Mingi eriline jõud peab raamatus olema, kui naiste riidekappides sobramine meesterahvast esimesest leheküljest saati lahti ei lase. Või kas lugu oligi üldse riietest?

Hilistes kolmekümnendates naine käib külas oma eluõhtut veetval vanaemal, aitab tal riidekappides korda luua ja kuulab voodihaige memme korduma kippuvaid lugusid. Kordumatud on vanaema lood tema kapis peituvate riiete kohta, ta mäletab neist igaüht ja raske on midagi ära visata.

Nõukogude aja lapsed mäletavad samuti oma vanemate kokkuhoidlikkust, kuidas tehti vanadest riietest uusi, parandati ja paigati. Kui jope oli puruks kulunud, siis kapuuts hoiti ikka alles – see ju veel täitsa korralik. Eesti praegused viie-kuuekümnesed on umbes samas seisus kui soomlaste seitsme-kaheksakümnesed, ehk põlvkond, kes mäletab veel defitsiiti, aga saab nüüd osta mida tahes.

Maailmas, kus tuleb kogu aeg edasi liikuda, möllata ja korrigeerida, ei tohi millegagi leppida ja seega ei tohi ka rahul olla. Aga just seda ma tahan! Rahul olla. Õppida rahul olema. Riietes tuhlamine viibki peategelase lähemale iseendale ja oma juurtele, aitab endaga rahu teha ilma suuri sõnu tegemata. Vanaema ei räägi kunagi oma tunnetest, isegi mitte nukrusest, rääkimata siis armastusest või pettumusest.

See, mida minajutustaja vanaema majast leiab, on siiski rohkem kui riideese. See on mõtteviis, pilguheit soomlaste meelelaadi ja lähiajalukku, nende häbile ja hirmudele. See on märk vastandlikest tunnetest, milles sisalduvad nii kaotusevalu kui ka eduelamused. Seepärast annab vanaema elukoht emotsionaalse raamistiku, on justnagu ankruks, kus kunagi õnnestuti, saadi lapsi ja ehitati üles parem elujärg.

Soome sai rikkaks, lapsed kolisid linnakorteritesse. Häbitunne ei lasknud aga lahti. See muutus häbitundeks enda privilegeeritusse pärast, sest nüüd oli odavam lasta valmistada riideid kusagil odavates arengumaades. Isegi Soome rikkad rõhutavad igal võimalusel oma päritolu vaestest oludest või vaesest suguvõsast.

Peategelase häbivaramus segunevad heaoluühiskonna kasvandiku häbi arengumaade ees ja ebaõnnestumise häbi, sest tema jaoks ei ole lapse saamine kerge. Vanaema on mitu last sünnitanud ja sunnitult lastetul on vanaema ees häbi. Ja häbi sellepärast, et ta seetõttu vanaemast eemale hoiab.

Pörsti romaan on omamoodi pikaks venitatud essee, millele annab lõdva raamistuse minategelase liikumine vanaema riidekapi, Pariisi moetänavate ja viljatuskliiniku vahel. Kogu romaani sisurikkus tuleb teravatest arutlustest riietuse, rõivaste, moe, rätsepatöö ja masstootmise üle. Pörsti esitatud küsimused ei sisalda enamasti vastuseid, vaid juhatavad lugeja paradokside ja võimatute valikute maailma, kus inimene tahaks olla hea, õiglane ja üllas, ent anonüümne ühiskond koos rõivatööstusega ei lase lahti. Neid aegu, kus kõik kalli rätsepa juures või odavalt kodus valmistati, tagasi ei tahaks, aga ei saa lubada ka illusiooni, nagu ei hävitaks masstoodang keskkonda.

Kes tahab ennast hetkeks ebamugavalt tunda ja rõivaste kaudu inimeseks olemise üle mõtiskleda, see võtku Pörsti raamat ette. Ning küsigu endalt ja uuringufirmadelt, miks on oluline küsida, kuidas väikse sissetulekuga inimene korralikult süüa saaks, kuid miskipärast on alp mõelda, kuidas ta korralikult riietuda saaks. Ometi mõjutavad riided meie minakuvandit, avalikku kuvandit ja sotsiaalseid suhteid tõenäoliselt rohkemgi kui toit.