„On olemas saladusi, mille sisemine kulg ja loomus on sedavõrd hämarad ja mõistmatud, et võivad nende leidja täieliku hämmelduse, isegi uskumatusega täita. Nad kanduvad omasoodu edasi närvijõgede ja unenägude kaudu, kasvavad ja küpsevad läbi põlvkondade, haarates iga uue inimelu headusest või kurjusest, kannatustest ja imelisest hetkedest midagi ühes.“ (lk. 7)

Nii algab Mehis Heinsaare värske romaan „Kadunud hõim“. Mõte on lootustäratav: miski ei kao jäägitult, isegi hästi hoitud saladused mitte. Läbi närvijõgede ja unenägude võivad need meisse kanduda uutes vormides. Niisugune salapärane uue ja vana segu on ka Heinsaare teos. Minu esimene reaktsioon seda lugedes oligi hämmeldus ja uskumatus. Kas tõesti on kellelgi õnnestunud kirjutada midagi täiesti uut, luua uus narratiiv, uus lugu? Ma ei ole siiani olnud väga nõus sellega, et heaoluühiskonna kirjanikud on igavad, sest neil ei õnnestu oma hambutus turvalises keskkonnas luua enam midagi tõsiselt mõtlema panevat. Vähemalt olen arvanud, et Eesti ei ole heaolust veel nii läbi imbunud, et seal head kirjandust ei sünniks. Aga olen nõus, et headuse ja kurjuse lood maailmakirjanduses kipuvad korduma, neid kirjutatakse tüütuseni üle ja ümber. Mõnikord piisab esimesest kümnest leheküljest, et aru saada – ahaa! Jälle ümber kirjutatud vana!

„Kadunud hõim“ on aga uus lugu – pööraselt huvitav ja pööraselt intrigeeriv. Headuse ja kurjuse kontseptsioon on väga mõjuv ning uudne – need kaks mõistet vahetavad romaanis kohad, lähevad üksteiseks üle, sulanduvad ja muutuvad ning mõjutavad lugeja tundeid. Mõneski kohas pidin tunnistama, et tõeliselt saatanlikud stseenid tundusid üliromantilsed ja lausa toredad. Hea meelega tsiteeriksin siinkohal mõnd kohta raamatust, aga ei taha lugeja lugemisrõõmu ära rikkuda.

„Kadunud hõim“ on Heinsaare loomingus alles teine romaan. Varem oleme lugenud eelkõige tema lühiproosat. Kui eesti novelli üks üldine tunnusjooni läbi aegade on olnud filigraanne ülesehitus, siis seda on ka Heinsaare teos. Järjest uute saladuste kihtidena avanemine pakub lugemispinget. Kõik detailid tunduvad ülitäpselt paigas olevat, romaani sündmused kulmineeruvad nagu heas kriminaalromaanis, kuid sisu sunnib päris tõsistele ja sügavatele mõtisklustele nii headusest kui kurjusest, armastusest ja reetmisest, võitlemisest ja leppimisest, ohverdamisest ja egoismist.

Nagu maagilisrealistliku teose puhul ikka – ja Mehis Heinsaar on selle žanri viljeleja – mahub ülirealistlikku raami kuhjaga maagilisust. Raam ise ongi tavaline. Agu Oidjärve, minategelasest etnoloogi ja rahvaluule uurija kõrvu ulatuvad ühel vastlapäevapeol salapärased kohapärimused kuskilt Soomaa kandist. Toonoja soosaarel elutsenud üks kummaline vana hõim, keda kutsuti nuhka-nähkadeks. Konjakiklaasi taga aetud jutud ei anna noormehele enam rahu ja nii ta siis ühel päeval teele asubki, vanas seljakotis vajaminevad asjad: konservid, kiirnuudlid, näkileivad, kompass, vihmakeep, väike teekann, käsisaag, termos, neli märkmikku, kolmkümmend patareid, kümmekond lindistamiskassetti ja diktofon. Asjalik matkavarustus. Intriig on sõlmitud ja lugu hakkab omasoodu edasi arenema. Kui noormees ühel hetkel avastab, et julgust edasi minemiseks enam ei jätku, on juba hilja. Piir on ületatud. Tuleb edasi minna. Ka lugejal on hetki, mil tundub, et edasi lugemine nõuab julgust. Aga raamatut pooleli jätta enam ei saa, juhtugu mis tahes nende nuhka-nähkadega. Ja igasuguseid asju juhtubki!

Kõikidest võimatutest ja võimalikest sündmustest hoolimata jääb peategelane Agu Oidjärv lõpuks nuhka-nähkade põliskodule truuks. Ja kui ta vahel jõuabki soisest Lõuna-Eestist kuhugi merekaldale, mõtiskleb ta järgmiselt:
“Alles seal lõputu mere kaldal mõistan, kui palju mu loomus vahepealsete aastate jooksul muutunud, lagunenud ja ümber sündinud on. Et läbi metsade hulkumiste ja armukirgede, läbi hirmude, uudishimu ja hämmingute, läbi kuuvalgete ööde, Leega rabasaarel istumise ja turbakaevamiste, läbi rammestava päikese, laste ja pikkade talvede olen ma aina lähenenud millelegi, mida isegi nimetada ei oska, kuid mida on samal ajal hea tunda.” (lk. 317)

Umbes samade emotsioonidega võiks lõpetada ka lugeja, kes on saanud osa lugemiskogemusest, mis on teda kindlasti muutnud ja mille salapära on raske sõnadesse panna, aga mida on kuidagi hea tunda.