pakiti mulle olenevalt aastaajast kaasa ka õunu, sõstraid või moosi, marineeritud seeni ja muid hoidiseid. Kindlasti veavad paljud eestlased siiani head ja paremat Soome, kuigi tänaseks võib leida kodumaist toitu üsna kerge vaevaga ka Soome suurematest toidukauplustest.
Toitumisharjumused on pidevas muutumises. Järjest rohkem tehakse teadlikumaid valikuid, mõeldakse loomade heaolule ning ollakse mures loomatööstuse mõju pärast keskkonnale. Ühtlasi pannakse üha enam rõhku tervislikule ja jätkusuutlikule eluviisile. Taimetoitlus kogub Eestis, Soomes ja kogu maailmas populaarsust ning üha enam ilmub poelettidele uusi vegantooteid. Soomlased võivad uhkust tunda selliste innovaatiliste toodete üle nagu nyhtökaura ehk rebitud kaer ja põldubadest valmistatud härkis (härkäpapu, eesti k. põlduba). Tegemist on liha asendavate alternatiivsete valguallikatega, mis on ka segasööjate hulgas üsna nõutud. Hiljuti tõi Valio turule kaerapõhise teraviljajoogi ja gurtti (taimne jogurt), samuti on mitmed teised suuremad ja väiksemad kaubamärgid hakanud toiduainete tootmisprotsessis varasemast rohkem lähtuma eetilisusest ja keskkonnasõbralikkusest.
Huvitav uus trend on veganturism. Ajakirjandust ja sotsiaalmeediat jälgides olen täheldanud, et soomlased ja eestlased teevad vastastikku avastusretki Eesti ja Soome söögikohtadesse, kus pole taimetoitlasi unustatud. Samuti külastatakse teine teise taimetoidumesse. Olen märganud Eesti veganettevõtjaid Soomes oma kaupa müümas. Südantsoojendav oli kohata Helsingis Konepaja Bruno kirbuturul Karu Talu Šokolaadi oma hõrgutiste ja Kaablitehase hoovis Veg Machine’i oma not dogide (taimne hot dog) ja burgeritega. Eriti populaarne on taimetoitlus noorte hulgas, kes jagavad teavet ja retsepte blogides ja teistes sotsiaalmeedia kanalites. Korraldatakse loenguid, õpitubasid ning tehakse ühiselt mitmepäevaseid veganväljasõite looduskaunitesse kohtadesse.
Omaette teema on toidu äraviskamine ja toiduabi. Helsingis tegutseb Lapinlahti endises haiglahoones restoran, kus pakutakse toitu, mis on valmistatud poodides ja restoranides ülejäänud toidust. Helsingi noorte seas on populaarsed mobiilirakendused Lunchie ja ResQ, mis aitavad restoranidel toidu äraviskamist vähendada. Julgemad tegelevad ka toidu otsimisega kaupuluste prügikastidest. Seejuures pole tegemist nälginud kodututega, vaid teadlike noortega, kes soovivad toiduraiskamist vähendada. Kuigi sain ka ülikooli ajal kõhu ilusti täis, oli mulle arusaamatu, miks poed täiesti kasutuskõlblikku toitu minema viskavad. Nii oli tudengina ka minu jaoks üsna põnev pimedas prügikastides kolamas käia. Peale edukat otsinguretke valmistasime sageli koos teiste ”prügikastisukeldujatega” (inglise k. dumpster diving) prügikastist leitud korralikust toidust süüa.
Kunagi varem ei ole toiduga nii palju priisatud, kuid paradoksaalselt kasvavad samal ajal abivajajate leivasabad. Õnneks teevad Eesti Toidupank ja Soome Veikko ja Lahja Hurstin Laupeudentyö, Päästearmee ja veel mõned organisatsioonid kaubandusvõrguga tänuväärt koostööd ning jagavad toiduabi inimestele, kes seda väga vajavad. Jääme lootma, et leivasabad lühenevad ja et nii kaubandusvõrk kui ka eraisikud võtavad vastutustundlikuma tarbimise oma südameasjaks.