”Meie kiisul kriimud silmad.
Istus metsas kännu otsa.
Piip oli suus ja kepp oli käes,
kutsus lapsi lugema.
Kes ei mõistnud lugeda,
see sai tukast sugeda.
Kes see luges, aru sai
sellelel ta tegi pai …”
Uus kooliaasta on algamas, õpetajast inimene seisab jälle igivana küsimuse ees: kuidas. Kuidas õpetada nii, et saavutada maksimaalne tulemus võrdlemisi kiiresti ja õpilasele võimalikult valutult? Nii nagu vanas eesti rahvalaulus piitsa ja präänikuga enam välja ei vea. Pealegi on tulemuse saavutamine tunnetatav, empiristlik ja kogemuslik - ühesõnaga raskesti mõõdetav ja matemaatiliselt peaaegu tõestamatu.
Tänapäeva läänemaailmas on vaieldamatu liidriroll kognitiivsel või siis koguni metakognitiivsel keeleõpetusel, mille järgi on õppimise põhimotiiviks õppija enda sisemine huvi ja sellest tulenev õppimisaktiivsus. Eesti vanasõna ütleb selle kohta, et kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida – ja õigus kah. Õpetajal pole võimalik (veel) sisestada inimese ajju kiipkaarti ühe või teise keele osaoskustega ja ega siis muud üle jäägi, kui toetuda õppestrateegiate valimisel põhiliselt ikka ”kõhutundele”.
Kui õpilane juba algkursuse teisel või kolmandal tunnil oskab kaunis eesti keeles öelda, et ”Aprill on konnade kudemise kuu!”, tulekski kognitiivse õppimisteooria järgi süveneda nii rohu-, vee-, raba-, tiigi-, järve- ja mudakonnade, harlike kärnkonnade, rohekärnkonnade, juttselgkärnkonnade ehk kõrede ja siis veel tähnikvesilike ning harivesilike eraellu. Algkursusel pole see tavaliselt siiski võimalik, sest ülejäänud õpilaskond ei pruugi asjaga päri olla. Selle asemel püüab keeleõpetaja piirduda universaalse sõnavaraga, mis veaks välja igas olukorras: olgu tegemist siis apteegis prillide ostmisega või tiigi ääres konnakulleste jälgimisega. Igapäevased suhtlussituatsioonid luuakse klassiruumis ja harjutatatakse tavapäraseid vestlusmalle. Paraku pole ka liigne universaalsus kuigi motiveeriv.
Õpetajate vahel levivad käest kätte nii mängulised kui asised-tõsised õpetamisvõtted. Mõned suurepärased keelemängude ideed on õpetajate rõõmuks ka kaante vahele jõudnud, näiteks Leelo Kingisepa ja Marju Ilvese keelemängude kogu ”Algaja õnn” (Iduleht, 2016).
Õnnetuseks vananevad õpikud tänamatult kiiresti ja pärast paariaastast kasutamist on vajadus taas uute materjalide järele. Millele siis toetuda? Kuidas keeleõpetaja talitama peaks, et hundid oleks söönud ja lambad terved?
Konstruktivistlikud õpiteooriad rõhutavad eduka õpiprotsessi tagamiseks kolme inetraktiivset komponenti: oskused, tahe ja eneseregulatsioon. Oskused kujunevad igal õppijal indivduaalselt, vastavalt õppetegevusele ja mõtlemisprotsessidele, mis seovad ja seostavad uut vanaga. Tahte kaudu keskendub õpilane informatsiooni vastuvõtmisele ja pingutab, et uut keeleoskust omandada. Eneseregulatsioon võimaldab juhtida ja hinnata oma õppimisprotsessi.
Niisiis - selleks et midagi osata, tuleb kõigepealt tahta, siis leida sobiv materjal, õpetaja ja õpikeskkond ning sundida ennast pingutama.
Oma õpilaste õppimiskogemusi analüüsides olengi märganud üht lihtsat ja geniaalset ning peaaegu aegumatut toetavat abivahendit, mis keskendub kõigile kolmele komponendile – see on ikka vana hea, juba biheivoristlikust pedagoogikast tuntud võte: kirjandusteose lugemine paraleelselt keeletundidega. Omal ajal nimetati seda kohustusliku lektüüri lugemiseks. Kirjandusteos kui keeleõppe abimaterjal sobib hästi ka metakognitiivsesse õpetusse. Pealegi ei vanane kirjandusteos nii nagu õpik. Kaasaegses ühiskonnas jõuavad õpikusse kirjutatud teemad ja sõnavara viie aastaga naeruväärsuseni aeguda. Eesti keele õppijale teevad nalja õpikuharjutused, kus tuleb juttu telefonikabiinidest ja kroonidest, või siis keerulised dialoogid postkontorites ja pankades.
Kirjandusteoski vananenb, kuid teistmoodi. Ilukirjanduse vananemisprotsessi võib teadupärast võrrelda veini vananemisega. Mida rohkem aastaid, seda eksootilisem ja hõrgutavam maitse, peaasi et veinisort sobiks.
Kirjandusteose valimine on iseenesest juba suurepärane ennast aktiveeriv võte. Kindlasti tasuks igal keeleõpetajal kõigepealt koostada nimekiri õpinguid toetavatest kirjandusteostest, mida huvi ja tahtmise korral oma õpilastele soovitada. Ja seejärel täiendada lugemissoovitust aktiveerivate lugemisülesannetega vastavalt õpilase keeleoskustele ja loomuomadustele.
Algkursuslasel on kõige lollikindlam alustada eesti lastekirjandusest, mis on ääretult mitmekülgse teemavalikuga ja väga hea.
