Eestis hakkas kehtima abieluvõrdsus ja alates 1. jaanuarist 2024. aastal saavad samast soost paarid abielluda.
Seaduse vastuvõtmine ei läinud lihtsalt ja valitsus pidi sellega seoses läbima usaldushääletuse. Kogukond, keda seadus enim puudutab, ootas 2014. aastast peale, et kooseluseaduse rakendusaktid vastu võetakse, aga nüüd saavutasime veel midagi, mida paljud ei julgenud lootagi. Nimelt rõhutas peaminister Kaja Kallas oma pressiteates, et see seadusmuudatus lähendab Eestit Põhjamaadele ja kõigile teistele demokraatlikele riikidele, kus see õigus on juba tagatud. „See on otsus, mis ei võta kelleltki midagi ära, aga annab paljudele midagi väga olulist juurde. Ühtlasi näitab see, et meie ühiskond on hooliv ja me peame üksteisest lugu,“ lisas Kallas.
Seoses kehtima hakkanud abieluvõrdsusega ja hiljuti ilmunud Eesti kvääriajaloo kogumiku „Kalevi alt välja. LGBT+ inimeste lugusid 19. ja 20. sajandi Eestist“ ilmumisega heidan põgusa pilgu Eesti LGBT ajalukku, fookuses selle kogukonna Eesti-Soome suheted, aga ka kunagised kummalised lood. Ärme unustame, et need probleemid, millega tegeleme praegu, painasid inimesi ka 100 aasta eest. Kuigi homoseksuaalsus sellise identiteedikategooriana, nagu me seda mõistame, pole kuigi vana, on heteronormi mittemahtuvad inimesed oma ihadega alati ajalooareenil liikunud, iseküsimus on, kas neil on olnud võimalus jätta sinna ka oma jälg.
Võiks arvata, et soov abieluvõrdsuse järele on midagi väga uut. Ent isegi Eesti hõredakoelisest LGBT ajaloost on teada (kuulu)jutt, mille kohaselt 1933. aastal viidi Tallinnas ühes kummalises kirikut meenutavas ruumis läbi meespaaride laulatusi. Tseremooniat olevat läbi viinud Tereese ehk Richard Valdak (1891–1969), kes oli varem tõepoolest tegutsenud preestrina nii õigeusu kui katoliku kirikus. Kahjuks ei kõnele allikad midagi sellest, kas sellised laulatused olid groteskseks vastuhakuks normidele või tõsiselt võetavad abielusakramendid.
Tallinnas on koht, mida teavad pea kõik homoseksualistid. See on teistest elamutest eraldatud kuuritaoline maja Endla tänaval 59 – heinamaal, tükk maad üle raudteeülesõidukoha. –– „Lossis“ sünnib imeasju, millest tavaline inimene ei oskaks undki näha. Juba väliselt on „loss“ kummaline, rääkimata sellest, milline näib ta seestpoolt. –– Üks pool toast on õige kummaline, sarnanedes rohkem vene kirikule, kui tavalisele eluruumile. Toanurgast on improviseeritud päris korralik kirik altari, kantsli, lippude, lühtrite ja küünaldega. Seintel pühapildid ja muud kirikuesemed. Siin – altari ees laulatatakse kirikliku kombe järele paari homoseksualiste nagu meest ja naist. Laulatajaks on Tereese.
„Lilla õudus“, Rahvaleht, 2. detsember 1933, lk 5
Rahvaleht esitas seda lugu kui kurioosset sissevaadet Tallinna moraalitutesse salasoppidesse. Nüüd aga võiksime olla empaatilisemad nende heteronormi sobimatute inimeste suhtes, kes 1930. aastate Tallinnas tegutsesid. Toonane marginaliseeritud inimeste radikaalne vastuhakk või värvikas karneval võiks saada tänapäeval uue tähenduse. Kollasest ajalehest leitud kummaline kirjeldus annab aimu, millised LGBT ajaloo allikad sageli on – nende inimeste lugusid kõnelevad teised, kellele pakub niisugune rühm huvi vaid siis, kui see on meelelahutuslik, kummaline või kriminaalne.
Ühes 1988. aasta SETA lehes meenutatakse 1930. aastate Tallinna kui vabameelset ja Euroopalikku linna, kus homoseksuaalsed mehed võivad avalikus ruumis palju julgemalt käituda kui Helsingis. Homode soositud kohtumispaigana mainib meenutaja Musumäge: „30. aastatel sai Tallinnasse ilma passita, seal käidi Põhjamaade reisidokumendiga. See oli homode Meka. Sinna läks nädalavahetusel mitu laeva –– Tallinn oli igas suhtes vaba. Seal müüdi alkoholi, kui meil oli keeluseadus, ja restoranis võisid ettekandjad klientidega tantsida, mis meil poleks kõne allagi tulnud“.
