Ellujäämise kunstid ehk Arts of Survival on Euroopa kultuuripealinna Tartu 2024 kunstiline kontseptsioon. Ellujäämise kunstid on need teadmised, oskused, väärtused, mis aitavad meil tulevikus hästi elada. Haridusprogrammi „Kasvades oma toiduga” tegijad leiavad, et oskus ise omale toitu kasvatada on päris oluline ellujäämise kunst.
„Toit on meie teema. Me tahame, et lapsed saaksid selgeks, kuidas toitu kasvatatakse, kui palju tööd selleks teha tuleb, kuidas maitseb isekasvatatud porgand ning kuidas toitu säilitada. Ja kuidas seda kõike teha mahedalt,” räägib üks programmi eestvedajaid Elen Peetsmann.
Elen puutub toidukasvatamisega Eesti Maaülikooli mahekeskuse juhatajana iga päev kokku. Idee algataja Karin Pai töötab aga hoopis Tartu observatooriumis. Tema peas hakkas esmalt idanema mõte kogukonna kasvuhoone rajamisest Tartusse. Tartu loodusmaja lasteprogrammid kaasavad paljusid koolijütse, samuti koordineeritakse seal Eesti rohelise kooli võrgustikku. Sealt sattus punti Eeva Kirsipuu-Vadi. Nemad koos Eleniga ongi „Kasvades oma toiduga” peamised tagantlükkajad, aga kaasaaitajaid on muidugi rohkem.
Mida rohkem inimesi projektiga haakub, seda parem. Kuna see on suunatud lastele, on headeks partneriteks lasteaiad ja koolid. Mitmed neist on juba osalenud kas Maaülikooli mahekeskuse põldudel kõhutäite kasvatamisel või siis saavad oma toidu haridusasutuse isiklikust aiast. Elen Peetsmann nimetab mitut Tartu haridusasutust: Tartu Maarjamõisa, Poku ja Lotte lasteaeda, Kivilinna ja Descartes'i kooli. Tublisid tegijaid on veel palju. Tartu 2024 kultuuripealinn soovib haarata tegevusse kogu Lõuna-Eesti. Näiteks Võrumaal ja Setomaal leidub tublisid koole, kellel põlluharimises juba pikemad kogemused ja nüüd tahetakse kas sortimenti laiendada või midagi sootuks uut proovida. „Meie võrgustikku kuulujad on enamasti alustanud aknalaua peal kastides rohelise kasvatamisest. Edasijõudnud toimetavad juba peenramaal, aga samm aknalaualt õue nõuab natuke rohkem oskusi ja enesekindlust,” selgitab ta.
Just nende jaoks on loomisel juhendmaterjalid, mis aitavad toidukasvatamise tegevusi sügisest sügisesse planeerida. Millised ettevalmistused tuleb enne lume tulekut ära teha, kui soovid sügisel seemned mulda pista? Kas valida peenrad, peenrakastid või hoopis kuhikpeenrad? Millal on õige aeg istutamiseks ja külvamiseks? Kuidas mahapandust ikkagi ka mingit saaki saada ja mida kasvatatud kraamiga peale hakata?
Et ainuüksi teooriast pole toidukasvatamise juures suuremat abi, näeb programm ette ka käte mullaseks tegemist. Kui vajalikud seemned-kultuurid on välja valitud ja maa (või kastid) ette valmistatud, panevad lapsed need ka õpetajate-kasvatajate abiga kasvama. Kui suvel hoolikalt kasta ja rohida (see osa on pakkub praegu programmis kõige rohkem väljakutset, sest suvevaheajal on lapsi keeruline peenramaale suunata), on ka sügisel, mida koristada. Asja mõte on hoida tähelepanu kogu tsükli jooksul, et entusiasm peale külvamist otsa ei saaks, vaid et seda jaguks sügisessegi. Et aias toimetamine ei jääks asjaks iseeneses, leitakse viise, kuidas toidukasvatamist muu õppetööga siduda. „Matemaatika, loodusõpetus või joonistamine on vaid mõned ained, kus need teemad võib edukalt ühendada. Muidugi võiks aiapidamine olla juba iseenesest kooliprogrammis sees. Igatahes on meie eesmärk siduda toidukasvatamine muu tegevusega, et tekiks arusaam, kuidas see kõik meie igapäevase eluga seotud on,” selgitab Peetsmann.
