Romaani „Puust palitu“ tegevus toimub 1931. aastal Pohjanmaal, kus leib tuleb lauale kõva tööga ja õrnust asendab mühatus enne pealeronimist. Mitu korda raseduse katkemise üle elanud Elena õmbleb oma abikaasa kirstuäris ämma õpetust mööda sarkadesse polstreid. Töö rusub, ent inimesed surevad sajaprotsendilise kindlusega, kliente jätkub ning õmmeldes saab Elena veidi rakendada ka oma peidus loomingulisust. Kuni ühel päeval kohtab Elena kütkestavat külalist, maailma näinud uue ajastu linnainimest…

Kõlab nagu tuhanded teised lood igava mehe kõrval tõelist armastust igatsevast naisest, kui teose kütkestava külalise nimi ei oleks Lydia – Elena armub naisesse. Tänapäeval ei pane niisugune armukolmnurk enam kulmugi kergitama, kirjanduses võib seda pidada isegi praeguse aja klišeeks.

Romaani sündmused leiavad aset aga aastal 1931. Ajastu mõistmiseks tasub heita pilk tollal kehtinud Soome kriminaalkoodeksile, mis nägi samast soost isikute vaheliste siivutute tegude eest karistuseks ette kuni kaks aastat vabadusekaotust. Seaduseparagrahv kehtis 1889. aastast kuni 1971. aastani. Enamikus riikides, sh Eestis, oli karistatav ainult meeste suhe, kuid Soomes kehtis karistus ka naiste puhul ja seitsmekümne aasta jooksul mõisteti umbes 50 naisele ka kriminaalkaristus.

Kui 20. sajandi alguses suhtuti samasooliste suhetesse üsna ükskõikselt, siis 1930. aastatel hakkas süüdimõistvate kohtuotsuste arv kasvama: taustaks oli uus arusaam homoseksuaalsuse nakkavusest, sooviti kaitsta noori ohtlikuks peetava seksuaalse sättumuse eest. Sellegipoolest vaadati nn normivälistele suhetele enamasti läbi sõrmede, eriti linna kunstiringkondades, kuhu Elena hiljem oma armastusele järgneb. Maapiirkonnas Pohjanmaal olid väärtused siiski palju konservatiivsemad kui linnas.

Romantilise naisteka klišeedevaramu on „Puust palitus“ esindatud: vale armastus, õige armastuse ilmumine üsna loo alguses, igatsevad pilgud ja ihaldusobjektist fantaseerimine, põgusad erootilised stseenid, armastajate ette veeretatud raskused ja nende ületamine... Klišeedega mängides osutab Englund, kuidas tegelase teine sugu võib anda vanale loole sootuks uue paatose. Teades ajastu tausta, saadab lugejat pidev pinge: kas ja kuidas kangelannade armastus püsima jääb? Mis hetkel nende ehitatud õnnelik kaardimajake kokku variseb?

Kõiketeadev autor laseb lugejal sündmusi näha pigem Elena silmadega, ent annab vahepeal jutustajaohjad üle Elena murdekeelsele ämmale, kes kasvab teose käigus klassikalisest kiuslikust ämmakujust sündmuste käiku suunavaks tegelaseks.

Soome kirjandusklassika on pärandanud teadmise, et keelatud armastus lõpeb alati õnnetult või suisa veriselt. Peab see siis tingimata nii olema, näib Anna Englund küsivat, kinkides igale tegelasele kübekese võimet teisi mõista ja erinevustega leppida. Ei hakka ette ära rääkima, kas sellest piisab, et kangelannad saaksid käest kinni hoides päikseloojangusse jalutada.