Eesti ja soome kultuur on justkui väga sarnased, kuid oleme siiski kaks rikkalikku iseseisvat kultuuriruumi. Olen Soomes elanud pea poole oma noorest elust ning siinse kultuurikeskonnaga kohanenud. Olen tänulik, et mu identiteedi kujunemist on rikastanud nii sünnimaa kui ka praeguse kodumaa kultuur.

Kultuurinähtused on tihti aja- ja kohasidusad ja me loome seoseid, lähtudes oma kogemusmaailmast. Olen üles kasvanud nõukogudeaegsete multifilmidega, samal ajal kui soome lapsed jälgisid Pikku Kakkoneni ja teisi kodumaiseid ning Lääne multikaid. Põhja-Eestis sirguvatel lastel oli võimalus ka Soome televisiooni lastesaadetest osa saada, kuid lõunaeestlasena jäin sellest avardavast kogemusest ilma. Olen mitmeid oma lapsepõlve multikaid ka siinsetele sõpradele tutvustanud. Eriti sooja vastuvõtu osaliseks on saanud üks minu ja paljude tuttavate lemmikuid – üsna melanhoolne ja armas „Siil udus“, kuid meil näidati ka lapse jaoks hirmutavaid joonis- ja mängufilme, näiteks „Suur Tõll“, kus lendasid pead, ja muidu sümpaatne ja armas „Nukitsamees“, mis oli oma karvaste hambutute nõidadega kohati sünge ja hirmuäratav. Telesaadetest on kummastust tekitanud „Mõmmi aabitsa“ tegelaste poroloonpead, kuid eks nõukaaja saated kajastavad oma aega ja võimalusi. Saadete sisu oli siiski enamasti vaimukas ja õpetlik. Väga kummalised multifilmid olid „Klaasikillumäng“ ja „Nõiutud saar“, mis sobiks pigem progebändile muusikavideoks ja mõjuksid tänapäeva lastele lihtsalt igavana. Samas on ka rohkelt aegumatuid multikaid, mis meeldivad ka tänapäeva lastele, näiteks hiljuti lahkunud Eduard Uspenski raamatute „Onu Teodor, kass ja koer“ ja „Krokodill Gena“ ainetel valminud multifilmid.

Väga põnevad on igale kultuurile omased kirjandusest, filmidest, saadetest ja etendustest pärit lendlaused ja väljendid, mis võõras kultuuris kasvanud inimesele pelgalt sõnakõlinaks jäävad. Meie pere lemmikud on olnud näiteks Karupoeg Puhhi „Kes hommikuti külas käib, see asjatult ei longi“, mida oleme kasutanud juhul, kui kuhugi hommikul teele asume, või filmist „Viimne reliikvia“ tuttavaks saanud: „Kohe näha, et vanad sõbrad!“, mis sobib tüli puhul. Väljendiga „Meil lobisemise eest palka ei maksta!“ võib aga looderdajat lobamokka noomida. Lisaks oli meie pere suur lemmik Linnateatri etendus „Armastus kolme apelsini vastu“ ja sealt pärit tsitaat „Ööd on siin mustad!“, mida saab kasutada nii hämaras metsas kui pimedas toas. Ka mu ema tavatses tsiteerida juba mainitud Onu Fjodori tegelasi, näiteks kui uksele koputati ja küsisime: „Kes seal on“, saime emalt vastuseks „Postiljon Petškin“.

Aeg-ajalt leian end mõtlemas kultuuridevahelistest erinevustest ja sarnasustest. Ühel suvisel hommikul kõndisime Soomest pärit tuttavaga pisikeses Võrus ja kuulsin, kuidas kohalik tervitas tööhoos noormehi lausega: „Doktorid ja kandidaadid, saadikud ja diplomaadid.“ Möödus hetk ja taipasin, kust tsitaat pärit on ja mu huulile tekkis tüütu: „Kes ei tööta, see ei söö“ laulu ümin. Minu Soome tuttavat see lause paraku ei kõnetanud. Tuttavas kultuuriruumis tekivad seosed pingutamata ja sageli me ei mõtlegi sellele, kust üks või teine nähtus või väljend algselt pärit on. Nad on kuidagi loomulikult meie ümber ja harjunult meie keelekasutuses. Oma kultuurile omased väljendid on juurdunud sügavale nii iga inimese kui ka rahva kollektiivsesse mällu.

Iga eestlane tunneb väljendit „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb armastus“ ja usun, et enamus teab, et lause pärineb Tammsaare romaanist „Tõde ja õigus“. Oskar Lutsu „Kevade“ väljendid läksid rahvasuus ringlema pärast seda, kui teose põhjal oli vändatud mängufilm. Värvikamad lendlaused pärinevadki armastatud filmidest nagu „Siin me oleme“, „Viimne Reliikvia“, „Noor pensionär“, „Nipernaadi“, „Vallatud kurvid“ ja paljud teised.

Kindlasti aitab uut kultuuri paremini mõista ning selles orienteeruda ka tutvumine selle kultuuri tüvitekstidega – nii ilukirjanduse, filmi, teatri kui ka muusika ja kunsti kõige olulisemate teostega. Kõigi nüansside mõistmine ei pruugi lihtne olla. Aga ükski kultuur ei olegi lihtne. Vaid nüansse mõistes ja neid mõista püüdes on võimalik hakata aru saama selle maa inimestest ja selle rahva kultuurist.