Hiljuti kõlas Soomes meediast läbi uudis, kus politsei kutsus üles inimesi teavitama igast vähegi liigagressiivsest mõtteavaldusest internetis, mis võiks kuidagi avalikku korda või lausa inimeste elusid ohustada. Selle üleskutse taga oli mõistagi soov ennetada ja saada võimalikult varakult jälile koolitulistajatele ja terroristlikele rakukestele. Kuigi soov on igati õilis, on ta juba ette kahjuks läbi kukkunud. Arvamusühiskonnas, kus igalühel on hääl ja väljund selle kuuldalaskmiseks ei ole ühelgi võimul kunagi sellist resurssi, et analüüsida kõigi mõtete tõsiseltvõetavust. Seega peame lootma asjadele, mis meid varemgi kaosest on päästnud. Ehk sellele, et enamikel meist on piisavalt kainet mõistust aru saada, et õnnetuse ja hävingu külvamine ei tee kellegi elu mitte kuidagi paremaks.
Internetis levivad äärmuslikud mõtted võivad anda vihjeid tuleviku koolitulistajate, islamiriigi värbajate, ökoterroristide ja lihtsalt hullude kohta aga tegelikkuses ei erine kuskil internetiseinal pillutud sõnad eriliselt sellest, mida võib kuulda suvalises kõrtsivestluses. Tahan sellega öelda seda, et me lihtsalt ei tea kunagi kas tavainimene oma sõnu väga tõsiselt mõtleb ja oma erinevas meelteseisundis loobitud lubadused ka teoks teeb või on tegemist lihtsalt tähelepanu otsimise või puhtakujulise rumalusega.
Me võtame internetis leiduvat ehk kõrtsivestlusest seetõttu tõsisemalt, kuna seal leiduv on kirja pandud. Kirjasõna aga äratab alati mõistagi suuremat austust, kui suvaline räuskamine. Teine põhjus tõsiseltvõetavuseks on kindlasti ka võimalus pikema aja jooksul tagantjärgi inimese mõtteid analüüsida, jälgida teatud korduvaid teemasid ja nende põhjal oletusi teha. Parema pingutamise korral võib seda teha ju ka iga kõrtsivestluse puhul ja kui me seda teeksime ja asjade üle tõsiselt mõtleksime, siis avastaksime kindlasti igaüks enda tutvusringkonnast ühe potentsiaalse terroristi või vähemalt sotsiopaadi.
Tulistajate ja terroristide paljastamise puhul on kurb asjaolu see, et reeglina näeme me läbivat joont nende mõtetes ja tegutsemistes alles tagantjärgi. Ja siis tundub meile kõik selge ja loogiline ja me imestame, kuidas me ei näinud juhtunut ette. Küünilise võrdlusena võib siia juurde tuua võrdluse majandusest. Maailm on täis majandusinimesi, kes oskavad une pealt ette ennustada majanduses toimuvat, suundumusi ja nende tagajärgi. Ja miskipärast on meil ikkagi majanduskriisid ja enamike analüütikute arvamused on teineteisega kas risti või lähevad lihtsalt puusse.
Teatud ettearvamatuse moment on elus alati. Me aga oleme läänelikus ühiskonnas harjunud elama turvalisus-illusioonis. On tõsi, et elu meie maailmas on märksa reguleeritum ja turvalisem, kui paljudes kohtades mujal, kuid see ei tähenda, et ettearvamatus ja vägivald oleksid meie seast kuhugi kadunud. Me oleme aastakümneid kestnud jätkuva majanduskasvu tingimustes harjunud mõtlema mugavustekeskselt, kus suurimad ohud on sissetuleku kaotamine või karjääriredelil toppama jäämine. Meil on võimalus kindlustada, reaalselt kindlustada ja rahas mõõta oma auto, teleka, kodu ja isegi lähedaste väärtust ja meie turvalisusillusioon seisneb selles, et me saame oma kaotuse vähemalt millegi vastu vahetada. Sest me oleme osanud ette ennustada, mida teatud juhtumite puhul peaks tegema või kuidas kompenseeritud saama.
Internet on hakanud aga näitama, et kõike ei saa turvata ja kõike ei saa ette ennustada. Me ei suuda kuskil kõrtsis jälgida alailma kõikide inimeste mõtteid ja neid liiga tõsiselt võtma hakata. Internet on meile aga andnud võimaluse jälgida suvalisel hetkel pea kelle tahes mõtteid ja aru saada, kui palju potentsiaalseid poolearulisi maailm täis on. See võib tulla üllatusena aga nad on seal kogu aeg olemas olnud. Me lihtsalt ei kuulnud neist varem ehk nii palju. Ja midagi muud muutunud ei olegi. Meie võimalus on valida. Valida kellega me suhtleme, kuidas me suhtleme ja kui palju me suhtleme. Arvamustest kubisevas ühiskonnas võib sellel turvatunde seisukohast olla ülioluline tähendus. Samuti võime valida, kas me kasutame kõiki lääneliku arvamusvabaduse hüvesid selleks, et oma häält vajaduse korral kuuldavale tuua või selleks, et teiste arvamustest ohu märke hakata lugema. Kui me kõik hakkame keskenduma vaid viimasele, siis võime oma turvalisus-illusioonid mõneks ajaks sügavkülma pakkida.