Julkaistu: 27. toukokuuta 2019

Eestlase ja soomlase õnnest ning kurbusest

Liisi Kööts-Ausmees

Eestlased ega soomlased ei ole väliselt väga emotsionaalsed rahvad. Soome-ugri keeltes tähendab õnn lisaks rõõmule veel ka vedamist ja saatust ehk siis midagi, mis ei ole inimese kontrolli all. Head enesetunnet – ükskõik, kuidas seda siis nimetada – otsime me aga kõik. Tundub, et soomlased on oma õnne valemi üles leidnud, sest käesoleva aasta märtsikuus avaldatud maailma õnnelikkuse edetabelis (World Happiness Report, WHR) on maailma kõige õnnelikumaks riigiks juba teist aastat järjest Soome. Eesti positsioon on eelmiste aastate edetabelitega võrreldes tublisti tõusnud, kuid sellegipoolest asub ta Soomest kaugel – lausa 55. kohal, Lõuna-Korea ja Jamaika vahel. Seega õnnelikkuse osas paistab Tallinna ja Helsingi vahel laiuvat ookean.

Enne kui selliseid edetabeleid liiga tõsiselt võtma hakata, tuleb küsida, mille alusel riike ikkagi järjestatakse. WHR puhul palutakse igas riigis ligi tuhandel inimesel ette kujutada redelit, mille pulgad on nummerdatud nullist kümneni. Redeli ülemine ots tähendab tema meelest parimat võimalikku elu ning alumine ots halvimat võimalikku elu. Seejärel küsitakse sellelt inimeselt, mitmendal redelipulgal ta tunneb end seisvat. Maailma õnnelikkuse raporti kriitikud on viidanud, et edetabelis kasutatud redeliküsimusele vastates mõeldakse pigem oma üldisele elukvaliteedile ja majanduslikule toimetulekule, mitte niivõrd õnnetundele. Tegelikult me ei tea, mida inimene küsimusele vastates mõtles. Lisaks riigi rikkusele on kõrgeks rahulolutasemeks muuhulgas tarvis ka korras tervist, häid peresuhteid, valikuvabadust ning usaldust oma riigi suhtes. Tuntud paradoksi kohaselt on rikkamate riikide elanikud küll keskmiselt rahulolevamad kui vaeste riikide omad, kuid paradoksaalselt ei tee riigi keskmise sissetuleku edasine tõus seal elavaid inimesi sama suurel määral veelgi õnnelikumaks (head näited on Hiina ja Ameerika Ühendriigid). Peale sissetuleku on pea sama oluline see, kui palju panustab riik oma rikkust sotsiaalsete tugisüsteemide loomiseks ja hoidmiseks, et kõige nõrgemad ühiskonnaliikmed ei jääks üksi. See on ilmselt Soome, Norra ja Taani elanike rahulolu üks peamisi põhjusi.

Kui õnnelikkuse raport ei mõõda päriselt õnnetunnet, kerkib küsimus, kui elurõõmsalt või masendunult eestlased ja soomlased ennast ikkagi tunnevad. Ühe hea võimaluse sissevaateks paljude eurooplaste tundeellu pakub Euroopa Sotsiaaluuring (ESS), mille raames on vaadeldud ka inimeste emotsionaalseid kogemusi. Näiteks on intervjueeritavatelt küsitud, mil määral on nad möödunud nädala jooksul kogenud meeldivaid (elurõõm, rahulikkus, energilisus ja õnnelikkus) ja ebameeldivaid tundmusi (kurbus, masendus, üksindus, ärevus, mure ja rahutu uni). Teiste hulgas küsitleti ka ligi paari tuhandet (Eestis elavat) eestlast ning umbes sama palju (Soomes elavaid) soomlasi. Saadud andmetest ilmnevad suured vanuselised erinevused eelkõige just eestlaste üldises rahulolus ja ka emotsionaalses enesetundes. Mida vanema inimesega on tegemist, seda vähem tunneb ta end energilise, elurõõmsa ja oma eluga rahul olevana. Samuti on kõrgem vanus seotud suurema kurbuse, masendus- ja üksindustundega. ESSi andmestiku puhul on tegemist läbilõikeuuringuga, mis tähendab, et lühikese ajaperioodi jooksul küsitleti eri vanuses inimesi, mitte ei jälgitud samade inimeste käekäiku pikkade aastate vältel. Seega Eesti vanemaealiste kehvem enesetunne ei pruugi tuleneda vanusega kaasnevatest arengulistest muutustest, vaid hoopis sellest, mis ajastul nad on sündinud ja elanud. Näiteks alla 27 aasta vanused on sündinud ja elanud Eesti Vabariigis, kuid kõigi vanemate inimeste noorus jääb eelmisesse riigikorda, milles omakorda oli rängemaid ja veidi vähem ränki perioode. Varasem teadustöö ongi näidanud, et vanusega seotud dramaatilised muutused eluga rahulolus on Eesti (nagu ka Läti) puhul seotud Nõukogude võimu perioodiga. Kui võrrelda eestlaste ja soomlaste eluga rahulolu hinnanguid vanuse lõikes, väljendub üks ilmekas tendents. Nimelt, kui eestlase keskmine rahulolu on kõige suurem kuni 25aastaste seas ning sealt edasi selgelt langeb kuni 60ndate eluaastateni, siis soomlaste hulgas on eluga rahulolu tase igas vanuses inimeste puhul põhimõtteliselt täpselt sama kõrge. Soomlaste rahuloluhinnangutes puudub dramaatiline ajaperioodi ja vanuse efekt.

