Julkaistu: 23. syyskuuta 2019

Mine seenele!

Maiu Juurik

… ütleb eestlane, kui tahab kaasmaalasele koha kätte näidata. Soomlane ütleks sel puhul suksi kuuseen. Tüütu kaaslase võiks soome keeles saata ka sinna, missä pippuri kasvaa. Huvitav, kui kaugele kõmpida tuleks? Mida aga mõtleb eestlane, kui närvidele käiva tegelase seenele saadab?

Eestikeelsel MINE-SEENELE-väljendil on kaks tähendust: otsene ja kaudne. Otseses mõttes saadetakse kedagi metsa seeni korjama. Kaudses tähenduses lausutud MINE SEENELE või SÕIDA SEENELE sisaldab endas erinevaid tõlgendusvõimalusi: kahtlane ja imelik inimene saadetakse oma kahtlaste mõtetega kas metsa närve rahustama, kas normaalsete inimeste eest jalust ära või hoopis metsa ära eksima või koguni metsa kärbseseeni korjama. Variante on palju. Eestlane läheb seenele, soomlane seende ( sieneen - sm k). Mõlemad ettevõtmised on inimesele üsna võimatud: nii seenekübara peale kui sisse minemine.

Kuna viimasel ajal on Eesti kultuuriruumis kombeks rääkida ka seente kuulamisest - Valdur Mikita väidab, et just kukeseente kuulamine iseloomustab eestlasi kui omapärast loodus- ja metsakeskset väikerahvast - miks siis mitte koos elolastega võtta ette üks tore sügisene verbaalne seeneretk.

mustavahakas

Kitse-limanutt (mustavahakas)
Foto: Esko Vesanen

Alustame raamatute raamatust Piiblist. Erast Parmasto (1935 - 2012), Eesti mükoloog, on väitnud oma teoses ”Ühe seenevana lood”, et eestlased on vähemalt keskajal suhtunud seentesse kui vanakurja loomingusse. Piibli loomisloo järgi teame, et inimene pidi nime andma kõikidele lindudele, elajatele ja lojustele, keda Jumal oli loonud. Haljad rohud ja puud olid nii inimese kui ka loomade roaks. Seeni Piiblis ei mainita. ”Kui Jumal seeni ei loonud ega inimestele nime andmiseks kätte ei toonud, jäi seletuseks veel üks võimalus. Veel mõnisada aastat tagasi uskusid bioloogidki, et seened on Kuradi enese looming” (Parmasto, 2005). Niisiis võib seenele saatmine tähendada hoopis ka kellegi kuradile saatmist. Tänapäeva eesti keeles on kurat vandesõnana nii levinud, et vägeva sõna lendu lasknud inimesele ei tule vanakuri enam meeldegi.

Vanakurja endaga seotud seenenimesid on eesti keeles vähe. Üks nendest on haruldane, aga ka ilus ja põnev seeneliik saatana-kivipuravik (Boletus satanas), mida leidub vaid lubjarikka pinnasega Põhja- ja Lääne-Eestis, ning on seetõttu kantud Punasesse raamatusse. Saatana-kivipuravikku on kaua peetud mürgiseks, kuigi keegi pole siiani surnud saatana-kivipuraviku söömise kätte. Siiski on parem teda mitte süüa. Soome keeles kannab seen nimetust piruntatti ja wikipedia andmetel on seda seent nähtud vaid ühe korra 1943. aastal Korppoos.

Ka Eesti folklooris esineb üllatavalt vähe materjali seente kohta. Matthias Johann Eisen (1857-1934), rahvaluuleteadlane ja vaimulik, on avaldanud 1920. aastal raamatukese ”Raha-augu jutud”, milles kirjeldatakse, kuidas inimesed metsa all pimedas imelikke helendusi näinud. Päevasel ajal olla samadest kohtadest koguni rahapadasid leitud. Eisen arvas tõemeeli, et kaua aega mulla põues olnud varandus hakkab viimaks hallitama ja roostetama. ”Sellepärast peavad haldijad teda kuivatama … Kuivatamiseks, isegi tuulutamiseks tarvitatakse iseäralikku, enamasti sinist tuld …” (Eisen, 1920)

Seeneteadlane Erast Parmasto tõlgendab helendusi nii, et vanarahvas on tõenäoliselt näinud kõdupuidu helendumist, mida omakorda on tekitanud külmaseene (Armillaria) bioluminestsents. Külmaseened on Eestis ainuke seeneliik, mille viljakehad võivad niimoodi pimeduses helenduda. (Parmasto, 2005) Niisiis on vanad eestlased külmaseeni metsas märganud ja neid salapäraste jõududega seostanud. Vähemalt ei ole neid peetud inglaste kombel mulla väljaheideteks.

