Oma kõige värskema romaani esimesel leheküljel sukeldub Urmas Vadi teose inimsuhetesse lausega „Meie peres pole kunagi olnud petiseid, hulle ega suitsetajaid!“ Need, kes on Vadit varem lugenud, juba aimavad, et ilmselt tiritakse lugeja ette virnade viisi nupust nikastanuid ja lademetes lontrusi, kes kindla peale kimuvad põsed lohus suitsu nagu Kaurismäki filmides.

Nii ongi. Pereema, kelle suust lause pärineb, peab õige pea tunnistama, et ei saa kõigi maailma hulludega hakkama. Ka jutustaja, perepoeg Tom, on samal arvamusel. Tema on sattunud romaanis sündima samal aastal, kui kirjanik (1977), aga praegu moes oleva autobiograafilisusega raamatut tõlgendada ei anna – seda enam, et see minusugust välismaalasest lugejat isegi ei huvita.

Nii näitekirjaniku kui prosaistina tuntud Vadi tekstid uitavad omi radu nagu Seewaldi pargis. On kadedakstegevalt hämmastav, kuidas peaaegu 400-leheküljeline, ühe perekonna vanemate, venna, õe ja paari muu tegelase elu, suhete ja seikluste ümber punutud romaan suudab lugejat nii tugevalt oma haardes hoida. Isegi jõulisemalt kui Vadi varasem proosa, sest see raamat tõuseb kirjaniku parimate teoste hulka.

Raamatu mõistatuslik pealkiri „Kuu teine pool“ viitab samuti inimsuhetele, tsiteerin: „Ja ka kõige lähedasemad inimesed näisid nii võõrad, nagu oleksid nad pärit teiselt poolt kuud.“ (lk. 27) ning „Ja kui sa leiad nende miljonite hulgast, kusagilt kuu teiselt poolt, selle päris sinu oma inimese …, see ongi kõige suurem õnn“ (lk. 276)

Lugeja tähelepanu võitmiseks sisust selgitusi ei leia. Nii näiteks minnakse sündmuste ajast ja kohast kiiresti mööda, kuigi lugejale heidetakse korraks konksuks aasta 1983. Sama kergelt loobitakse vihjeid nõukogude aja, laulva revolutsiooni ja taastatud isesseisvuse kohta. Lõdvalt kronoloogiline süžee on nagu juust, mille aukudest osa viib pere ajaloo juurde – ootuspäraselt Gulagi arhipelaagi ja demokraatia hämaralasse.

Millega romaan siis mängib? Ülesehitust silmas pidades ette ja taha juhatavate üsna vadilike motiividega. Need on näiteks öö ja pimedus, uned ja kujutelmad, loomad, üksindus, oksendamine, suitsetamine ja mäng kirjanduslike viidetega. Selle nimekirja taustal ei paista enam juhuslik ka Vadi peaaegu esimene soome keeles ilmunud, Heli Laaksoneni tõlgitud „Uneskõndija“ kogumikus „Tallinnasta pois“ (2003). Selles on samad elemendid.

Nimetatud ülesehituslikud seigad on Vadil huumori ja absurdi teenistuses, kuid nende abil tõustakse rohujuuretasandilt ka millegi suurema poole. Millegi poole, mis jääb tragöödia ja komöödia vahele. Ju siis elu poole. Kuigi sellesse paistab kirjanik paljudes tekstides suhtuvat siiski pigem skeptiliselt kui usalduslikult. Siit ängistuse ja tögamise piirilt vaatab ta „inimesi ja elu eemalt väikese võõristusega“ (lk. 254)

Vadi on oma loomingus teksti taaskasutuse meister. Tema proosakogumikus „Elu mõttetusest“ juhtub olema just sellenimeline nauditavalt tihe, ainult leheküljepikkune „Taaskasutus“ (2019). Kuu-romaani seisukohalt pakub ka see eelkäija tuttavaid elemente. Võrdlust võiks jätkata Vadi teiste proosateoste ja isegi näidenditega. Materjali piisab, sest kirjanik on peaaegu kolmekümne aasta jooksul kirjutanud lühiproosat, romaane, näidendeid, filmistsenaariume ja kuuldemänge. Lisaks on ta olnud lavastaja ja raadioajakirjanik ning saanud oma tööde eest ohtralt tunnustust.

Kirjanduskriitik Janek Kraavi on öelnud Vadi näidendite kohta, et nendes on ühendatud mängulisus ja privaatsus. Nii ka proosas. Oma kirjanduslikku tausta tunneb Vadi hästi. Seda võib järeldada kasvõi sellest, et Kuu-romaanis võistlevad vanaema tähelepanu pärast Victor ja Hugo. Samasuguseid vaimukusi, viiteid sõpradele või teistele kirjanikele alates kirjanike liidu (endisest) esimehest kuni maailmakuulsa Dale Carnegieni, on Vadil palju ja igal pool. Üht äärmust esindab näiteks Joosep, kes on elukutselt puusepp.

Olulisem on siiski ära nimetada keskne mõjuisik: Mati Unt. Julgen esile tõsta tema romaani „Öös on asju“ aastast 1990. Omapärane tekst, mille puhul algul ei saa õieti aru, millest see räägib, kuni romaanist hakkab välja kooruma öö pimedust, ettekujutusi, üksindust ja ilmatu hulk viiteid kirjanikele. Ühesõnaga, tuttavat taaskasutuskraami.