Rosa Liksomi romaan „Väil“ oli üks 2021. aasta Finlandia auhinna viiest nominendist ja sai lõpuks lugejate lemmiku tiitli. See teos tasub kätte võtta kohe pärast tema „Koloneliproua“ lugemist. Kirjanik on mõlemas teoses kasutanud oma lapsepõlve kandi keelt, meä keelt, mida räägitakse Rootsi piiri lähedal Tornionlaaksos. Kadri Jaanits, kes on need raamatud eesti keelde ümber pannud, on meisterlikult eesti murdeid kombineerides loonud kõigiti mõistetava tehismurde.

Kui koloneliproua pajatused hõlmavad sõjaeelset, -aegset ja -järgset keerukat perioodi, siis „Väil“ keskendub aastakesele suure sõja lõpus, kus Lapimaa elanikud evakueeriti nn Lapi sõja jalust teisele poole väilä, teose kontekstis teisele poole Tornio jõge. Lapi sõjana tunneme sündmusi Teise maailmasõja lõpus, mil Soome pidi endise relvavenna Saksamaa väed oma territooriumilt välja ajama – see oli Nõukogude Liiduga sõlmitud rahu tingimus.

Paari nädala jooksul tuli kodust lahkuda kolmveerandil Lapimaa elanikest, sõja ja sakslaste jalust evakueeriti sadade kilomeetrite kaugusele ka kariloomi, kelle ajamine jäi sageli vaevu murdeikka jõudnud tüdrukute tööks. Nimetu peategelane ja minajutustaja ongi just selline napilt 14-aastane tüdruk.

„Koloneliproua“ lakooniline ja naturalistlikult kirjeldav stiil kordub ka „Väilas“, mõlemad tegelased paistavad oma vaatlustes ütlemata ausad, et mitte öelda lapselikult ausad ja otsekohesed. Mõlemad on õnnistatud kirjutamisandega, mis andis lootust, et ehk on seegi oskus raskel ajal abiks.

„Väila“ minategelane on tüdruk, aga mitte mingi „pooletoobine, pisut omamoodu lihtsalt“, nagu ta sõbranna mainib. Pagulaste rännakul, pagulaslaagris ja tagasiteel koju on asetatud tüdruku õlule meeletu koorem, mille all ta vaarub ja on murdumise äärel, kuid ei murdu. Küll on tunda pubeka hääletut trotsi ema vastu, kes ei saa paraku endaga eriti hakkama.

Tüdruk näeb, kirjeldab ja mõistab ümbritsevat elu ning õpib elu ja surma piiril kõndides paremini tundma nii ennast kui ka teisi. Lugejal tõuseb klomp kurku kuristiku tõttu tüdruku helgete unistuste ja trööstitu reaalsuse vahel. Vahepeal kaob käest järg ja pole enam kindel, kas tüdruk läheb elu ja loodusega võideldes üldse õiges suunas. Samas jõuab ta igale poole kohale – elutahe ja vaprus võidavad.

„Väil“ on esimene ilukirjanduslik teos, mis jutustab põhjalikult ja ajalooliselt täpselt soomlaste kogemustest Rootsi pagulaslaagrites. Fookus ongi pagulastel, teekonnal, pagulusel …. Jah, ta räägib ka hurraa-abistajatest, kes pakuvad põgenikele poolikuid lahendusi, lasevad naistel-lastel elada ebainimlikes tingimustes ning tunnevad ennast seejuures jumala tööriistana. Esimeste raskuste kerkides annavad nad aga häbenemata mõista, et pagulased võiksid jalga lasta: ära on tüüdanud ja endalgi raske.

Juba „Koloneliprouast“ on tuttav naistele suunatud süüdistav näpp – mehed teevad sõjas tähtsat tööd, naised aga otsivad paremat elu. Teadagi. Sellised hoiakud riivavad valusalt lugejat, kes on terve rännaku tüdrukuga kaasa teinud ja kõike ise „näinud“.

Ometigi on enamik kaaslasi (nii loomad kui inimesed), keda ta teekonnal kohtab, talle suureks abiks – nad annavad oma inimlikkusega lootust ja neile toetudes püsib tüdruk elus.

Pärast lugemist võiks igaüks ka peeglisse vaadates küsida, kas tänases suhtelises külluses mahub südamesse ka mõne nõrgema abistamine. Või tekitab see siiski liiga palju tüli?