Olen aeg-ajalt teinud koolitusi Eesti ja Soome kultuurierinevustest ning kõige põnevamad on alati vestlused, milles võrreldakse ennast teistega. Mina – norm, nemad – erinevus. Ehkki ajakirjanduse kuumad teemad käivitavad inimestes samu hirme mõlemal pool Soome lahte, mõjub Eesti eluga vähem kursis soomlastele endiselt üllatavana Eesti rahvastiku mitmekesisus.

Mis on mitmekesisus?

Mitmekesisuse laia definitsiooni kohaselt saab mitmekesisuse aluseks olla iga tunnus, mille abil me järeldame, et keegi teine on meist erinev. Olgu selleks välimus, päritolu, huvid, võimed või miskit muud. Selle järgi võiksime tõdeda, et oleme Eestis vähemalt sama mitmekesised kui sõbrad Soomes.

Mitmekesisus on ühiskonnas alati olemas olnud, kuid sellega hakati teadlikult arvestama ja kaitsma üsna hiljuti. Nii näiteks loodi Ameerika ühendriikides 1961. aastal riiklik komisjon, mille eesmärk oli parandada naiste staatust tööturul ning 1963. aastal järgnes võrdse palga seadus. Euroopas 1957. aastal allkirjastatud Rooma lepingusse kaasati võrdse töö eest võrdse tasu põhimõte. Tänaseks on Euroopa Liit vastu võtnud mitmeid soolist võrdõiguslikkust ja muudel alustel võrdset kohtlemist kaitsvaid dokumente ning käivitanud mh üle-Euroopalise võrgustiku edendamaks mitmekesisust ettevõtluses.

Mitmekesisus (ingl k diversity) kitsamas tähenduses tähistab väärtushoiakut ja põhimõtet suurendada erinevuste suhtes sallivat ja austavat suhtumist. See eeldab võrdset kohtlemist, õiguste austamist, kaasamist, mh mitmekesisusega tegelemist organisatsiooni igal tasandil. Üle 80 Eesti organisatsiooni ja ettevõtte on ennast sidunud mitmekesisuse kokkuleppega.

Mineviku vaade

Arheoloogiliste leidude või ajalooürikute põhjal võime vabalt öelda, et Eesti on olnud läbi ajaloo mitmekesine, siin on võimutsenud taanlasi ja sakslasi, rootslasi ja venelasi, lisaks erinevat päriolu kaupmehi, sõjamehi, teadlasi ja abieluranda sõudnuid. Tallinn on olnud mitmekesine rahvaste sulatusahi, maapiirkondades on talurahvas seisnud vastamisi mõisnikega, samas teinud mõisas tööd nii kubjaste kui mõisavalitsejatena.

Kelles tekitas taoline mitmekesisus rõõmu, kelles kurbust, kuid kõik see on vorminud eestlaste geneetilist koodi, toidulauda, traditsioone ja keelt, muutes kõik omaks, eestlaslikuks. Tartu ülikooli geeniteadlaste sõnul oleme me geneetiliselt sarnasemad lätlastele kui Soome hõimurahvale.

Eesti iseseisvusdeklaratsioon pöördus kõigi Eestimaa rahvaste poole ja paljud vähemusrahvad nautisidki sõdadevahelisel ajal Eestis kultuuriautonoomiat. Näiteks räägime uhkusega Eestist kui maailma esimesest riigist, kus see oli olemas juutidel.

Paradoksaalselt on eestlus olnud kõige selgem okupatsiooniajal. Siis olime „meie“, kes pidime hoidma eestlust puhta keele ja selge meelega ning „nemad“, mitmekesine rahvaste paabel, kes Eesti rahvastikku tõstis ligi poole miljoni võrra, jättes eestlaste osakaaluks veidi üle 60 protsendi.

Nõukogude aega iseloomustas veel üks nähtus, mis tihtipeale Lääne inimesi segadusse ajab – sõnade ja tegude vastandlikkus. Kuulen tihti, et „oli ju Nõukogude Liit võrdsete ühiskond“ või et „rahvuskultuurid ju õitsesid“. Sõnades tõesti. Plaani- ja käsumajanduse jaoks oli mitmekesisus tähelepanu hajutav loosung, mille varjus nomenklatuur püüdis üheülbalisi ja nurkadeta Frankensteine vormida. Osalt see õnnestus ning sellist toodangut kooserdab ja möriseb endiselt mööda maailma ringi.

Milleks mitmekesisus?

Milline on tänapäeva eestlus? Kas mustanahaline võib olla eestlane? Kas Eesti venelasi peaksime kutsuma vene keelt rääkivateks eestlasteks? Kas eesti keel suudab vastu pidada inglise keele survele? Kas peaksime oma senistes traditsioonides ruumi tegema mõnele uuele? Kas mardipäev või halloween? Ehkki mõni küsimus võib panna muigama, pole küsimused sugugi lõpuni vaieldud ja mitme teema puhul oleme alles vaidluste alguses.

Lähiminevik ja eestluse defineerimise küsimused annavad tooni ka mitmekesisuse diskussioonis. On ju tänases Eestis kerkinud mh teemasid, millele nõukogude ajal "diskreetselt" läbi sõrmede vaadati või mille eest mitte nii diskreetselt vangi pandi. LGBT identiteedid, rassilised ja usulised erinevused – kogu tänapäeva avatud maailm oma värvikirevuses on jõudnud Eestisse ja asunud eestlust taas kord vormima. Avatud maailm on tekitanud Soomega üsna sarnaseid reaktsioone, on olemas nii oma suvakit kui persut, kes kumbki omal moel Eestit päästa püüavad.