MMuistsete eestlaste elus on seened ikka au sees olnud ja pakkunud toidulaulale mõnusat vaheldust. Etümoloogiasõnaraamat ütleb, et sõna seen on ”valmisolevast orgaanilisest ainest toituv piiramatu kasvuvõimega klorofüllita organism, kand- ja kottseene maapealne viljakeha”. (Eesti etümoloogiasõnaraamat, 2012)

Sõnatüvi ise on soomeugrilist päritolu - järelikult muistne - ja vähemalt kaheteistkümnes sugulaskeeles täiesti ära tuntav:
seen (eesti k),
sēn (liivi k),
siini (vadja k),
sieni (soome k),
seeni (isuri k),
sieni (Aunuse karjala k),

(vepsa k),
šień (lüüdi k),
čátná (saami k),
šen (mari k),
san (handi k),
śeńki (udmurdi k).

Kui eelmisel nädalal neid piiramatu kasvuvõimega loodusande ühes Lõuna-Eestis metsas Võrtsjärve ääres otsimas käisin, oli seenesaak äärmiselt nigel, mõned kukeseened ja pilvikud. Kitsemamplid (Cortinarius caperatus) ja lambaseenikud (Albatrellus ovinus) kõik puha ussitanud. Lambaseenikute korjamise olengi õppinud tegelikult soomlastelt. Lõunaeestlased neid üldiselt ei korja ega söögiseenena tunnista. Iga eestlane teab, et korvi ja suhu tohib panna ainult selle seene, mida täpselt tunned ja tead. Isegi väikeses Eestis on eri paikkondades esiemadelt (ja võib-olla ka esiisadelt) päritud ”seenekombed”. Kui ühes külas kitsemampleid süüakse, siis teises neid ei tunta ega märgata ning jäetakse puutumata, eriti veel siis, kui avastatakse seenejalalt ohtlikuna tunduv rõngas. Mina õppisin kitsemampli korjamise ära oma õelt, kes omakorda oli käinud seenel koos Häädemeestelt pärit peigmehega. Nii korjasime kahekesi metsast korvitäite kaupa kitsemampleid, sest teised külaelanikud neid süüa ei julgenud.

Kitsemambel

Kitsemambel (kehnäsieni)
Foto: Esko Vesanen

Seen, mida Eestis hästi tuntakse, armastatakse ja korjatakse, on loomulikult kukeseen (Cantharellus). Kukeseeni kasvab kõikjal - nii männikutes, kuusikutes kui kaasikutes. Kukeseen võib oma mükoriisa moodustada paljude puuliikidega, isegi puude kuninga tammega. Tegelikult kasvab Eestis kolme liiki kukeseent: harilikku kukeseent (Cantharellus cibarius), kahvatut kukeseent (Cantharellus pallens) ja lillat kukeseent (Cantharellus melanoxeros). Viimased kaks on Eestis üliharuldased. Seni on kahvatut ja lillat kukeseent leitud vaid Saaremaalt ja Lääne-Eestist. Harilik kukeseen on Eestis tavaline ja väga armastatud seen. Kukeseened pole tavaliselt ussitanud, sest seen sisaldab tugevatoimelist putukamürki. Kukeseenesõpradel ei tasuks aga ärevusse sattuda, sest nimetatud putukamürk on inimestele täiesti ohutu. Lisaks on taimetargad kindlaks teinud, et kukeseen on hindamatu looduslik tervendaja, mis suudab puhastada organismi parasiitidest, kaitseb maksa, tapab kollatõveviiruse ja tõstab immuunsüsteemi.

Kukeseene nimi on eesti keeles tabavalt seotud tema välimusega. Meenutab ju rohelisest samblast või rohukõrtest välja turritav säbruliste servadega seenekübar tõepoolest kukeharja.

indude, loomade ja putukatega on seeni eesti keeles ikka seostatud, kas siis välimuse või mingi muu omaduse järgi. Seeneraamatut lehitsedes leidsin kümmekond põnevat loomade-lindudega seotud seenenime:
hiirheinik (Tricholoma virgatum) - sappivalmuska
hall hundiseenik (Boletopsis grisea) - sudenkääpä
hundipiim ehk kratikaka (Fuligo septica)- paranvoi/ sudenmaito
hobuheinik (Tricholoma equestre) - kangaskeltavalmuska
kitse-limanutt (Hygrophorus camarophyllus) - mustavahakas
kitsemampel ((Cortinarius caperatus)) - kehnäsieni
kärbseseen (Amanita) - kärpassieni
lehmatatik (Suillus bovinus) - nummitatti
lambatatik (Suillus granulatus) - jyvästatti
lambaseenik (Albatrellus ovinus) - lampaankääpä
papagoi vesinutt (Hygrocybe psittacina) - papukaijavahakaspõdramokk (Sarcodon imbricatus) - kuusensuomuorakas