Omakasvatatud porgand on ikka magusam kui poekraam ja lapsed söövad seda loodetavasti suurema isuga, harjudes niiviisi tervislikumalt toituma. Kui söögi lauale saamise nimel on natukene rohkem vaeva nähtud, ei visata seda nii kergekäeliselt minema. Kui lasteaial või koolil oma maalapikest tõesti ei ole, saab katsetada näiteks Eesti Maaülikooli maheaias. Koostööd tehakse ka kogukonnaaedadega, eelkõige Emajõe aia ja Tartu maheaia rahvaga. Kõigil on oma lähenemine, aga eesmärk õpetada inimesi toitu kasvatama, on ühine.
Mida õppe-eesmärgil kõige tulusam kasvatada on? Aknalauaklassika on muidugi kõiksugused maitsetaimed, neid külvatakse meelsasti ka peenramaale. Köögiviljadest on kõige paremad porgand ja peet, sobivad ka kartulid, igasugused kõrvitsalised, redised ja salatid. Kui tahetakse ära näha nii taimede tärkamine kui saagikoristus, peab mõnda kultuuri külvama mitmes jaos, vastasel korral langeb üks või teine tegevus suvevaheajale ja kogu tsüklit teostada ei saa. Sellepärast ei sobigi selleks projektiks kõige paremini maasikad või kurgid-tomatid, mis on hooajalised. Igasugused liblikõielised, näiteks aedoad, on mulla toitmise mõttes väga hea valik, aga sügisel saab kaunadest ainult seemet võtta. Päris huvitava kogemuse saab näiteks lehtkapsaga, mida hea õnne korral võib kuni jõuludeni põllul hoida. See on väga vitamiinirikas ning kasulik toit. Või tuleks panustada hoopis püsikultuuridesse või viljapuudesse? Siis on tegu juba pikema, mitmeaastase projektiga. Valikut on ja programmi eestvedajad soovitavad erinevaid kultuure vastavalt tegija võimalustele ja vajadustele.
Omaette väärtust lisab tegevuse sidumine meie pärandkultuuriga: otsida kasvatamiseks traditsioonilisi sorte, kasutada maaharimiseks esivanemate tarkusi ning lõpuks rakendada neid aastasadade vältel tekkinud kogemusi ka saagi säilitamisel. Kui ei saa värskelt hoida, saab ehk sisse teha, sest milleks osta hapukapsast poest või turult, kui kapsatünn endal võtta on?
Muidugi ei piirdu tegevused ainult laste õpetamisega. Teadmised ei jookse mööda külgi maha ka täiskasvanutel, sest kuidas saaksid nad muidu eeskuju näidata? Pealegi olevat reha, labida või kõpla kasutamise oskused tänapäeva linnainimeste seas hirmuäratavalt kasinad. Nii on igasugused talgu- ja teemapäevad linnaruumis väga asjakohased ning kaasa võivad lüüa kõik, kes jaksavad. Näiteks toidueluringi tutvustav talgupäev „Lehed toiduks”, kus puulehtedest saab viljakas muld kohalikule kogukonnaaiale. Rahvusvahelise tudengilinna üks eeliseid on ka erinevate kogemustega inimesed, kes oma teadmisi meelsasti edasi annavad.
Maainimesed võivad sellist aiapidamist muidugi imelikuks pidada ja olgem ausad, ega potis kartuli kasvatamine tervet linna ära ei toida. Aga see polegi eesmärk. Tegijad ise hindavad peamiseks positiivseks teguriks, et me õpime puhast toitu kasvatama ja nautima.
„Toidukasvatamine ongi ellujäämise kunst, nii nagu on kultuuripealinna moto. Me ei eeldagi, et lõpuks on kõik põllumehed ja kolivad maale elama, aga ka suvine maitseroheline või värske salat on sammukene edasi. Liiatigi näitavad uuringud, et igasugune isetegemine toetab vaimset tervist ning käte mulda pistmine on veel ekstra kasulik. Nii täiskasvanutele kui lastele,” kinnitab Peetsmann. Tähtis on olla mullaga kontaktis.