Kahe rahvuse tundeelu võrdlus paljastab, et noored eestlased tunnevad küll sama suurel määral õnnetunnet ja elurõõmu kui soomlastest eakaaslased, kuid erinevused tulevad sisse ligikaudu 50aastaste puhul ning sealt edasi vahe üha kasvab eestlaste suhtes paraku ebasoodsas suunas. Üllatuslikult on üks tundmus, milles eestlased on soomlastega võrreldes „edukamad“, ja see on rahulikkus. Just eesti noored on soome noortega võrreldes silmatorkavalt rahulikumad. Vanuse kasvades vahe küll väheneb ning umbes 60ndates eluaastates see erinevus kaob, kuid samas on ka see väga hea leid, et eakad eestlased on täpselt sama rahulikud kui samas vanuses soomlased. Seega, kui vaadata positiivsete tunnete pigem suhteliselt sarnast määra, ei osata kuigi hästi seletada Eesti ja Soome positsiooni nii suurt erinevust õnnelikkuse edetabelis. Positiivsete emotsioonide rohkusest aga üksi ei piisa – arvestama peab ka seda, milline on nende meeldivate tunnete osakaal ka võrrelduna negatiivsete tunnete kogemisega.

Raskete tunnete osas – kurbus, masendus, ärevus – on eestlaste ja soomlaste vahelised erinevused juba suuremad. Keskmine eestlane tunneb neid raskeid tundeid palju sagedamini kui soomlane. Jällegi võib tõdeda, et väga noored, alla 25aastased eestlased on sama murelikud kui soome eakaaslased, kuid sealt edasi soomlaste murelikkus pigem väheneb, samal ajal kui eestlaste puhul vanuse kasvades mure hoopis pisut tõuseb. Miks on eestlased soomlastest nukramad, samal ajal kui rõõmsaid tundeid kogetakse üsna sarnasel moel? Üheks põhjuseks on ilmselt raskem sotsiaalmajanduslik olukord ja sellest tulenev ebastabiilsus. Eurostati andmeil ohustab näiteks iga viiendat või isegi neljandat Eesti inimest (ehk 24 protsenti elanikkonnast) vaesus või sotsiaalne tõrjutus. Soomes on see näitaja aga üks Euroopa Liidu madalamaid (ligi 17% elanikest). Seega võib eestlaste ja soomlaste silmatorkavalt erinevat negatiivsete tunnete kogemise määra mõjutada paljude eestlaste stressirohkem argipäev. Kuigi eestlane ei näita sageli oma tõelisi tundeid välja (erandiks ehk vaid virtuaalmaailm), jätavad päev-päevalt kuhjuvad probleemid paratamatult tundeelule oma jälje. Tõsiseid muresid jagub ka soomlastel, kuid järelikult peab paljudel neist olema mingi kindlam tagala või puhver, mis aitab raskeid tundeid leevendada. Näitena võib tuua psühholoogilise ja psühhiaatrilise abi kättesaadavuse. Levinud müüdi kohaselt on Soomes, eelkõige pimeda ja külma ajaga seotult, üsna kõrge suitsiiditase. 1980ndate lõpus olid numbrid tõesti kurvastavad, kuid sellest alates on tänu ennetusprogrammidele ja psüühikahäirete ravi paranemisele toimunud suitsiidimääras stabiilne langus. Soomes sureb aasta jooksul (kusjuures olenemata aastaajast) enesetapu läbi keskmiselt 13 inimest 100 000 elaniku kohta – sarnaselt Islandile ja Šveitsile. Eestis on see määr pisut kõrgem ehk 16. Psühhiaatreid tegutseb aga Soomes 100 000 inimese kohta 24, samal ajal kui Eestis on see suhtarv 18. Pealtnäha polegi need numbrilised erinevused väga suured, kuid tegelikkuses moodustab iga inimese õnnetu või õnnelik lugu omaette maailma.

Kõigest hoolimata võib siiski heameelt tunda selle üle, et noor eestlane ei ole sugugi vähem õnnelik või oluliselt murelikum kui samas vanuses soomlane. Kuna kõige haavatavam on just 50-60ndates eluaastates eestlaste heaolu, vajaksid selle vanuserühma inimesed varasemast rohkem tähelepanu ja psühholoogilist tuge. Olenemata kurbusest, murest ja rahulolematusest on igas vanuses eestlane siiski väga rahulik. Seega paistab lätlaste iroonilises fraasis „kuumaverelised eestlased“, millega vihjatakse eestlaste suisa ebaadekvaatsele rahulikkusele, olevat killuke tõtt.


27. toukokuuta 2019


Liisi Kööts-Ausmees

Liisi Kööts-Ausmees

Isiksusepsühholoogia teadur Tartu Ülikooli psühholoogia instituudis

Lue myös


Kieli kysymyksessä
Hannu Oittinen

Vooremaa

Viron maakuntien ja alueiden nimistä Vooremaa lukeutuu niihin, jotka säilyttävät käännöksissä alkukielisen asunsa. Sitä olisikin varsin hankala kääntää tai edes mukauttaa suomenkieliseksi, kuten…
subject

Kieli kysymyksessä
Heikki Hurtta

Tartu, Dorpat ja Jurjev

Tällä palstalla on jo ollut juttua Tarton nimen suomalaisasusta ja sen taivutuksesta. Mutta entä viron Tartu-nimen tausta? Entä mistä tulee kaupungin nimen saksassa ja ruotsissa käytettävä asu…
subject

Hanna Samola

Viron värejä Helsingissä

Helsingin Taidehallissa avattiin 15.10.2010 näyttely Viron värit, joka esittelee virolaista maalaustaidetta Enn Kunilan yksityiskokoelmasta. Varsin suuren osan Viron taiteen historiasta kattava kokoelma…
subject