Tänavune Eesti muusika aasta on jõudnud sügisesse. Suurmeistrite Arvo Pärdi ja Veljo Tormise juubelisünnipäevi tähistavad muusikasündmused pakuvad rohkelt elamusi kõikjal Eestimaal ja mujalgi. Paljugi tähelepanuväärset on veel ees, millest meie muusikaelu kõrghetki loota. Kahtlemata on Rahvusooperis Estonia taas etenduv Eduard Tubina ballett „Kratt“ oodatud sündmus ning sel puhul kuluks ära tagasivaade helilooja, kelle sünnist möödus tänavu 110.aastat, elukäigule ja loomingule.
Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905. aastal Peipsi järve mail Kallaste lähistel, Torila külas. Peagi asus pere elama Alatskivile Naelavere koolimajja, kus Eduardi vanem vend Johannes sai kooliõpetaja koha. Too kant - Tartust Peipsi poole - on andnud Eestile rohkelt andeid – puhkpillimuusika alusepanijad Wirkhausid ja kontrabassivirtuoos Ludvig Juht Väägverest, esimene kõrgharidusega naishelilooja, organist ja koorijuht Miina Härma Kõrvekülast. Tubinate naabruses Oja talus elasid Jakob ja Juhan Liiv. Kaugele ei jää ka luuletaja Anna Haava sünnikoht Palal. Küllap kultuurist rikkast kodukandist sai mõjutusi ka noor Tubin - varased orkestrandi ja koorijuhi kogemused, hilisemad loomingulised seosed Juhan Liivi luulega või inspiratsioon kontrabassikontserdi kirjutamiseks Ludvig Juht`ilt.
Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. 10-11 aastasena võttis isa ta kaasa Torila orkestri proovidesse, kus Eduard mängis flööti ja õppis ka balalaikat. Pärast Torila Ministeeriumikooli lõpetamist 1920.a. ja asus noormees Tartu Õpetajate Seminari, kus õpetati ka laulmist ja muusikat ning klaveritunnid oli kohustuslikud. Tulevane helilooja mängis kooli orkestris tšellot ning ja juhatas laulukoori. Õpetaja koht Tartu lähedal Nõos andis noorele matemaatika ja füüsika õpetajale võimalusi ka tööks kohaliku kooriga ja kirikus organistina. Suur muusikahuvi viis Tubina juba Õpetajate Seminari ajal õppima ka Tartu Kõrgemasse Muusikakooli, kus tema muusikateooria ja kompositsiooniõpetajaks sai hiljuti Peterburist Eestisse naasnud Heino Eller. Need aastad Elleri käe all koos Olav Rootsi, Eduard Oja, Karl Leichteri ja Alfred Karindiga said määravateks kõigile ning hilisem loometee viis kogu Elleri nn Tartu koolkonna Eesti muusikakultuuri tippu. Juba muusikakooli ajal algas Tubina aktiivne tegevus Tartu ja ka Tallinna kooridega ning 1930. a. sai temast „Vanemuise“ teatri orkestri dirigent, 1940. a.-st peadirigent.
1944 – saatuslik aasta Eestile ja eestlastele, lõikas halastamatult pooleks Eduard Tubina ja tema pere elutee. Samal ajal sügisesel ajal, kui tänavu etendub Estonia laval taas „Kratt“, viisid 1944.aastal paadid ja laevad eestlasi üle Läänemere pakku pealetungivate Nõukogude vägede eest. Ohtliku merereisi võttis ette ka Eduard Tubin oma perega, samuti Olav Roots, Milvi Laid, Zelia Aumere, Verner Nerep, Marie Under, Artur Adson ja paljud teised.
Estonia teater oli purustatud juba 9. märtsi õhtul, kui laval oli „Kratt“. Põlevast teatrist põgenevaist kostümeeritud tantsijaist räägiti hiljem legende kui salapärastest tontidest ümber häviva kultuuritempli. Hävis ka balleti ainuke partituur ning Tubin taastas selle hiljem visandite ja orkestrihäälte järgi.
Tubina pikk ja rikkalik heliloometee sai alguse juba Õpetajate seminari ajal, mil valmisid esimesed koorilaulud, klaveri- ja orkestriteosed ning kestis elu lõpuni, 11.sümfoonia jäi lõpetamata 1982.a.. Ka Rootsi ajal, mil Tubin töötas Drottningholmi teatris ajalooliste partituuride restaureerijana ning juhatas Stockholmi Eesti meeskoori, oli ta heliloojana väga viljakas.
10 sümfooniat ja muid orkestriteoseid, 2 ooperit („Barbara von Tisenhusen“ ja „Reigi õpetaja“, mõlemad Aino Kallase teoste alusel Jaan Krossi libreto), ballett „ı“, 2 vokaalsümfoonilist teost, 5 instrumentaalkontserti (sh kontserdid kontrabassile ja balalaikale), rohkelt teoseid erinevatele kammerkoosseisudele, kooridele, instrumentidele, laule ja lühipalasid – see muusikapärand on tõstnud Eduard Tubina läbi aegade eesti väljapaistvamate heliloojate hulka. Talle kuulub ka meie suurima sümfonisti austav tiitel.
Tubina muusikal on sügavad rahvuslikud juured ning tema ballett „Kratt“ on selle üheks silmapaistvamaks väljundiks. Eesti rahvuslik muusikateater oli sündinud 1928.aastal, kui „Estonia“ teatri lavale jõudis Evald Aava ooper „Vikerlased“. 1938.a. kuulutas Estonia Selts välja õhtut täitvate lavateoste võistluse, mille lavastamine oli plaanitud Seltsi 75. juubeliks 1940.a.. Eesti rahvuslik mütoloogia ja salapärane tegelane kratt (varavedaja, kurat, tont, pisuhänd, tulihänd, tuulispask, puuk, päär, lendva jne), pakkus Tubinale suurt huvi. Krati tegemiseks tuli kolmel neljapäeval järjest minna ristteele ja teha käepärastest asjadest nukk – saapakontsad silmadeks, vana luud peaks, vanast vankrist kere, nõidus takkajärgi. Kolmandal korral tuli nimetissõrmest anda kolm tilka verd vanapaganale ja Kratt oligi valmis - suur sinine kumav silm peas, tulesaba taga ja sädemeid kõik kohad täis, kandis rikkust ja vara kokku oma peremehe jaoks. Kui aga peremees oli saanud 60. aastaseks, tuli vanapagan tema hinge järele. Helilooja nägi seda teemat balleti vormis, libreto kirjutas Erika (Elfriede) Tubin (Saarik). Teose algne variant, ühevaatuseline ballett-pantomiim ei täitnud konkursi nõudmisi ja heliloojale tehti ettepanek teost edasi arendada. Täismahus balleti esietendus toimus 31.märtsil 1943.a. Ida Urbeli lavastuses „Estonias“.
„Kratt“on lavavalgust näinud nii kolmel korral „Vanemuise“, samuti ka „Estonia“ teatris. 1984.a. etendus teos ka Göteborgi Stora Teatern`is.