Julkaistu: 11. Decemberta 2020

Veelkord garaažidest

 

Ma olen neist ennegi kirjutanud, aga ainult möödaminnes. Nõukaaegsed garaažid, need vene meeste hapukurkide hoidmise, viinajoomise ja igasugu toimetamiste jaoks mõeldud kohad, kus ei hoita autosid vaid mehi; need elu varjukülgi nägevad hallist tellisest jadad või üksikud plekist väiksesed lõbustuspargid. Neid on kõikjal endises Nõukogude Liidus Gruusiast Eestini ja Karjalast Petropavlovsk-Kamtšatskini.

Need on nõukogude kultuuri ühed pühamad mälestusmärgid. Need on meenutused ajast, kui ühes kommunalkas elas vähemalt paar peret. Nendesse põgenes mees pereelu eest, et olla hetkekski üksi. Kui ta naise kaasa võttis, võis ta seda teha soojätkamise eesmärgil, aga vaikselt.

Garaažikultuur on oma nõukaaegsest taustast edasi arenenud. Vladimir Loginovi dokumentaalfilm ”Sipelgapesa” (2015) kirjeldab Lasnamäel asuvat garaažidest koosnevat mitmekordset maja. See on hämmastav kooslus nii üksildasi kui seltskondlikke mehi, kes oma garaažides askeldavad. Mõnel on garaaži saun ehitatud, teisel magamiskoht, kolmandal baar.

Kultuuriajakirjanik Simopekka Virkkula kirjeldab Loginovi filmi tabavalt Aamulehtis: ”(Operaator ja stsenarist) Golomidov ja filmi režissöör Vladimir Loginov on pääsenud filmitavatele üllatavalt lähedale. Garaažidesse põgenetakse kurjade naise eest, aga ka mehed ise oskavad omavahel tühjast asjast tüli tekitada,” kirjutab Virkkula. ”Melahnoolsus väljendub mehes, kes kuulab kulunud kassetilt südantlõhestavaid vene estraadilaule. ”Noorus kaob, kui kivi külma vette, ” kaebleb laulja undaval lindil.”

Aga Sipelgapesa pole sugugi tuntuim Tallinna garaažipiirkond. Paljassaare poolsaarel on nimelt veelgi huvitavam koht, peamiselt plekist putkadest koosnev ala, mis on eestivenelaste ja natuke ka eesti meeste mängumaa. Sõidame koos pojaga meie vanast kodust Põhja-Tallinna Sitsi linnaosast sinna lühikese ajaga.

Eesti suurim garaažikooperatiiv on 7,5 hektari suurusel alal Paljassaare soo ja reoveepuhasti lähedal. Seal on umbes 1300 gaaraaži, kaks peatänavat ja 18 põiktänavat. Paljassaares on suhteliselt vähe elanikke, nii et garaažikogukond on õigupoolest piirkonna kõige kindlamalt määratletav elanikerühm.

Putkades hoitakse harva autosid, nendes elab mingil määral kodutuid, alkohoolikuid ja narkomaane. Neis pole torustikku, üksikutes on küte ja veel vähemates on vesi sees. Sõidame rattaga piki garaažirodusid. Poeg istub elektriratta pakikal ja mina väntan. Leiame kola keskelt meie naabermaja Ivani.

Ivanil on traditsiooniline garaaž. Ka seal ei ole autot, aga see-eest on hapukurki, konservtomatit, veinivarud ja jõudeaega. Istume korraks Ivaniga tema gaasigrilli kõrvale ja proovin oma peaaegu olematu vene ja tema olematu eesti keele seguga küsida, mis on garaažide tulevik. ”Need surevad välja, ”ohkab Ivan. ”Smert. Surm.”

”Kas see oleks ka sinu surm?”

”Možet byt, tak. Võib-olla”

Vaatan tööstuslikult pressitud plekist kuuti. Paistab, et selle saaks koost lahti võtta ja teise kohta viia.

”Kas sa viid selle siis mujale?”

”Nikogda! Ei iial!”

Nüüd oleme vene kultuuri tuuma juures. Trotsitakse viimase võimaluseni, kuni antakse tugevama ees alla. Võta või jäta, ka see plekk-kuut on tehtud Ukrainas Mariupolis, Krimmi ja idapoolsete ”vene vabariikide” vahel, mida Venemaa jonnakalt juba enda omaks peab.

Endale Mariupoli toodangu hankinud eestisoomlane kirjeldab Facebookis oma suhtumist garaažidesse: ”Peab mainima, et mul on Soomes ehtne nõukogudeaegne metallist garaaž. Restaureeritud ja korda tehtud,” kirjutab eestisoomlane eestisoomlaste Facebooki rühmas. ”Osadeks võetud ja Soome toodud. Olnud Soomes ehitusel. Ostsin garaaži Soomest. Oli roostes ja grafiteid täis soditud. Nüüd on liivapritsiga üle käidud ning seest ja väljast värvitud.”

Vaatan veel hetke Ivani garaaži, kus on igasuguseid konserve, kola ja kahe presidendi pildid. Üks on Vladimir Putin ja teine Toomas Hendrik Ilves. Ma ei küsi enam midagi, vaid sõidame pojaga tuuliselt Paljassaarelt vastutuules ära.

Tõlge eesti keelde Järvi Lipasti
11.12.2020