Räägime esmalt natuke sinust, Stina. Sa oled omapärase ja äratuntava käekirjaga noor kunstnik. Räägi oma kujunemisloost.
Kunstiga olen tegelenud kogu teadliku elu. Ma olen kogu aeg olnud loomingulise suunaga ja peale gümnaasiumi läksin Pallasesse (Tartu Kõrgem Kunstikool) meediadisaini õppima. Sealt jõudsin graafilise disaini juurde, aga sain üsna kiiresti aru, et mulle ikkagi tellimustöödega tegelemine ei sobi. Tulin töölt ära ning mõtlesin, et hakkan vabakutseliseks illustraatoriks. Samal ajal sattusin tänavakunstifestivali Stencibility korraldanud Sirla assistendiks. Tänavakunst tõmbas mind ja olen praegugi väga tihedalt sellega seotud. Sirlaga koostöös avastasin enda jaoks teisi organisatoorseid suundi ja kuidagi loomulikult sündiski Ajuokse. Esialgu oli tegu minu samanimelise isikunäitusega, millest kasvas välja kunstirühmitus.

Samal perioodil tegime Roland Seeri, Ingmar Järve ja Jüri Suurväljaga koomiksilaagri, mille käigus kujunes näituse ümber sündmus. Nad olid valmis mind ürituse korraldamisel aitama ning seal mõistsin, et see on kõige lahedam asi, mida ma tahan teha. Mõistsin, et saan pakkuda koostöövõimalusi kunstnikele, kelle looming mulle meeldib. See oli minu jaoks isegi lihtsam, kui tegeleda enda kunstiga.

Sealt hakkas kogu asi veerema ja kasvama. Ajuokse puhul olen enda ülesandeks võtnud leida võimalikult palju erinevaid väljundeid erinevatele alternatiivsetele kunstnikele, ükskõik mis vormis. Olgu need näitused, zined, üritused või projektidesse kaasamine.

Kui sa räägid alternatiivsest kunstikogukonnast, siis keda konkreetselt sa silmas pead?
Tänavakunstnikke, tätoveerijaid, ka alternatiivse muusika DJ-sid, koomiksikunstnikke, lowbrow kunstnikke. Pigem just neid, kes võib-olla mõjuvad tavalisele kunstihuvilisele veidi labase, totaka või naljakana. Samas on see niisugune looming, milles ma ise igapäevaselt osalen ja mis pakub mulle rõõmu ja tuge.

Kuidas sa kirjeldaksid Ajuokset? See pole ju selline kunstirühm, kus te kõik kokku saate, et koos maalida?
Alguses oli selline unistus küll. Ma tegin ühe grupivestluse, kus andsin märku, et võiks alustada kunstirühmitusega. Mõte oligi koos midagi teha. Samas ei hakanud see tööle, sest sain aru, kui raske on koos panustada ja koos luua. Vaba aja maht on kõigil erinev. Sain aru, et ma pean ise teadlikumalt juhtima ja suunama. Muidu jäävad asjad juhtumata. Ja kuigi ma olen paljude projektide eestvedaja, toimuvad kõik tegevused siiski koostöös. Selles mõttes oleme ikkagi üks kogukond.

Kas on oluline millist kunsti keegi teeb, kui ta soovib Ajuoksega liituda? Ja kuidas kogukonnaga liitumine toimub? Kas see on selline sujuv ja ajas muutuv rühmitus?
Jah, tõesti, Ajuokse muudab pidevalt oma kuju. Liikmeks astumist ei ole. Mina vean rühmitust põhimõttel, et need, kes panustavad, neile üritan ka võimalikult palju tagasi anda. Oleneb ka muidugi võimalustest, mis meile tekitatakse. Kui mõni festival otsib teatud kunstnikku, siis selle järgi tean, kelle poole pöörduda. Zined kureerin teemade või stilistika järgi, mitte selle järgi, kes kui palju on panustanud.