Olgu Eesti ja Soome rahvustiku võrdluseks toodud erinevused Eesti Välisministeeriumi andmetel (2016). Soomlaste osakaal rahvastikust moodustab u 90%. Suuremad vähemusrahvuste grupid on rootslased ja saamid, kes on samuti Soome põlisrahvad. Eestis on põlisrahvastiku osakaal 73% (Eesti Statistika kvartalikiri 1/2017), nende hulgas nii eestlased kui kõik teised põlisrahvad. Soomlasi on ligi kaheksa tuhat ehk alla ühe protsendi, kokku elab Eestis u 190 erinevat rahvust. Pooled rahvastikust ei tunnista ühtegi usku ja kolmandik eelistab mingit usulist kuuluvust.

Lisame siia vanuselised erinevused – ka Eesti on vananeva rahvastikuga riik, sugudevahelised erinevused – Eesti hoiab Euroopa meistri tiitlit soolises palgalõhes, erivajadustega inimesed – neid on Eestis protsentuaalselt sama palju kui maailmas keskmiselt, heteroseksuaalsest erineva orientatsiooniga inimesed – kooseluseadus on küll vastu võetud, kuid mitte nende rakendussätted, ja nii edasi ja nii edasi.

Milleks peab siis Eesti Inimõiguste Keskus sellises sipelgapesa kepiga torkima? Põhjused said eelpool loetletud – meie rahvastik lihtsalt on väga mitmekesine, olgu põhjused millised tahes. On võimalik nõukogude pärandi, „700-aastase orjapõlve“ ja globaalse maailma pealetungi üle lõputult kurta või siis näha mitmekesisuses ainulaadset võimalust. Uuringud nii kodu- kui välismaal sedastavad üheselt, et kui mitmekesisusega tegeleda, siis võib sellest sündida kasu, nii majanduslik kui sotsiaalne. Kui tegelemata jätta, siis probleemid on kiired tulema. Kõlab üsna loogiliselt ka ilma uuringuteta.

Mitmekesisus kui mõõtmatu kasu

Mitmekesisuse kokkulepe ei aseta erinevustest rääkides fookust vaid nn kuumadele teemadele nagu rass, rahvus, usk või seksuaalsus. Pigem neile erinevustele, mida sisaldab mitmekesisuse määratlus – me kõik koosneme väikestest, silmale nähtamatutest või väga nähtavatest normikalletest, ja normid omakorda on pidevas muutumises. Läbi selle õpitakse tundma, aktsepteerima, arvestama ja kasutama suuremaid erinevusi.

Valitsusväline inimõigusorganisatsioon on juba mitu aastat koondanud tööandjaid, kes näevad mitmekesisuses väärtust. Jah, inimene on hindamatu, aga ometigi loob ta ettevõttes rahas mõõdetavat väärtust. Poliitikauuringute keskuse Praxis 2015 aasta uuringu põhjal „nendel ettevõtetel, kus ettevõtete juhatus koosneb mõlema soo esindajatest või esineb juhatuse tasandil vanuseline mitmekesisus, on kasumimarginaal kõrgem kui neis ettevõtetes, kus juhatus on vanuse mõttes homogeenne.“ Teisisõnu tõstab mitmekesisus efektiivsust.

Uuringust selgus ka, et tervelt 91% ettevõtetes olid juhatuses kas ainult eestlased või ainult muust rahvusest isikud ning kõigest 9% ettevõtetest on juhatuses eestlased koos teise rahvuse esindajaga. Mida suurem on ettevõte seda heterogeensem on ka juhatuse tasand. Samas soo tunnuse puhul oli seos vastupidine – suurte ettevõtete juhatused on oluliselt homogeensemad kui mikroettevõtete juhatused.

Töötuse määr oli Eestis 2016. aastal 6,8%, tööhõive 65,6%, mis tähendab töökäte puudust enamikes eluvaldkondades. Mitmekesisuses ohtu nägevad kriitikud peavad kokkuleppega liitunute käitumist ideaalide ja aadetevabaks, kus rahvusliku terviklikkuse arvelt „sallitakse igasuguste“ Eestisse saabumist. Samas möönavad ka kõige tulisemad mitmekesisuse vastased, et Eesti majanduse tulevik sõltub paljus tänastest startupidest ja tehnoloogiafirmadest. Need näevad algusest peale oma turgu globaalsena ning vajavad maailma mõistmiseks ja sellega suhtlemiseks kõiki erinevusi.

Ja lõpuks, paljusid asju ei saa ja mõnda ei tahagi mõõta. Ilma bilansile pilkugi heitmata võib lihtsalt küsida, kas on toredam olla riigis ja kollektiivis, kus sind kiusatakse või seal, kus sinusse suhtutakse sõbralikult? Küsimus on retooriline.

Austus üksteise vastu, võrdne kohtlemine, inimeste mitmekesisusega arvestamine, kaitse diskrimineerimise eest peaks kuuluma normaalsete inimsuhete ja eluterve töökeskkonna juurde. Paraku peab normaalsuse eest seisma nii Eestis kui mujal maailmas, sest see pole kõigile ja alati arusaadav. Seepärast väärivad täit lugupidamist need Eesti organisatsioonid – teiste seas mitu Soome juurtega ettevõtet – kes püüavad läbi mitmekesisuse võrgustiku muuta paremaks nii enda organisatsiooni kui Eesti ühiskonda laiemalt.