Paistab, et Johanna Venho on leidnud oma hääle, uputades end teiste inimeste häälde. Tove Janssoni hääl kõlab igatahes Venho tekstist selgelt ja veenvalt.

„Sügisraamatu“ ülesehitus on üsna sarnane Sylvi Kekkonenist rääkiva „Esimese naisega“. Mõlemat kannab kriitilisse eluperioodi asetatud peategelase sisemonoloog, mis kõlab „Esimeses naises“ minavormis, „Sügisraamatus“ aga vahendab tegelase sisekõnet kõiketeadev jutustaja.

Sisekõnet katkestavad mõlemas raamatus lühemad peatükid, mis annavad edasi kõrvaltegelase pilgu. Kui Sylvi Kekkoneni kujutamise raskuse üle arutlev skulptor Essi Renvalli sisemonoloog toetab peategelase kirjanduslikku portreteerimist, siis „Sügisromaani“ fiktiivne tudeng Maria paistab olevat konstrueeritud vaid jutustamistehnika teenistusse. Venho sõnul on tegemist tema alter ego’ga, ka tema fännas nooruses Tove Janssoni loomingut ja kunstnikku ennast.

„Rääkige palun, kuidas teist sai see, kes te olete. Kuidas te oskasite kõike, mida tegite. Tahaksin ka kuulda, kuidas teiesugune kogenud inimene sai üle ema surmast. Kuidas sellest võib üle saada? Kuidas on elada maailmas ilma emata? Olen kahekümneaastane.“

Selle küsimuse on Maria saatnud Tovele kirja teel ja sellest saab ajend, mis paneb kunstniku ja kirjaniku möödanikku süüvima. Romaani olevik on aasta 1991. augustis, mil 77-aastane Tove ja tema elukaaslane veedavad viimaseid päevi Klovharul, kunstniku armastatud väikesaarel. Vanus sunnib suvesaarega hüvasti jätma ja Tove tagasivaade on kantud hüvastijätukurbusest. Maria käib korraks saarel koos kaastudengitega, kuid tervitusest kaugemale ei jõua. Teine, sama põgus kohtumine Tovega toimub raamatu lõpus. Ülejäänud aja jälgib Maria saart kiikriga vastasrannalt, mõeldes oma elu ja imetletud Tove peale. Jääb tunne, et Venho on püüdnud oma kunagist mina romaani sisse kirjutada, kuid loonud seejuures kummastava fännikuju, kellelt võiks oodata ka verega kirjutatud sõnumeid või imetlusobjekti röövimist. Õnneks jääb Maria tähelepanelikuks vaatlejaks.

Ma pole kindel, kas Maria mina-vormis sisemonoloogid raamatule midagi olulist juurde annavad, Tove Janssoni päris elu on lihtsalt palju kaasahaaravam kui fiktiivse noore naise mõtisklused. Tundub, et Maria peatükkide ülesandeks on rõhutada Tove ajastu keerukust ja suhet emaga.

Tagakaanetekst siiski ei valeta, lugeja ees rullub tõepoolest lahti Tove Janssoni kunstile pühendatud elu, millest see, kes tema loominguga kursis on, leiab vastuseid nii Muumide kui teiste teoste tegelaste kohta. Venho on lugenud ennast kunstniku ellu põhjalikult sisse ja Tove „mässumeelsust, seiklusi, vallatut naeru, vabadust, ent ka omajagu nukrust“ täis elu jõuab lugejani liigutavate mälupiltide ja kohati lausa dokumentaaljutustusena. Maria küsimus sunnib Tove pikemalt peatuma suhetel oma ema Hamiga. Ta püüab leida „Sügisraamatus“ vastust küsimusele, mis neid emaga ühendas – kuidas olla korraga naine, ema, kunstnik?

Venho tuli kirjandusse luuletaja (esimene kogu 1998) ja lastekirjanikuna (esimene raamat 2003) ning jõudis alles 2011. aastal esimese täiskasvanute romaanini. Viljaka autorina on ta ühtviisi edukalt jätkanud kõigis loojarollides, aga mõni kriitik on rõhutanud tema kui luuletaja tundlikku keelt ja sisseelamisvõimet ka proosaloomingus. Venho teose on eesti keelde pannud kirjanik ja luuletaja Kai Aareleid, kes on kahtlemata selleks parim valik – tema täpset, voolavat ja kaunist keelt võib nautida nii kirjaniku oma loomingus kui ka tõlgetes. Nii tasub „Sügisraamat“ ette võtta Tove Janssoni suurematel ja vähematel fännidel, aga ka neil, kes otsivad kirjandusest keelelist naudingut.