Miks just sina Maiu Juurik, Tuglase Seltsi eesti keele õpetaja, tahad kirjutada Elos linnunimedest? Kas seda ei peaks tegema Mall Hiiemäe või Erik Leibak või Kaisa Häkkinen või Jukka Hintikka?
Õigustatud küsimus muidugi. Aga kui õpetajast inimene on juba paar aastat harrastanud linnuvaatlust ja tegelnud nn elamusornitoloogiaga ning õppinud pähe nii eesti-, soome- kui ladinakeelseid linnunimesid, tuleb tahtmine midagi asjast arvata. Ma võiksin olla selline leebe vahemees süvaakadeemilise ja lihtsama loodushuvilise mõtte vahel.

Usun, et järgmised linnu- või looduseteemalised kirjatööd tellitakse kindlasti mõnelt eespool nimetatud korüfeelt.

Nii et vabandad juba ette, kui midagi valesti peaks minema?
Vist jah! Võõraste (linnu)sulgedega ei tahaks ennast ehtida. Mõtlen asja peale ikka filoloogi vaatenurgast.

Miks just praegu? Kas sellist looduslugu poleks targem kirjutada kevadel, rändlindude saabumise ajal?
Aga sellepärast, et saabusin just äsja loodusmatkalt Kevo kanjonist Saamimaalt. Viisin ellu oma kauaaegse unistuse rännata seljakotiga maailma otsas, Põhjamaa mägistes tundrates. Selles ääretus tühjuses on kergem looduse ja iseendaga sina peale saada. Sellest ka see julgus ja enesekindlus.

Kas nägid ka põnevaid linde?
Ojaa. Nägin kaljukotkast (maakotka), merikotkast (merikotka), karvasjalg-viud (piekana), kaljukajakat (pikkukajava), jõgivästrikku (virtavästäräkki), sinirinda (sinirinta), järvekauri (kuikka), laanenääri (kuukkeli), põhjatihast (taigatiainen), põhjavinti (järripeippo), laisabaänni (kihu), urvalindu (urpiainen), hangelindu (pulmunen), sookiuru (niittykirvinen), tuuletallajat (tuulihaukka), rüüti…

Rüüti?
Rüüti jah.

Mis lind see selline on?
Väga põnev ja ilus lind. Elab mägitundras ja häälitseb kurvalt keset suurt ääretust ja tühjust: rüüt, rüüt, rüüt… Mul on siin pilt ka.

Nii et lind on saanud nime oma laulu järgi. Kas suurem jagu linnunimedest ongi onomatopoeetlised?
Päris nii see muidugi pole. Lindudele nime andmise põhimõtteid on teisigi kui ainult häälitsus. Pealegi tuleb vahet teha rahvakeelse ja teadusliku nimetuse vahel. Rahvakeeles võib ühel linnul olla mitu erinevat nime, seevastu teaduslikke ladinakeelseid nimetusi on vaid üks. Ka rahvakeelsed nimetused võivad olla seotud linnu kreeka- või ladinakeelse nimekujuga, eriti kui on olnud tegemist haruldasema linnuga, keda rahvas ei tunne. Linnud, keda vanarahvas on paremini tundnud ja kelle laulu rohkem kuuldud, on saanud muidugi toredaid onomatopoeetilisi nimesid. Mart Mäger kirjutab oma teoses „Linnud rahva keeles ja meeles“, et „linnud laulavad tihti inimkeeles ja tutvustavad end nimepidi, ennustavad, õpetavad ning hoiatavad nagu inimesed.“ (Mäger 1969, 17)

Nagu ööbik?
Ööbik on olnud Eestis tõesti see lind, kelle lauluanne olevat pärit Vanemuise enda kandlemängust. Mart Mäger kirjutab, et „ööbik mitte lihtsalt ei laula, vaid lööb, tõukab, laksutab, naksutab, plaksutab, tiksutab, latsutab, sihiseb, suristab, lidiseb, soltsub, ketrab, muisutab, vilistab ja hõiskab.“ (Mäger 1969, 71)

Eestis teab vist iga lapski seda, kuidas ööbik laulab.

Öö pikk, öö pikk.
Kiri. Küüt.
Laisk, laisk!
Too piits, too piits, too piits.
Plaks. Plaks. Plaks.

