Julkaistu: 18. joulukuuta 2018

Kolme Eesti kunstniku näitus Helsingi Taidehallis

Teemu Mäki

Esimesest detsembrist kuni 13. jaanuarini on Helsingi Taidehallis avatud kolme Eesti kunstniku – Alice Kase, Jass Kaselaane ja Neeme Külma näitus „Alice, Neeme & Jass“. Enne näituse avamist Soomes käisin Tallinnas kunstnikega kohtumas ja nende teostega tutvumas.

Alice Kase (sündinud 1976) igal maalil on kujutatud inimest, kes mõtleb, mida teha oma käte, jalgade ja eluga. Maalidel ei ole kindel või äratuntav inimene, vaid lihtsalt üks indiviid ehk keegi meie seast.

Kuju tundub olevat seisatunud ja jõudnud mingisse eksistentsiaalsesse kriisi, mistõttu vaatab ta hämmastunult ja ebalevalt oma käsi, püüab pisut jalgu sirutada või pelglikult vaataja poole kätt lehvitada.

Eksistentsiaalne filosoofia keskendub kahele asjale: olemasolule ja vastutusele, fokuseerides tähelepanu olemisele enesele, kohalolekule siin ja praegu, sellele, missugune tunne on olla kehaline, mõtlev ja surelik olend ning mida igaüks meist tahab ja otsustab oma keha ja ajaga teha. Eksistentsialismi kohaselt on iga inimene radikaalselt vaba, mingil moel maha jäetud, ilma juhatuste ja juhtnöörideta. Seetõttu peavad kõik võtma vastutuse oma elu eest, looma endale väärtused ja eesmärgid ning julgema oma valikute taga seista.

Alice Kask

Alice Kask
Foto: Teemu Mäki

See ei tähenda sugugi kapitalistlikku eetost, kus igaüks on oma õnne sepp ja vabal turul saab igaüks justkui vastavalt oma panusele. Eksistentsialism nõuab hoopis igalt inimeselt oma vabaduse teadvustamist ja vastutuse võtmist oma moraali eest.

Minu hinnangul on Alice Kase maalide inimkuju selle väljakutse vastu võtnud. Kujul justkui pole selge, miks ta elab nii, nagu elab, milline on tema suhe teiste olenditega ja isegi oma enda kehaga. Maali kuju on tegelikult arhetüüpne nn kaasaegne inimene, kelle jumalad on surnud ja kes on kaotanud oma naiivse usu tsivilisatsiooni suutlikkusse luua aastast aastasse lõbusamat ja õiglasemat elu.

Üks Alice Kase maalidest kujutab seisvat inimest, kes nukra näoga põrnitseb oma parema käe avatudpeopesa. . Käsi on värviline erand muidu justkui söega joonistatud värvitus kujus. Kask maalib nii hästi, et teose lihtsasse ideesse tuleb rõhuv surve ja tunne eelmainitud eksistentsiaalsest kriisist.

Ühel teisel maalil on kaks paari paljaid jalgu. Ülejäänud keha on peidetud valge või sinakashalli värviga. Alles on vaid tundlikult maalitud paljad jalalabad… See tuletab meelde inimeste surelikkust ja haprust – nii otse öeldes kui ka peenelt ja poeetiliselt.

Jass Kaselaan (sündinud 1981) on eelkõige humorist. Taidehallis saab näha kahte tema teost. Üks neist on veoautosuurune konstruktsioon, mis meenutab jõujaama, vana sõjalaeva, radarijaama ja megafonide rida. Teos on kokku klopsitud robustselt ja odavatest materjalidest. Teose juurde kuulub ka hääl, mis meenutab masina kahisemist või elektririkke raginat. Sellele lisaks saab näitusel näha fotosid lammastest- Mulle tundub see teos inimese tehnoloogia usaldamise leebe paroodiana.

Jass Kaselaan

Jass Kaselaan
Foto: Teemu Mäki

Konstruktsiooni materjalid ja struktuur on kaasaegsed, kuid siiski tundub see asjandus olevat arheoloogiliste kaevamiste käigus leitud. Võin ette kujutada, et pärast tuhandet või kümmet tuhandet aastat kaevab keegi meie tsivilisatsiooni varemeis ning imestab meie aparaatide ja nende kasutamisviiside üle: „Ilmselt kummardasid need luust pead selliseid primitiivseid masinaid. Me ei tea täpselt seda, mis oli näiteks selle masina eesmärk, aga toorainena kasutasid nad selle ehitajaid, tehes neist võibolla kampsuneid, kütust või hakkliha.”

Neeme Külm (sündinud 1974) on loonud näitusele kaks arhitektuuril põhinevat tööd. Üks on puitlaudadest koosnev rekonstruktsioon tugistruktuurist, mis oli vajalik Taidehalli spetsiaalse katuseakna ja akna süvendi loomiseks. See on veidi vurri meenutav koonus, mille Külm asetab selle katuseakna alla, mille süvendit teost kujutab.