Kunstiliik otseselt oluline pole. Me oleme kaasanud väga erinevaid kunstnikke. Meie hulgas on ka paar klassikalise maali viljelejat nagu Indrek Aavik ja Anni Mets. Samas on mingisugune kiiksu olemasolu loomingus siiski oluline. Üks kunstivool, mis mind ennast on inspireerinud, on lowbrow. Eestis sellest väga palju ei teatagi, aga minu jaoks oli kooli ajal pidepunktiks see, kui mina ja Ingmar Järve erinevat teed pidi lowbrow kunstini jõudsime. Enda loomingu liigitaksingi selle alla, aga rühmitusega liitumisel on loomulikult vaba valik, millist stiili enda väjendamiseks kasutad.

Kuidas sa kirjeldaksid lowbrow kunsti, kuidas seda ära tunda?
Lowbrow on tihtipeale pisut labane ja lollakas ning seal leidub elemente näiteks koomiksist, popkuulturist või isegi horrorist. Minu jaoks on lowbrow elemendiks näiteks silmamunad. Üks lowbrow kunsti esiisadest Ed Roth kujutas karakterit Rat Fink - punnitavate silmadega rotti. Minu jaoks on see rott stilistiliselt ära määranud, kuidas mina lowbrow’d näen. Kui see kunstivool USA-s välja arenes ning kasvas, jagunes ta edasi kaheks vooluks. Üks neist on poppsürrealism, mis on pigem pehmem, sürrealistlik, digimaalilik või lihtsalt maalilik. Teine suund on toores lowbrow, mis sarnaneb rohkem koomiksile. See on minu tunnetus.

Kui mina Ajuoksele mõtlen, siis kerkivad silme ette noored, energilised ja progressiivsed kunstnikud. Kas tegelikult on Ajuokse üldse vanusega piiritletud?
Alguses ma kirjutasin küll, et Ajuokse on Eesti noorte põrandaaluste kunstnike kollektiiv, aga aja möödudes jätsin „noore“ välja. Hiljem muutsin põrandaaluse alternatiivseks. Tegelikult me ei ole vanusega kuidagi piiritletud. Me ju saame isa ka järjest vanemaks, ma ei tea, kas ma ennastki väga nooreks enam pean. Üks eesmärkidest on mul küll alati olnud kaasata noori alustavaid kunstnikke. See on minu kirg, pean oluliseks, et noored kunstnikud saaksid kiiremini kaasatud kasvõi rohujuure tasandil ja et neil tekiksid teiste loojatega kontaktid.

Mis sa arvad, kui suurt rolli mängivad kunstiskenel sotsiaalmeedia platvormid? Kuidas uued põlvkonnad sotsiaalmeediaga suhestuvad?
Raske on öelda, mida järgmised generatsioonid sotsiaalmeediast arvavad või kuidas nad seal ennast kehtestavad või sellega suhestuvad. Väga palju platvorme on olemas, mida ma ei kasuta ja millega kursis ei ole. Viimasel ajal, kui mulle kirjutatakse seoses sotsiaalmeediaga, tekib tunne, et noored kunstnikud saavad sotsiaalmeedia kasutusvõimalustest pigem valesti aru. Mitte et nad ei oskaks seda endale kasulikuks muuta, vaid nad lasevad end sotsiaalmeediast liialt mõjutada. Nad on huvitatud laikidest või jälgijate arvust ning seetõttu võivad nad oma loomingus rõhu valesse kohta panna. Võib tekkida soov saavutada kiiret populaarsust, mitte avastada ennast kunstnikuna. Sotsiaalmeedia on iseenesest hea koht, kuhu oma portfoolio üles panna, aga sotsiaalmeediat ennast ei tohiks liiga tõsiselt võtta.