Mis ööbikul selle piitsaga pistmist on?
Selle piitsaga on oma lugu. Põllumees kündnud härgadega. Härgade nimed olnud Kiri ja Küüt. Härjad olid nii laisad, et põllumees neid alatasa pidi sundima: „Kiri. Küüt. Laisk, Laisk! Too piits, too piits!“ Seda kuulis ööbik lähedasest metsast ja järgmisel hommikul lauliski ise samamoodi. (Mäger 1969, 73)

Aga soomlased ongi ööbikule keele- või siis lauluoskuse järgi nime pannud – satakieli?
Küllap vist. Soomlased on ööbikut ka rõõmulinnuks (ilolintu) ja öörästaks (yörastas) kutsunud. (Häkkinen 2011, 344) Jukka Hintikka järgi on ööbik olnud Soomes suhteliselt hiline tulija. (Hintikka 2008, 143) Võib-olla sellepärast pole rahvasuus onomatopoeetilist nime välja kujunenud.

Kuidas ööbiku soomekeelsed laulusõnad kõlavad?
Kaua aega otsisin interneti lõpututest avarustest soomekeelset ööbiku laulu, aga siiani pole leidnud. Ööbik pole Soome talupojale vist nii omaseks saanud nagu Eestis.

Milliseid põnevaid onomatopoeetilisi linnunimesid nii soome kui eesti keeles võiksid veel näiteks tuua?
Kõige toredamad eestikeelsed onomatopoeetilised nimed on kindlasti lisaks rüüdile veel plüü, plütt (jänkäsirriäinen) ja hüüp (kaulushaikara). Plüü kohta väitis just üks minu matkakaaslane, et ühegi linnu nimi ei saa ju ometi olla plüü. Ja isegi kui oleks selline imelik nimi, siis sellenimelist lindu pole ometi Eestis võimalik näha.

On siis või?
Plüüd võib Eestis kohata küll läbirände ajal aprillist juunini või siis augustist oktoobrini kuskil rannaaladel, Matsalus, Väiksel väinal või Häädemeeste lähistel. Eestis plüü ei pesitse. Ka tema on arktiline lind, kelle pesapaigad on arktilistel saartel Alaska, Kanada ja Venemaa lähistel. Ta on rüüdiga väga sarnane, nii et ajasingi tundras rüüdi plüüga segamini. Õnneks oli seltskonnas tõsiseid linnuharrastajaid ja biolooge, kes asja selgeks tegid. Plüü on suurem kui rüüt ja tema nokk on ka natuke tugevam ja toekam.

Ja plüü teeb siis plüü-plüü ja rüüt häälitseb rüüt-rüüt või?
Umbes nii jah, aga alati võib ju oma kõrvaga üle kuulata. Oma silm-kõrv on ikka kuningas. Ma ütleksin, et plüü hõiked on nõudlikumad ja enesekindlamad. Rüüt hõikab igatsevalt ja romantilisemalt. Tema laulus on kuulda ääretut avarust ja tühjust.

Plüü ja rüüt on toredad nimed, aga soome keeles kõlavad üsna tavaliselt?
Mitte just tavaliselt, aga mitte ka onomatopoeetiliselt. Rüüt on soome keeles kapustarinta ja plüü on soome keeles tundrakurmitsa.

Milliseid nimepanemise põhimõtteid soome ornitoloogid on nende kahe linnu puhul järginud?
Kapustarinta nimetus viitab hoopis linnu välimusele. Linnu rinnaesine meenutab tõesti puulusikat. Kapusta on eesti keeles puulusikas. Minu reisikaaslane Ülle hakkaski rüüti lusikalinnuks kutsuma. Tundrakurmitsa täiendsõna viitab aga hoopis linnu elu- ja pesitsemiskohale mägitundrale.

Kui palju neid nimetamispõhimõtteid üldse kokku on?
Neid on üsna palju. Rahvakeeles on linnule nimesid antud veel värvi järgi. Näiteks sinirind ja punarind, soome keeles sinirinta ja punarinta. Linnunimesid on mõlemas keeles tore võrrelda, sest alati pole vasted üksühesed. Näiteks soomekeelne linnunimi punavarpunen (Carpodacus erythrinus) on eesti keeles saanud hoopis nimekuju karmiinleevike.

