Olen muusikainimene, ma naudin muusikat ja vaimustun sellest. See 60. aastate rokkmuusikakassettidest juba lapsepõlves alguse saanud vaimustus on pannud mind ka erinevaid instrumente näppima ja lööma. Hoolimata sellest pole mul erilist laulu- ega pillimänguannet, rütmitaju on see-eest hea. Harjutamise jaoks ei jätku mul piisavalt kannatust, olen rohkem improviseerija. Muusikat ma eelkõige kuulan. Mulle meeldivad vinüülplaadid, sest neid on mõnus nii kuulata kui taga ajada.
Reisimine avardab vinüülplaadikollektsionääri silmaringi. Eriti, kui juhtub olema on minusugune ostja, kes neti asemel eelistab poode ja kaupmehi, sest erinevates linnades ja riikides on valik väga erinev. Eestisse kolimine peaaegu kuus aastat tagasi avas mulle ukse endise raudse eesriide tagusesse vana plaadimuusika varakambrisse. Teadsin, et selline on olemas (mõne plaadi ja infokillu põhjal), aga korralikult sain asjale pihta alles Eestis plaadilette tuhlates.
Paljud kindlasti teavad, et suurem osa Nõukogude Liidus avaldatud plaatidest ilmus 1964. aastal asutatud kultuuriministeeriumi kontrolli all oleva riikliku kaubamärgi Melodija all. Nõukogudeaegne plaadimuusika keskendus eelkõige klassikalisele ja estraadimuusikale, aga sekka mahtus ka arvukalt kummalisi ja menukaid plaadistusi, näiteks folkrokki, elektroonilist, avangard- ja lastemuusikat.
Innustusin nendest rütmidest kümmekond aastat tagasi Helsingis, kui ostsin antikvariaadist (plaadiümbrise pärast) läti kosmosediskopundi Zodiak vinüülplaadi. See ost avardas mu mõttemaailma, mis sel ajal hõlmas peamiselt peavoolust kõrvale jäävat lääne muusikat. Samasugune mõju oli hiljem Tallinnast ostetud Leedu bändi Argin kosmilisel helimaalingul ja Sven Grünbergi plaadil Hingus, mille ostsin ümbrise pärast ühest Tartu keldripoest. Omapärane ümbrisekunst tekitas ootusi, mis täitusid kuhjaga, kui kodus plaati kuulasin. Muusika oli isegi ekpsperimenteerivam, kui oskasin oodata. Eestis elades olen sukeldunud ka Tšehhoslovakkia, Poola, Bulgaaria, Ungari ja Ida-Saksa 1970. ja 1980. aastate muusikasse, eelkõige džäss-, proge- ja diskomuusikasse.
Kohalikku muusikasse süvenemine on minu viis tutvuda uue elukohamaaga. Eestis on tehtud ja tehakse väga head muusikat. Osa sellest kõlab väga omanäoliselt, näiteks 1980. aastate džässproge (ansamblid Radar, In Spe ja Kaseke). Sven Grünbergi kõrval on mu lemmikuks ”Kremli ööbik” Jaak Joala, kelle eesti- ja venekeelne repertuaar ulatub soulist elektroonilise muusikani. Olen juba kaua aega vahutanud oma sõpradele ja tuttavatele siinsest huvitavast helimaastikust. Õnneks ei ole ma üksi. Tänuväärset tööd tegev plaadifirma Frotee on taasavaldanud arhiividest leitud eesti muusika pärle. Tallinnas tegutsev multimees Misha on omakorda laadinud oma Youtube kanalile (kasutajanimi Funked Up East) üle 200 haruldase plaadi. Tasub tutvuda.
Lõpuks veel mõni sõna laulmiset. Nagu öeldud, ei ole ma mingi eriline laulumees. Müts maha eestlaste laulmisse suhtumise ees: laulmine on tähtis tegevus, millest võivad osa võtta kõik, mitte ainult sündinud ööbikud. Koorid on tähtsad ja neid on palju. Paljudel üritustel lauldakse. Traditsioonid on pikad, sest laulmine on ühendanud rahvast olulistel hetkedel. Muusikuid hinnatakse ja televisioon on pungil erinevatest muusika- ja laulusaadetest, eriti tähtpäevade ajal. Ka Soomes on muusika oluline, eriti selle tegemine ja kuulamine, aga laulmisesse suhtutakse Soomes minu meelest natuke teisiti. Kui mõningad ühislauluüritused välja arvata, jäetakse laulmine üldiselt professionaalidele. Ainult karaokebaaris laulavad peaaegu kõik, tihti küll alles pärast julgustuse võtmist.