Mina ise soovitan tavaliselt esimese raamatuna Ellen Niidu ”Pille –Riini lugusid”, mis on avaldatud 1963. aastal. Raamat edeneb lehekülg-leheküljelt lihtsamast sõnavalikust keerulisema suunas. Juba teose algus on nii õpilasele kui õpetajale inspireeriv – lihtsal ja toredal moel esitatakse peategelase nime saamise lugu:
“Pille-Riinul endal on koguni kaks nime. Pille ja Riin. Kui Pille-Riin sündis, siis pandi talle niisugused nimed. Ema tahtis Pillet ja isa tahtis Riini. Et mõlemad nimed on ilusad ja naljakad, siis sai kokku Pille-Riin ja ongi nüüd Pille-Riin.” (E. Niit, Pille-Riini lood, 1963. 7)
Seesama lihtne nimelugu annab rohkesti võimalusi keeleülesannete koostamiseks, olgu selleks siis kas oma nime saamisloost rääkimine või kellelegi nime panemine. Kuna väike Pille-Riin õpib tundma elu ja inimesi enda ümber ning satub tema jaoks uudsetesse olukordadesse, õpib tegelasega koos eestikeelset elu-olu ka lugejast keeleõppija, näiteks seda, et eesti keeles ja meeles on tõukekelk tänaseni soome kelk, kuigi seda kuuekümnendatel aastatel ei toodud Soomest, vaid osteti Rännaku tänava poest. (E.Niit, Pille-Riini lood, 1963. 18) Või seda, missugune näeb välja kummist koer, kes vahepeal õhust tühjaks lastakse ja siis on see nagu surnud. (E.Niit, Pille-Riini lood, 1963. 7) Minu enda õpilased olid nendest kummiloomadest nii huvitatud, et käisid Tartu suvekursustel neid lausa mänguasjamuuseumis üle vaatamas.
Lisaks päris tavalisele sõnavarale annab Ellen Niidu lasteraamat lugejale teadmisi ka padu-nõuka-aegsest tegelikkusest:
”Kas sa tead, miks see lipp on punane?” küsis ta (vanaisa) Pille-Riinilt.
”Ei tea,” ütles Pille-Riin. ”Kõik lipud on punased, kui nad on päris lipud. Mis värvi ta siis peaks olema?”
”Oh sind tirtsu küll,” ütles vanaisa. ”Oled mu likka täitsa tüdruk. Aga kõik lipud ei ole sugugi punased. Ainult töörahva lipp on punane. Ja tema kohta öeldakse nii: tema on punane töörahva verest.” (E.Niit, Pille-Riini lood, 1963. 85)
Sama hästi sobivad algkursuslasele, kelle teadmised ja oskused piirduvad vaid mõnes keeletunnis õpituga, ka Eno Raua ”Sipsik”, Andrus Kivirähki ”Kaka ja kevad”, ”Karneval ja kartulisalat”, Kristiina Kassi ”Käru-Kaarel” ja palju teised lihtsad, kuid põnevad lood sellest, kuidas avastada enda ümber seni tundmatut keele- ja kultuurimaailma. Paljusid neist lugudest on võimalik Eesti Raadio ja Ringhääliku (ERR) audioarhiivist ka oma kõrvaga kuulata https://arhiiv.err.ee/err-audioarhiiv või siis koguni kaasa lugeda ja ilusat hääldamist õppida.
Igal juhul lisab õpetajapoolne juhendamine ühe või teise ilukirjanduliku teose lugemisest saadavat kasu keele omandamisel märgatavalt.
Eesti klassikalise lastekirjanduse kui tänuväärse õppematerjali kiituseks võib lisada sedagi, et lasteraamatutes sisalduv ainevaldkond on hämmastavalt lai. Vastavalt huvidele ja harrastustele leidub põnevat lugemisvara õige mitmelt alalt: Eesti rabadest ning soomaastikust huvitatutele Aino Perviku “Sookoll ja sisalik”, seenehuvilistele Aimee Beekmani “Sõnni Siim”, ravimtaimehuvilistele Aino Perviku “Kuksmoor”, Eestimaal ringi reisijatele Eve Hele Sitsi “Mooni Eestimaa raamat”.
Lisaks õpitavale sõnavarale areneb keeletunnetus, sest ilukirjandusteose lausestus on ilus ja lihtne. Heas lasteraamatus jätkub ka sisulist sügavust ja mõttetihedust, mida kahjuks ei saa öelda kõikide ajaleheartiklite kohta. Sellepärast polegi minu arvates õige alustada algkursusel ajalehtede ja ajakirjade lugemisega, kuigi hea tahtmise ja asjaliku juhendamise korral pole seegi võimatu.
Kesk- ja kõrgtaseme omandamisel kulub ilukirjandus õppevahendina samuti marjaks ära, sest tegelikult on vastavatasemelisi eesti keele õpikuid häbematult vähe. Sellest tuligi mõte katsetada sellel õppeaastal koguni ühe võrgukursusega, kus õppematerjaliks Eesti klassikaline ilukirjandus. Tähelepanelik Elo lugeja on kindlasti ajakirja eelmises numbris juba märganud tagasihoidliku kuulutust: Eesti keel kirjanduse kaudu 25.9.–4.12.2017. E-kursus lubab eesti keelt õpetada eesti kirjanduse tüvitekstide kaudu. Kursuse jooksul loetakse, analüüsitakse ja tõlgendatakse eesti klassikute teoseid. Tehakse teoste põhjal sõnavara- ja grammatikaharjutusi, harjutatakse teksti ja kõne mõistmist ja kirjutamist. Tekstide valikul arvestatakse õppija meelisteemade ja soovidega.
Õpilastele, kes loevad, mõistavad ja aru saavad, teeb kriimude silmadega õpetaja kindlasti ka suure pai!