Harva juhtub, et Eesti ja Soome poliitikud räägivad samal ajal samadest asjadest. Enne valimisi aga – üllatus-üllatus – olid mõlema riigi mured ühesugused: majanduslik seis ja turvalisus. Aga sellega sarnasused ka piirduvad. Pigem näitavad valimiseelsed rõhuasetused kui erinevaid asju kummaski riigis inimesed väärtustavad.Harva juhtub, et Eesti ja Soome poliitikud räägivad samal ajal samadest asjadest. Enne valimisi aga – üllatus-üllatus – olid mõlema riigi mured ühesugused: majanduslik seis ja turvalisus. Aga sellega sarnasused ka piirduvad. Pigem näitavad valimiseelsed rõhuasetused kui erinevaid asju kummaski riigis inimesed väärtustavad.
Postkauboikapitalistlikus Eestis on inimese (mehe) mõõdupuuks seni veel tema rahakoti paksus ja poliitikat tehakse siiani Viru ärikate põhimõttel: ”Raha mulle, kurgid sulle”. Nii lubasidki Eesti suuremad erakonnad enne valimisi majanduse elavdamiseks kõige konkreetsemat asja – raha. Miinimumpalk 800-le eurole, tasuta koolitoitu, paljulastelistele peredele lisatoetusi ja madalapalgalistele inimestele väiksemat maksukoormust.
Ja turvalisus? Valimisdebattides arutleti tõsimeeli, kust võiks tulla Venemaa rünnak ja millised stsenaariumid sellisel juhul käiku läheksid, nagu müriseks suurtükituli mitte Ukrainas, vaid juba vähemalt Sinimägedes. Soome parteide valimislubadused hõljusid äsja suurte teemade ümber, nagu kuidas parandada avaliku sektori toimimist ja kuidas luua töökohti. Arutati sedagi kuidas kuidas luua rohkem võimalusi enesetäiendamiseks ja spordiga tegelemiseks, kuidas vältida kiusamist töökohtades ja koolides. Järelikult kommirahaga Soome valija soosingut ei võida.
Eeldades, et poliitikute valimiseelsed lubadused vastavad ühiskondlikutele ootustele, tunduvad nii eestlaste kui soomlaste mured sarnased, kuid ootused erinevad. Eestlane on nõus vahetama oma hääle konkreetse pakkumise vastu ja jätma poliitikud mõneks ajaks oma toimetuste juurde. Soomlased aga näivad ootavat oma poliitikutelt kinnitust, et aastakümnete tööga loodud ühiskond tervikuna säilib ja selle väärtusi hoitakse üleval ka edaspidi.
Eesti poliitik näib rõhuvat üksiku inimese kitsikusele. Sellest ka lõpmatud heietused pensionite suurusest, õpetajate palkadest ja tulumaksuvähendustest, mis jätaksid iga kuu mõne lisaeuro kätte. Jääb mulje, nagu koosneks Eesti ühiskond vaid eri vanusegruppide ja kitsaste ametialade esindajatest, kellega iga teatud aja tagant tuleb tegeleda, kuid muid muresid ei näi olevat.
Soome poliitik läheneb asjale süsteemselt ja tervikuna. Ma ei arva, et Soome poliitikud oleksid teistsugused inimesed või teistsuguste motiividega. Nad lihtsalt tegutsevad teistsuguses keskkonnas, kus kommiraha jagamine enne valimisi tähendaks tõenäoliselt lüüasaamist, sest taolisdest lubadusdest ei selgu soomlasele, millist Soome ühiskonda see poliitik ise näha tahab. Eestlane sellist vastust vähemalt valimislubaduste põhjal ülearu ei näi ootavatki. Siit võib jääda mulje, et eestlane on oma ühiskonna suhtes ükskõiksem või ootab lapse kombel juhtidelt vaid almusi. Tegelikult pole asi ka selles. Abraham Maslow vajaduste püramiidi loogika ütleb, et kõigepealt sööme kõhud täis ja üritame end turvaliselt tunda ja siis tegeleme muude muredega. Eestlased, nagu valimislubadused näitavad, on selle loogika esimese poolega veel tegelemas. Seda kinnitab muuseas ka turvalisuse temaatika. Meie Venemaa-hirmu taustal muretsesid soomlased enne valimisi, kas ja kus peaks Helsingis toimuma Muhamedist pilapilte avaldanud rootsi karikaturisti Lars Vilksi esinemine sõnavabaduse teemal, ja kuidas tagada tema turvalisus.