Kas lugeda Rosa Liksomi „Koloneliprouat“ sõjaromaanina? Või on see mitmekihiline lugu pigem ülevaade ühest põrgulikust abielust? Sõda ja abielu on siiski pelgalt raamistus, milles kirjanik laseb oma ebaharilikul jutustajal kutsuda lugeja kaasa Soome vaiba alla pühitud süngesse ajalukku.

Lapimaalt pärit kirjanik tunneb sealseid olusid ja inimesi ning ei ole kitsi kõike seda kogu värvikuses jagama. Värvides valitseb verepunane, kohati brutaalne ja julm kirjeldus, kuid jutustaja (koloneliproua monoloogina edasi antud eluõhtu meenutus) ei lisa emotsiooni, vaid jälgib kõike tähelepanelikult. Tema sisemine arutelu on pigem lihtsustav kui keeruline – kohati paistab ta lausa lihtsakesena, võttes looduslapsena seda, mida antakse, ja pidades vastu julmustest mööda vaatavas maailmas.

Lugu saab hoo 1930. aastatest ja jõuab proua hääbumiseni suhteliselt kõrges vanuses, ilmselt millalgi 70. aastatel. Rosa Liksomi pakutud vaatenurk on mitmes mõttes eriline. Esiteks näeb lugeja sõjaaega juhtivohvitseri naise silmade kaudu, teiseks kiikame rinde taha tagalasse ja Saksamaale, kust tegelane natsimeeleolud rõõmuga omaks võtab. Kolmandaks tunneme lausa füüsiliselt, millises olukorras oli vägivaldse ohvitseri naise elu pärast kaotatud sõda. Lõpuks teeb jutustaja endaga rahu, jõudes tagasi looduse sülelusse.

Sündmused on masendavad, kuid minajutustaja hoiab lugejat emotsionaalselt distantsil. Tema isiklike ja teiste inimeste kannatuste esitlus on nagu loend sõjauudistest, mille jõhkrusega harjub – mõelge kasvõi tänapäeva Ukrainast tulevate uudiste peale. Saksamaal näeb koloneliproua laternaposti küljes rippuvat poodut, kuid ka sellega harjub. Lisaks on see hoopis teistmoodi kui sama situatsioon kodumaal. Teine teema, mis seob romaani tänapäevaga, on naisepeks kui traditsioon, kus kogu küla teab, aga ainus abi on arstiabi pärast peksu – muu on pere siseasi.

Soome kirjanikud rakendavad iha ja lihaliku armastuse teenistusse ka looduse. Meenub Anni Kytömäki auhinnatud „Margarita“, kus loodus elab kõigele kaasa või on ise erutavalt meelas. Ka Liksomi jutustaja jaoks rinnastub loodus seksuaalsete kogemustega, loodus hingab selle rütmiga ühes nagu laiendatud naisekeha, emake maa. Jutustajal on meenutada kolm ebaharilikku abielu ja lugematul hulgal raamatuid, mille Liksom on lasknud tal möödaminnes kirjutada.

Teine tahtmatu paralleel sündis Juhan Smuuli „Polkovniku lesega“, sest koloneli auaste vastab polkovnikule. Nii proua kui ka lese jaoks on ühtviisi oluline kõrge ohvitseri abikaasa tiitel, mis andis privileege ja tekitas ümbritsevates austust. Ka koloneliproua oleks võinud olla lesk, kui sõda oleks teisiti läinud või kui ta oleks oma tapmisfantaasia ellu viinud. Võib-olla peksti polkovniku peres, ainult et peksa sai vist pigem mees. Igatahes polnud perevägivallast meilgi kombeks kõnelda.

Smuuli tekst on kirjutatud monoloogiliseks näidendiks, kuid sisuliselt on see samasugune pajatus kui „Koloneliproua“, kus siiras vaade seestpoolt on lugeja silmis õudne-naljakas-hirmutav-groteskne. Kui polkovniku lesk on tõusiklik ja üheplaaniliselt muutumatu tegelane, siis koloneliproua on alguses oma positsiooni üle siiralt õnnelik, pärast aastakümneid vintsutusi leiab aga jõudu ennast lahti rebida oma mehest ja tiitlist.

Eraldi kummardust väärib tõlkija Kadri Jaanits, kes on Liksomi meäkeelsel kolonelilesel lasknud rääkida vanaaegselt kõnekeelseks stiliseeritud murdekeeles. Sellist murret pole küll varem kuulnud, aga lugeda on seda sama nauditav kui originaali.

Alguse juurde naastes – koloneliproua ilustamata sünge pajatus ei sumbu siiski lootusetusse. Peategelane võtab lugeja kaasa kohta, kus on rahulik elatud elule ausalt tagasi vaadata, et siis igavikku libiseda.