Julkaistu: 25. toukokuuta 2021

Spordist, tõsiselt

 

Harrastan väikestviisi tugitoolisporti. Vanakooli statistikaspets ma pole ega vaata ka hommikul esimese asjana teksti-TVst NHLi tulemusi, aga spordieluga üldjoontes kursis olemine on minu meelest tore.

Eestis elades olen hakanud järjest rohkem Eesti sporti jälgima. Eesti spordimaastik on põnev segu ühest küljest soomlastele tuttavatest elementidest ja teisalt mõnusalt erinevatest nähtustest. Soome spordiuudistes räägitakse väga harva vehklejate saavutustest, aga Eestis on mõõgakõlistajad päris tuntud tegelased.

Mulle tundub, et kõige suurem on erinevus spordisaavutustesse suhtumises. Minu meelest on Eestis spordiedul veelgi suurem roll teatud sorti rahvustunde ja rahvusliku uhkuse kujundamisel kui Soomes. Võib-olla jäähoki maailmameistriks tulek tooks soomlased keskväljakule kokku, aga näiteks odaviskaja edu pärast vaevalt et keegi enam purskkaevu hüppaks.

Eestis kujutan siiski päris hästi ette, kuidas Tallinna Raekoja plats on pungil rahvast, kes tuleb tervitama olümiamängudelt medali toonud tammepärjaga sportlast. Spordikangelast kantaks kuldtooliga läbi rahvamassi, kõlaksid laulud ja prominendid võtaksid õnnitlemiseks rivisse.

Spordi riiklik tähtsus avaldus selgelt eelmisel aastal, kui Eesti sai esimest korda võimaluse korraldada ralli MMi etapp. Ma ei suuda kuidagi uskuda, et Soomes oleks ralli pressikonverentsil osalenud pea-, rahandus- ja kultuuriminister, aga Eestis see nii oli. Riik toetas ralli korraldamist ka majanduslikult. Minu rallispordiga kursis olevad soome tuttavad vangutasid imestusest pead: kuidas see võimalik on?

Rallivaimustus saab Eestis peaaegu koomilised mõõtmed ja joovastus kanaliseerub eelmise aasta maailmameister Ott Tänakusse. MM sarja etapi ajal jälgivad meediaväljaanded peaaegu iga Tänaku hingetõmmet. Kuigi mulle sport meeldib, tundub meedia tähelepanu juba liialdusena. Kas see tõesti on NII tähtis?

Aga võib-olla on ralliedu oluline sellepärst, et see pakub positiivseid eesti spordielamusi. Eesti probleem on, et traditsioonilised alad kiratsevad dopinguskandaalide tõttu. Eesti suusatamise dopinguskandaal oli paar aastat tagasi ja ma ei tea, kas Eesti tippsuusatamine sellest enam kunagi päriselt toibub. Selle aasta vapustus oli, kui maadleja, olümpiahõbe Heiki Nabit kahtlustati dopingu kasutamises. Väikses riigis võib üks dopinguskandaal viia terve ala kokkuvarisemiseni.

Siiski on Eestis üllatavalt palju kõrgel rahvusvahelisel tasemel võistlevaid sportlasi. Kaasaegset, värsket spordi-Eestit esindavad näiteks tennisenaised Anett Kontaveit ja Kaia Kanepi, vigursuusatajad Kelly ja Henry Sildaru, kümnevõistlejad, kes hoiavad veel traditsioonilise kergejõustikku lippu kõrgel, ja loo alguses mainitud epeevehklejad, kes on MMidel ühtlaselt heal tasemel.

Soome-Eesti hargmaisust toetava tugitoolisportlase jaoks laiendab see kaasaelamisvõimalusi oluliselt. Olen närinud küüned ribadeks Rasmus Mägi tõkkejooksule kaasa elades ja oianud valust koos odaviskaja Magnus Kirdiga. Nopin tugitoolispordi saiast häbenemata rosinaid – kui võistlustel pole soomlast, kelle poolt olla, elan loomulikult eestlasele kaasa.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti
25. mai 2021