Lambatatik

Lambatatik (jyvästatti)
Foto: Esko Vesanen

Eesti seeneteadus on suhteliselt noor. Esimesi seeni hakati Eestis kirjeldama 18. sajandi lõpus tänu baltisakslastele. Heinrich August Dietrich (1820 – 1897), saksa rahvusest aednik ja pargiplaneerija, Eesti esimene mükoloog, koostas monograafia „Blicke in die Cryptogamenwelt der Ostseeprovinzen” (1856–59), milles käsitles 1092 seene-, 86 sambliku- ja 23 vetikaliiki, ning 9-osalise eksikaatkogu, milles igaühes oli 100 seent. Alles 1963. aastal loodi Eesti Loodusuurijate Seltsi mükoloogia sektsioon, mis kannab praegu Mükoloogiaühingu nime. Eesti seenenimed on tuletatud nii seente rahvakeelsetest kui ladinakeelsetest nimetustest.

Nagu näeme, on nimede puhul tähtis nii kübara värv kui kuju. Olen alati imestanud, mis on kitse-limanuttidel või kitsemamplitel pistmist kitsedega. Tõenäoliselt on siingi eeskujuks ladinakeelne nimetus. Igatahes tundub soomekeelne mustavahakas palju soliidsema nimena. Ega eesti perenaised neid seeni väga hästi tunnegi.

Eestis ei tunta hästi ka kaht Soomes väga levinud ja head söögiseent: lehter-kukeseent (Craterellus tubaeformis) ja musta torbikseent (Craterellus cornucopioides). Põhjus tõenäoliselt kasvukohas. Nii lehter-kukeseen kui must torbikseen on levinud rohkem Põhja- ja Lääne-Eestis. Ise olen ühel eriti seenerohkel sügisel leidnud mõlemad seened Elva parkmetsast Lõuna-Eestist. Olin kirjeldamatult õnnelik ja tänulik oma seenehullust õele, kes mulle, filoloogile ja keeleõpetajale, sellised haruldused selgeks on õpetanud.

kratikaka

Hundipiim/kratikaki(Paranvoi eli sudenmaito)
foto: Esko Vesanen

Põnev seen on ka hundipiim ehk kratikaka (Fuligo septica), soome keeles paranvoi või sudenmaito. Tegemist on mädanenud puidul kasvava limaseenega, mis või kes suudab kiirusega üks-kaks millimeetrit tunnis talle sobival ajal kõdunenud puidust välja ronida ja lamapuidule peesitama jääda. ”Puitu see olevus ei söö, toiduks on tal endasse ahmitud bakterid, algloomad, mõnikord ka seente eosed, ” kirjutab Erast Parmasto ja jutustab naljaka juhtumi Põhja-Ameerikast, kus kratikakat peeti UFOlt maha kukkunud limaseks tulnukaks. (Parmasto, 2005)

Jks need seened ühed imelised olevused ongi - ei saa neid paigutada ei taime- ega loomariigi hulka. Seened on seened. Kui nad aga juba korvis ja kodus, tuleb nendega ka midagi peale hakata. Eestis seeni puhastatakse. Peale seente võib veel puhastada kalu, marju, aedvilju. Soome keeles kasutatakse tavaliselt sõna perata (sieniä). Puhastatud seened eesti keeles kupatatakse ja soome keeles sienet ryöpätään. Puhastatud ja kupatatud seentega võib veel igasuguseid kulinaarseid protseduure ette võtta: seeni võib praadida, hautada, marineerida, soolata, hapendada, kuivatada.


23. syyskuuta 2019


Lue myös


Kuvataide
Teemu Mäki

Kolmen virolaisen taiteilijan näyttely Helsingin Taidehallissa

Helsingin Taidehallissa on vuodenvaihteessa kolmen virolaistaiteilijan näyttely. Kävin Tallinnassa tapaamassa heitä ja katsomassa heidän teoksiaan etukäteen.
subject

Matkan varrella
Tapio Mäkeläinen

Emajõgi

Emajõgi, Emajoki eli ”Äitijoki” (tai ”Emojoki”) on Viron suurimpia ja tunnetuimpia jokia. Sen pituus on 101 km ja vesistön suuruus, Võrtsjärv mukaanlukien, 9 960 km2. Joki alkaa Viron toiseksi…
subject

Kirjallisuus
Heidi Iivari

”Historia on tarinoiden taustakangasta”

Kirjailija Kai Aareleid kertoo vastikään suomeksi ilmestyneestä romaanistaan Korttitalo sekä matkoista juurilleen ja salaisiin elämiin.
subject