Rein Raua kümnes proosateos kannab pealkirja „Kell ja haamer“. Ja sõna abil ühendatud sõnapaar tuletab meelde teisigi eestikeelseid pealkirju kirjandusklassikast: „Tõde ja õigus“, „Elu ja armastus“, „Kuritöö ja karistus“, „Uhkus ja eelarvamus“. Kui kirjanik on otsustanud oma teose kahe sõna abil märgistada, ei saa ka lugeja sõnapaari kahe silma vahele jätta. Raamatu lugemise seisukohalt on mõlemal sõnal võtmeroll.

Kell ja haamer – aeg ja mäng – kaks võluvalt intrigeerivat mõistet, õigemini nähtust tõmbavad käima teose sündmustiku, mis kulgeb erinevatel aegruumilistel tasanditel.

Kronoloogiliselt toimuvad sündmused ajateljel 1798 -2016. Üsna seikluslike juhtumite ühenduslüliks on 18. sajandil ehitatud Undivere mõisamaja, mis elab oma ajatut ning iseseisvat elu. Eri aegadel satub vanasse häärberisse erinevaid inimesi, kes seotakse maja saatusega mängu abil. Mängus osalemine pole juhuslik, igal inimesel on väärika maja ajaloos oma osa, olgu selleks siis kellade üles keeramine, mõne mööblitüki restaureerimine või aia rajamine. Aeg, maja ja mäng – kolm kõige tähtsamat komponenti otsustavad teoses inimeste elu ja saatuse üle. Inimesed, kes mängu kaasa haaratakse, pole sinna sattunud juhuslikult. Neil kõigil paistab olevat üks tähtis omadus – mängu ilu ja võlu tajumise oskus. Mängur võtab elu kui mängu ja mängu kui elu. Ta riskeerib alati kaotusega, aga peab olema valmis ka võiduks. Samas peab ta vastutama ning suutma otsustada. Mängu käik sõltub tema otsustest.

„Iga käiguga muutub seis laual, kusjuures kogu seis tervikuna, muutuvad mõlemal pool edasised võimalused ja väljavaated. Kõigi nuppude konkreetne tähendus ja suhe teiste nuppudega muutub samuti. Võidab see, kes suudab paremini seda dünaamikat tajuda. „ (s.126.)

Esitatud mänguteooria laseb lugejal aimata, kuidas teoses juhtunud kummalisi seiku tõlgendada. Lõplik selgus saabub siiski alles teose lõpus ja selles mõttes on tegemist lausa seiklusliku põnevuslooga: üks sündmus viib teiseni, mõni tähelepandamatu detail, näiteks vasakukäelisus ja sellega kaasnev uus tajuperspektiiv võib asetada loetu täiesti uude valgusesse. Ei maksa siinkohal unustada, et kirjanikki on omamoodi mängur ja kirjandusteos tema mängulaud. „Kellas ja haamris“ on mängulauaks maja:
„/---/ see maja on nagu sõlm igasugustest erivärvilistest nööridest ja niitidest, millest mõni ulatub teise otsaga veel õieti lahti harutamata kerasse, mõni aga on selge alguse ja lõpuka lühike jupp. Ja siin on nad omavahel kokku saanud. Siin on nad sõlmunud. See ongi, mis siin on.“ (s.35.)

Erinevad tegelased ongi sellel kirjanduslikul mängulaual, Otto von Dodeckeri majas, puntras ja sõlmipidi koos. Elusaatused keerduvad üksteise ümber nagu sassi läinud lõngad ja hargnevad eri suundadesse, kui keegi võtab vaevaks need lahti harutada.

Tegelaste elulood räägivad erinevatest aegadest ja puudutavad erinevaid probleeme, kuid sarnanevad oma igatsuste poolest. Inimene ihkab mõistmist ja armastust, hellust ja hingesoojust – olgu aeg ja olud millised tahes. Nende nimel tehakse panuseid. Mõnikord on tagajärgeks kaotus, mõnikord võit - kell liigub ja haamer lööb.

Teose ülesehitus meenutab samuti mängulikku rütmi, kella ja haamri võnkumist. See haarab kaasa ja kihutab takka. Lugeja võib jääda tasakaalukaks pealtvaatajaks või sukelduda mängu ja lasta ka endale kaardid välja jagada.

„Tarvis läheb viit erinevat kaarti, millel on kujutatud vastavalt kell, haamer, kell ja haamer, kimmel ja võõrastemaja, ning kaheksa täringut. Kuuel neil on ühel küljel üks arv ühest kuueni, ülejäänud küljed on tühjad. Seitsmenda täringu ühel küljel on kell. Kaheksanda täringu ühel küljel on haamer.“(s. 51.)