Oleme kõik ilmselt kuulnud, et Eesti vabariigis kehtiv karistusseadustik oli progressiivne ja ei kriminaliseerinud konsensuslikku homoseksuaalset seksi. Kuid asjad polnud nii lihtsad: see kiidetud Eesti vabariigi kriminaalseadustik võeti vastu alles 1929. aastal ning hakkas tegelikult kehtima 1935. aastal pärast distsiplinaar- ja vangistusseadustiku vastuvõtmist. Enne seda kehtis Eesti territooriumil tsaariaegne nuhtlusseadustik, mille paragrahv 995 käsitles „pederastiat“ kui kuritegu. Seetõttu leidub siiski ka tollest liberaalsest ajast kohtuasju, kus mehi süüdistatakse homoseksuaalsuse praktiseerimises.
Ilmselt oli ühiskond toona kursis Euroopas käivate aruteludega, mis puudutasid homoseksuaalsete inimeste õigusi, ja võib-olla võeti eeskuju ka hoopis Nõukogude liidu seadusandlusest, kus homoseksuaalsed suhted olid dekriminaliseeritud kuni Stalini-aegsete muudatusteni. Igatahes võis homoseksuaalsuse teemal avalikus ruumis diskuteerida. Näiteks 1928. ja 1929. aastal külastas Eestit kuulus seksuoloog Magnus Hirschfeld, kes propageeris homoseksuaalsuse dekriminaliseerimist ja pidas kõikjal Euroopas valgustavaid ettekandeid homoseksuaalsuse ja soolise variatiivsuse teemal, samuti naiste võrdsetest õigustest, abordivabadusest ja karskest eluviisist. Kusjuures Hirschfeldi loengud toimusid Eesti kõige tähtsamates saalides: Estonia ja Vanemuise teatris. Tema ettekanded leidsid ajakirjanduses rohket kajastamist, jõudes nii ka suurema rahvahulgani.
Nõukogude okupatsiooni ajal olid Eestis homoseksuaalsused suhted kriminaalkorras karistatavad. Alles 1992. aasta 1. juunist hakkas Eestis kehtima uus kriminaalkoodeks, kus selliseid karistusi enam polnud.
Soome sild?
Tavaline Eesti ajalookirjutus ei hõlma homoseksuaalsete inimeste lugusid, samamoodi pole seni eriti LGBT-inimeste okupatsiooniaegsete kannatuste lugu lahti kirjutatud. Me teame küll igasuguseid Nõukogude Liidust põgenemise lugusid, kuid tavaliselt pole nende kangelased heteronormist erinevad inimesed. Leidsin hiljuti 1985. aasta SETA lehest artikli „SETAn yhteyshenkilö pidätettiin Virossa,“ mis teatab, et SETA kontaktisik Tallinnast, 21-aastane N. ja „kaks muud homo“ on kinni peetud riigipiiri ületamise katse tõttu ning viibivad 1,5 aastasel sunnitööl Novgorodis. Tolles lehes palutakse noormeestele kinnipidamisasutusse kirjutada. Kõnelesin hiljuti ühe soome mehega, kes oligi selle üleskutse peale kirja teele saatnud, kuid ei saanud sellele siiski kunagi vastust.
Otsisin üles ühe selles artiklis mainitud inimese ja intervjueerisin teda. Üllatuslikult avanes tema jutust (ja põgenemiskatsega seotud kohtumaterjalidest) sissevaade selle kogukonna ootamatult aktiivsetesse Eesti-Soome suhetesse Nõukogude ajal noore homoseksuaalse mehe vaatepunktist. Noormees oli leidnud endale soome kirjasõbra, kes aasta enne põgenemiskatset oli saatnud isegi ametliku kutse sinna emigreerumiseks. Noormees oli kaalunud ka võimalust sõlmida libaabielu mõne soome naisega. Nõukogude Liidust põgenemise katsega seotud kriminaalasja uurimisel pidi aga vaene noormees üles lugema kõik oma välismaa tuttavad ja kohtumiskohad. Ta oli oma Soome tuttavatega kokku saanud peamiselt Tallinnas, aga ka Leningradis ning pidi võimudele nendest kohtumistest võimalikult detailse ülevaate andma. Nagu dokumentidest selgub, oli sel noormehel üllatavalt suur ja aktiivne Soome sõprade ring.
Ka Eesti esimeste seksuaalvähemuste organisatsioonide loomise juures on soomlastel suur roll. Näiteks 1990. aastal toimunud Eesti Lesbiliidu asutamiskoosolekule eelnes soomlaste külaskäik ning organisatsiooni esimestel aastatel olid Eesti ja Soome naised tihedas läbikäimises.