Soomlased siis justkui alahindavad seda imeilusat lindu, kui leevikesele varblane nimeks panevad?
No ma ei tea. kas see just alahindamine on. Varblased on ka toredad linnud. Tegelikult kuulub karmiinleevike vintlaste (peipot) sugukonda. Täiendsõna karmiin viitab eesti keeles muidugi karmiinpunasele värvusele. Ja siisikesest on soomlased ka varblase teinud ja talle vihervarpunen nimeks pannud. Võib-olla soomlastele on varblased hoopis meeldinud, kui vintlaste sugukonna linnud on varblasteks nimetatud.

Sa oled nimetanud nüüd kolme nimetamise põhimõtet: häälitsus ja laul, välimus ja sellega seotud värvus. Kas neid põhimõtteid on veel?
Loomulikult. Väga tähtis on linnule nime andmise puhul ka lindude elu- ja pesitsemispaik. Selle järgi pandud nimetused ongi tihti liitsõnad. Täiendsõna viitab kas linnu elukohale, tüüpilisele ümbruskonnale või hoopis ilmakaarele või maastikule. Näiteks proovin tuua seekord linnunimesid, mis on mõlemas keeles sarnased, nagu kaldapääsuke, soome keeles törmäpääsky, räästapääsuke, soome keeles räystäspääsky.

Aga Eesti rahvuslind suitsupääsuke?
Suitsupääsuke on eesti keeles nime saanud elu- ja pesitsemispaiga järgi. Täiendsõna suits viitab suitsusele köögile ja inimeste elupaigale. Aga võib-olla on suitsupääsukese nimi võetud eesti keelde otse saksa keelest Rauchschwalbe. Soome keeles on suitsupääsukese nimeks haarapääsky. Haara osutab suitsupääsukese harkis sabale. Suitsupääsukest on ka Eestimaal mõnes kohas harkhännaks ja harkpääsukeseks kutsutud. (Mäger 1969, 21)

Nii et linnunime võib laenata ka teisest keelest?
Seda on üsna sageli tehtud. Kui teises keeles on hea ja sobiv nimi olemas ja lind ise veel kõigele lisaks võõras, on üsna lihtne nimi ära tõlkida ja kasutusele võtta. Tõlkida võib ka teaduslikku ladinakeelset nime. Kaisa Häkkinen toob oma teoses „Linnun nimi“ sellise näite tutt-tihase nimeloo kohta. (Häkkinen 2011, 20) Ladinakeelne nimeosa crista tähendab tutti või tupsu, millest linnukene välise tundemärgi tõttu nime on saanud. Nii soomekeelne nimi töyhtötiainen kui eestikeelne tutt-tihane on seega tegelikult tõlkelaen ladina keelest. Ka saksa keeles on linnu nimi Haubenmeise sama päritolu. Ja minu teada veel ka rootsi ja inglise keeles.

Sel juhul on ikka päris raske linnunimede päritolu määratleda. Kas võib öelda, et selles mõttes on linnunimed üsna rahvusvahelised?
Võib öelda küll, sest mõnikord võib mõni päris tavalise ja omakeelepärasena tunduv linnunimi olla pärit hoopis teisest keelest ja veel koguni teise keele onomatopoeetikast.

Jukka Hintikka toob selliseks näiteks sõna hani, soome keeles hanhi. Sõna on nii soome kui eesti keelde tõenäoliselt laenatud indoeuroopa keelkonda kuulvatest balti keeltest. Sõna ise viitavat hane häälitsusele. Ka germaanlastele on sama sõnatüvi meeltmööda olnud - saksa keeles Gans, inglise keeles Goose ja rootsi keeles gås. (Hintikka 2008, 26)

Linnud on oma eluviiside poolest üsna rahvusvahelised. Mõnikord teeb mulle nalja, kui linnuraamatute pealkirjas seisab rahvusele osutav täiendsõna: soome linnud, eesti röövlinnud. Lindudel endal pole rahvuskuuluvusest küll sooja ega külma. Nemad elavad oma elu ega lase ennast inimeste poolt välja mõeldud nimedest häirida.

Kas on mingit seost ka linnu söömisharjumustel ja tema nimel?
Toit on olnud üsna tähtis tegur nimede andmisel. Selles mõttes on nii soome kui eesti keeles sarnaseid linnunimesid. Näiteks herilaseviu, soome keeles mehiläishaukka, aga seegi võib olla tõlge ladina keelest. Apis tähendab ju mesilast ning vorare söömist.