Pigem on siis oluline füüsiline kokkusaamine ja kogukonda kuulumine?
Peab olema koht, kuhu saab minna. Eriti arvestades, millisel ajal me praegu elame (pandeemia, sõda jne). Ma ei kujuta ette, kui laastavalt see osale noortele võib lõpuks mõjuda. On oluline, et oleks olemas inimesed, kelle juurde saad minna, et nõu küsida või niisama rääkida. Internetipõhised kogukonnad on ka väga lahedad ja võivad palju toetust pakkuda, aga ma isiklikult tundsin, et tahaksin päris kogukonda ja just Eestis, sest meil on sarnane keskkond ja taust. Kuigi me vaikselt arendame oma kogukonda ka välismaale, sest Eesti võimalused on piiratud, eriti alternatiivse kunsti kogukonna puhul.

Kahel suvel olete avanud Aparaaditehase loomelinnaku lähistel Ajuokse Angaari. Mis seal toimub?
Ajuokse Angaari kutsume me ise eksperimentaalse loomingu tehaseks. Seal on loodud võimalused ürituste ja näituste korraldamiseks, kus saab eksperimenteerida mistahes loominguliste valdkondadega. Esimesel suvel sagisin nagu hull ringi, et ilma mingisuguse eelarveta seda kõike korraldada. Pean tänama Kulka loometoetust, et sain seda endale üldse lubada. Aparaaditehas sai muusikaürituste jaoks tehnikat laenata, igaüks panustas nagu oskas ning sellest sai väga lahe suvi. Meil toimus mitmekülgne programm ning Aparaaditehas ei tahtnudki meist enam lahti lasta. Kolisime talvekülmaks tehase keldrisse ja eelmisel suvel kordasime ettevõtmist. Tänu esimesele suvele on meil edaspidi alust ka projektirahasid kaasata. Nüüd on tulemas juba kolmas suvi.

On toimunud ka mitmeid iseseisvaid projekte, näiteks Flash Day of Fortune, mida korraldas tätoveerimiskollektiiv Crust-O. Väga lahe melu oli ja kolm seina saime selle festivali raames ära teha. Tõesti tore, et nii palju erinevates meediumites alternatiivseid tegijaid oli ühes kohas koos. Kui angaari sisenesid, oli seal väike laud, kus sai meie asju osta ja omavahel tutvust teha. Samal ajal spreitasid kunstnikud suurt angaari seina. See on täpselt selline energia, mida ma tahaks inimestele tutvustada.

Sa kureerid suvel muuhulgas ka Voronja galerii kümnendat hooaega. Koos Ajuoksega tuleb näitus „Tagurpidi suvetuur“. Räägi natuke, mis juhtuma hakkab.
„Ajuokse tagurpidi suvetuur“ lähtub sellest, et asi peab olema lõbus. Meie graafiline disainer Timo Tiivas plaanib näituse identiteedi luua inspireerituna üheksakümnendate suvetuuridest ja seda meeleolu pisut ironiseerides. Suvetuuri temaatika andis meile piisava vabaduse, et erinevaid kunstivaldkondi näitusel esile tuua. Kunstnikud saavad ise valida, mida nad teha tahavad. Kui meil oleks väga kindel teema, siis võinuks juhtuda, et kõik kunstnikud ei suhestu sellega. Meie jaoks on oluline vabadus just mänguliselt suvetuuri ümber kunsti luua.

Selle tuuri ehk näituse raames tähendab sõna „tagurpidi“, et meie ei tuurita ringi, vaid inimesed tuuritavad Voronjasse. Kuna Voronja ei ole asukoha mõttes kõige kättesaadavam koht, siis tundus see hea lustakas põhjendus, et inimesed tuuritavad ise end kohale, et näitust vaadata.

Kui keegi Soome kunstnikest tunneb, et ta tahaks kuuluda Ajuokse kogukonda, siis kas see on võimalik?
Ma arvan, et kõige parem on alustada sellest, et tulla suvel Voronja galeriisse näitust vaatama ja Aparaaditehasesse angaari külastama ning hoida meie teistel tegemistel ka silma peal. Erinevate ürituste raames on kõige lihtsam meiega ühendust võtta ja panustada, kui selline soov tekib.