Teose vaatamine ja kogemine tekitab sarnast lapsemeelset rõõmu, kui mis tahes kahe füüsiliselt sobiva vormi märkamine. Kas sellisel teosel on ka muud sõnumit, sisu ja eesmärki? On. Sellised kunstiteosed julgustavad meid olema tundlikud, võtma vorme ja ruume rohkem tõsiselt, et jaksaksime peatuda ja kogeda, selle neid lihtsalt vahenditena kasutada ja enesestmõistetavateks pidada. Katuseaken on ime. Aknasüvend on ime. Ime on ka asjaolu, et hajutatud ja entroopilises maailmas on asju, mis sobivad kokku nagu pusletükid.

Kuid Neeme Külma teos ei ole sugugi pusle või Rubiku kuubik, kus kõik sobitub täiuslikult ja kõigel on kindel eesmärk ning ainus õige koht. Teos pole ka abstraktsel kujul mängimine vormiga, sest kõikidel vormidel on ka sümboolne või mitmeti mõistetav tähendus.

Neeme Külm

Neeme Külm
Foto: Teemu Mäki

Seistes Neeme Külma ateljees, karedatest laudadest valmistatud endast suurema koonuse kõrval, mõtlesin – kui koonus külili lükata, kujutaks see inimolendit. Kui koonus tõsta aga Taidehalli lakke, sobiks see ideaalselt katuseakna süvendisse. See on tore, kuid samal ajal kohutav mõte, sest siis muutuks aken pimedaks ja koonus kaoks - see sulanduks sujuvalt katusekonstruktsioonidesse nagu tilk merre. Parem on põrandale kummuli asetada ja vahtida auku laes. Sellisel juhul võib end natuke üksildase ja ebaturvalisena tunda, kuid samal ajal ka sõltumatu ja eraldiseisvana, isegi täiesti sõltumatuna. Siis, kui surm läheneb, tõuseb igaüks meist üles või langeb alla ja täidab täpselt iseenda kujulise augu või süvendi ja sulandub suurde tervikusse. Sellega võib leppida, kuid sinna ei pea kiirustama.

Üllatusliku hetke säilitamiseks ei räägi ma palju Neeme Külma teisest näitusel olevast teosest. Ütlen siiski, et see on seotud Eliel Saarineni poolt Helsingi raudteejaama kavandatud detailiga. Jaama fassaadil on kivist kujud, kes kannavad pallikujulisi lampe nagu inimene, kes suurelisuses hoiab käes maakera või tähti. Neeme Külm on neist lampidest huvitatud. Ta on teinud neist suurendatud versioonid ja muutnud Taidehalli tagasaali arhitektuuri nii, et ruum tundub võõrana ja kummalisena ka neile, kes seda läbi ja lõhki tunnevad.

Kui vestlesin Neeme Külmaga teose sisust, võimalikust sõnumist ja kunstniku huvidest, oli põnev kuulda, kuidas Külm on siiralt huvitatud ruumist enesest, publiku ruumikogemuse muutmisest, üllatustest ja rööbastelt mahasõidust. See on üks kunsti põhiülesandeid: panna meid märkama asju, mida varem ei ole märganud, panna meid tundma ja tunnetama intensiivsemalt või peenemalt, meenutada, et kõik võib olla teistmoodi – ja meie vastutame selle eest, missugune on maailm ja milliseks see muutub.

Olen kindel, et Alice Kase, Jass Kaselaane ja Neeme Külma näitus on suurepärane. Nende teosed annavad palju mõtlemisainet ning võimsaid ja üllatavaid füüsilisi kogemusi.

Kas kunstnike teosed on kuidagi selgelt Eesti kunst? Kui jah, siis kuidas see erineb Soome nüüdiskunstist? Ei erine. Kõik nad räägivad oma teostega rahvusvahelises nüüdiskunsti üldkeeles. Sellest hoolimata on näitus Soome konteksti tooduna värskendav ja üllatav. Kuigi teosed on intelligentsed, ei ole nende mõistmiseks ja nautimiseks tarvis mingisuguist suurt teoreetilist haridust või manuaali. Tereminemast vaatama, kuulama ja kogema!

Tallinna Kunstihoone logo
Eesti 100 logo

Tõlge eesti keelde Anu Kippasto
18. joulukuuta 2018


Lue myös


Kirjallisuus
Heidi Iivari

”Historia on tarinoiden taustakangasta”

Kirjailija Kai Aareleid kertoo vastikään suomeksi ilmestyneestä romaanistaan Korttitalo sekä matkoista juurilleen ja salaisiin elämiin.
subject

Kuvataide
Eero Epner

Konrad Mägi

Onni ei ole meitä varten, köyhän maan poikia varten. Meille taide on ainoa tie pelastukseen, koska sillä hetkellä, kun sielu on täynnä ikuista kärsimystä, taide avaa meille sen, mitä elämä ei kykene antamaan.…
subject

Suomalaisena Virossa
Heidi Iivari

Hei, anteeksi ja näkemiin

Joulusesongin alkaessa keskusteltiin sekä Suomessa että Virossa Ilta-Sanomien lukijakyselystä, jonka mukaan suomalaiset eivät ole tyytyväisiä virolaiseen palvelukulttuuriin. Virolaisia kuvailtiin muun…
subject