Kas tuleb veel mõni põnev nimi meelde?
Põnevaid linnunimesid on palju. Üsna naljakad nimed on eesti keeles käosulane (Hippolais icterina) ja soome keeles käenpiika (Jynx torquilla).

Kes see põnev linnukene siis on, kes on käole nii sulaseks kui toatüdrukuks? Oot! Aga ladinakeelsete nimede järgi on tegemist hoopis kahe eri linnuliigiga?
Just nimelt, kuigi nimi viitab teatud käitumuslikule sarnasusele – käo teenimisele. Käosulane, soome keeles kultarinta, kuulub põõsaslindlaste sugukonda ja käo teenimisega tal tegelikult pistmist pole. Käo tegelik sulane on hoopis väike-lehelind, kes käomuna välja haub ja võõraspoja üles kasvatab. Nimepanekul olevat käosulane vale nime saanud Wiedemanni sõnaraamatu järgi. (Mäger, 1969, 75)

Aga soomekeelne käenpiika?
Selle linnu eestikeelne nimi on hoopis väänkael. Nimi viitab linnukese käitumisele. „Erutatud olekus tõmbab ta suled tutina püsti, laotab saba lehvikuna laiali, ajab kaela pikalt õieli ja kõverdab seda ussikujuliselt igale poole, nii et pea ringisid teeb ja nokk kord ette, kord päriselt taha pöördub.“ (Mäger 1969, 133)

Aga miks soomlased teda käo toatüdrukuks kutsuvad?
Soomlased arvavad, et väänkael ehk käenpiika saabub kohale enne kägu ja kuulutab oma lauluga, et härrasrahvas on tulemas. (Häkkinen 2011, 18)

Sakslased peavad väänkaela jällegi rähni naiseks. Ja küllap on neil õiguski, sest väänkael kuulub rähnlaste (tikat) sugukonda ja tema häälitsemine sarnaneb väike-kirjurähni (pikkutikka) hüüuga.

Kes siis valvab ja korrigeerib, et iga lind ikka õige nime saab? Tundub, et mõni lind võib teaduslikus mõttes vale nime ka saada.
Eestis on kõige tähtsam institutsioon 1921. aastal rajatud Eesti Ornitoloogide Ühing, kelle tiiva all töötab Eesti Linnunimetuste Komisjon. Komisjoni töös on tähtis, et nimi ei annaks väärinfot linnu süstemaatilise kuuluvuse kohta, aga rahvakeeles levinud nimekujud ja sünonüümid võetakse samuti arvesse.

Eerik Leibak, Eesti üks tippornitolooge, väidab: „Selleks, et epiteedid (nimed) tõesti head saaksid, kulub palju aega ja vaeva – just see komisjoni töö edenemise hoo eelkõige otsustabki. Muidugi on vaja häid linnuraamatuid, sest loomulikult pole Eestis inimest, kellel kõik 10 000 maailma linnuliiki selged oleksid.“ (https://www.eoy.ee/varamu/linnulnimi.htm)

Linnuhuviliste rõõmuks ongi ilmunud käesoleval aastal väga huvitav ja põhjalik teos „Linnuatlas. Eesti haudelindude levik ja arvukus“, mis põhineb aastatel 2003–2009 läbi viidud välitöödel ning on valminud üle 800 linnuhuvilise vabatahtliku töö tulemusena.

Ma saan aru, et võiksid linnunimetuste teemal veel lehekülgede kaupa juttu veeretada, aga kui ise tahaks vastava teemaga tutvust teha, siis missuguseid raamatuid soovitaksid?
Pakuksin lugemiseks ikka neidsamu autoreid, kellest juba eespool juttu oli:
Kaisa Häkkinen „Linnun nimi“, Kustannusosakeyhtiö Teos, Hämeenlinna 2011
Mart Mäger „Linnud rahva keeles ja meeles“, Eesti Raamat, Tallinn 1969
Jukka Hintikka „Suomen lintujen nimet“, NEROL- kustannus, Helsinki 2008
Mall Hiiemäe „Väike linnuraamat rahvapärimusest“, EKM Teaduskirjastus, Tartu 2017

Kui need raamatud läbi lugeda, kas siis tead linnunimedest kõike?
Linnunimede ja lindude õppimisega on nii nagu keelega. Mitte kunagi ei saa selgeks. Hea harrastus, millega võib tegelda elu lõpuni ja iga päev.

No aga head harrastamist siis!
Aitäh!