Andrei Ivanovi uus romaan algab Franz Kafka tsitaadiga: “Mõni kavalus on küll nii peen, et teeb iseendale otsa peale”. Ma ei tea, kas võiks pidada kirjanikupoolseks kavaldamiseks seda, et tema Skandinaavia-triloogia - "Hanumani teekonna Lollandile", "Bizarre´i" ja "Kuutõbise pihtimuse" - eellugu ilmub pärisloost paar aastat hiljem, aga ots tehakse selle viimase raamatuga loole peale küll. Jevgeni-nimelise peategelase arenemise ja elamise loole pannakse punkt nii, et minnakse alguse juurde tagasi. Ring sulgub.

Lugeja saab teada, õigemini talle antakse võimalus aru saada, kui tal on piisavalt peenust ja empaatiavõimet, miks peategelase Jevgeni elus juhtuvad asjad nii, nagu need juhtuvad: masendav ja kurb lapsepõlv jõhkra isa ja kurva ning kannatava ema seltsis, rõõmutu kooliaeg, haiglus ja haiged unistused, sanatoorsed koolid, imelikud sõbrad, töötus, rahamured, hašiš ja heroiin, põgenemine, illegaalne ja alavääristav töö, põgenikelaagrid, vangla. Kuhjunud ja kuhjuvad ebaõnnestumised tirivad peategelast järjest sügavamasse alaväärsusesse, mille lahti arutamiseks ning läbi mõtlemiseks sobib kõige paremini batüskaafi kujund.

Batüskaaf on iselaskuv süvasukeldumisaparaat, mis on mõeldud süvamerre laskumiseks ja selle uurimiseks. Peategelane Jevgeni satub heroiini mõju all omamoodi sisekaemuslikku batüskaafi.
“ /---/ minu ja ümbritseva maailma vahel on kindle soomuskest, ma vaatan kõike läbi paksu klaasi, mis moonutab nägusid, perspektiivi, ja mulle tundub, nagu toimuks see mingis kummalises unenäos /---/” (235).

Põhjalikku uurimistööd oma päikesevalgust kartva mineviku kallal saabki teostada vaid paksu klaasi tagant. Ühtviisi masendavad on peategelase mälestusest nii isast kui emast. Lapse esimesed mälestused isast on õõvastavad:
“Ma kartsin lapsepõlvest saadik, et isa kägistab mu ära või viskab vette täiskäigul kihutavast kaatrist, kui me sõitsime Peipsil kolmanda käiguga /---/ ja ma ootasin , et nüüd teb isa sammu, astub mulle ligi justkui asja pärast ja ühe käega roolipinni hoides haarab mul teisega varrukast ja heidab järsu liigutusega üle parda ning lendab oma paadis edasi ikka sama naeratusega, aga mina jään siplema läikivasse vette ja pole tuult, kajakat ega ühtki tunnistajat minu surmale” (88).

Veelgi õõvastavam on lapsemeeltes juurdunud soov maksta kätte kogu maailmale, eeskätt vanematele, aga ka iseendale. Justkui annaks kannatused ja karistused elamisele mingigi mõtte.

Oma teoses kummutab Ivanov illusiooni õnnelikust lapsepõlvest. Kui vägivald, olgu siis vaimne või füüsiline, ületavad lapse jaoks normaalsuse piiri, pole tema elu enam õnnelik. Juba lapseeas alanud katsumuste rada päädib allakäiguga, millest välja ei pääse. Ekslemine õõvastavate mälupiltide lossis on kafkalikult lootusetu. Alaväärsus ja hüljatus tõukavad peategelast järjest hullematesse olukordadesse – kõige markantsemad neist on muidugi põgenikekeskused, kus võimenduvad veidrused ja pahed. Kannatatud ebaõiglus annaks justkui õiguse ja põhjenduse igasugusteks äraspidisusteks.

Kirjeldused pagulaskeskustest meenutavad oma eheduses pahelist Imede Õue (Hugo “Jumalema kirik Pariisis”) või Heinaturgu (Dostojevski “Kuritöö ja karistus”), kuhu on kogunenud kogu maailma alaväärtuslik kõntsakiht. Neis liikuv seltskond on aga rahvusvahelisem: Avnstrupi pagulaskeskuses on põgenikke Senegalist, Indiast, Hiinast, Nigeeriast, Iraagist, Venemaalt ja teab veel kust. Olenemata nahavärvist, usutunnistusest, seksuaalsest orienteeritusest on kõigil põhjus maksta kätte maailmale oma ebaõnnestumiste eest. Ometi ei tahetagi muud kui lihtsalt normaalselt elu: kohta, mida võiks nimetada koduks, ja piisavalt sissetulekuid, et see kinni maksta. Loodetakse euroopalikule inimväärikusele, aga pagulaskeskustes seda ei ole. Veel hullem: seal tuleb tegevusetult oodata, kas osutud äravalituks või mitte. Normaalne elu tundub olevat nii käega katsutav ja teisalt kättesaamatu, sest lõhutud hingega inimesel pole lihtne vee sogastest põhjakihtidest välja ujuda.

Nii nagu Ivanovil tavaks, ei esitata tegelaste lugusid kronoloogilises järjekorras, need tuleb lugejal sisekaemusliku mõtttevoolu killukestest kokku monteerida. Tulemuseks on teatud seikade mitmekordne läbi mõtlemine ja tunnetamine – see omakorda teeb loetu väga mõjusaks.

Teos võikski olla üks suur ahastust täis pessimistlik lugu Jevgenist, andekast eestivenelasest, kelle elu on määratud retslist alla minema juba enne tema sündmist, kui tekstis poleks teatud humoristlikku sädelust, peent musta huumorit, mis pakub lugejale elegantse väljakutse leida räpasest põhjamudast midagi väärtuslikku. Kas on see ilu - Kultuur suure algustähega - või peategelase vaimne antipood, läbini positiivse Hanumani tegelaskuju? Igatahes on tegemist mingi nähtamatu kavalusega, millega kirjanik teksti lummavaks teeb. Või nagu ütleb Hanuman:
“ /---/ minu meelest ongi kirjanduse juures kõige kaunim see, et saab ükskõik mille ümber tolmu üles keerutada, millelgi muul ei ole tähtsust …” (77).

“Batüskaaf” keerutab samuti üles tolmu või pigem põhjamuda, ebameeldivat ja allergiat tekitavat, kuid teeb seda võimsalt, mõtelma panevalt ja isegi kaunilt.

“Iga sõna, mis on lamanud mu tunnete lahuses, imbub minust läbi nagu nool mürgist, et olla ainult minu relv” (126).

Ja lugeja ongi lõppude lõpuks relvitu – vähemalt mina olin.