Julkaistu: 8. marraskuuta 2020

Eestlased Soomes ja Eestisse tagasirände kavatsused

 

Taasiseseisvumise hetkel elas suurim eestlaste kogukond väljaspool Eestit Venemaal, samas kui Soomes eestlasi sisuliselt ei elanud. Tänaseks on Venemaa-eestlaskond kokku kuivanud, samas aga 1991. aastal alanud ja 2004. aastal pärast Euroopa Liiduga liitumist hoogustunud väljarände tulemusel on suurim väljaspool Eestit elav eestlaste kogukond tekkinud Soomes. Ametliku statistika alusel on aastate jooksul Eestist Soome rännanud üle 70 tuhande inimese. Teatud tagasiränne on toimunud kogu aeg ning 2018. aasta lõpus elas Soomes püsivalt ligikaudu 50 tuhat Eesti päritolu inimest. Ülejäänud 20 tuhat on kas Eestisse naasnud või liikunud edasi mõnda teise riiki. Lisaks püsielanikele on Soomes rohkearvuliselt ka pikema ja lühemajalise viibimisega eestlasi, sh Soomes töötavaid Eesti püsielanikke. Kuigi Eesti pole veel jõudmas Soomele järele ei sissetulekute, elatustaseme ega sotsiaalsete tagatiste osas, näitavad rändeandmed, et sugugi mitte kõik Soome rännanud eestlased ei plaani oma elu püsivalt selle riigiga siduda ja teatud ulatuses tagasiränne on suure väljarände varjus pidevalt aset leidnud. Käesoleva artikli eesmärk on selgitada, kui suur on Soomes elavate eestlaste tagasirände potentsiaal.

Ränne Eestist Soome ja hargmaisus

1990. aastate rändepilti mõjutas peamisel tagasiränne. Kõige ulatuslikum oli venekeelsete elanike tagasiränne emamaadesse (Venemaa, Ukraina, Valgevene) ning uue sihtriigina kerkis esile Soome. Tolleaegses Eesti-Soome rändes oli samas oluline roll samuti tagasirändel ehk Eestis elanud ingerisoomlaste lahkumisel Soome. Väljaränne Eestist suurenes taas pärast Eesti liitumist Euroopa Liiduga 2004. aastal ning intensiivistus veelgi 2008. aastal globaalse majanduskriisi vallandudes. Ametlikult avas Soome Eesti töötajatele oma tööturu 2011. aastal, kuid Soomes elavate Eestist pärit püsielanike arvu kujunemist see sündmus oluliselt ei mõjutanud. Pigem aitas suurele väljarändele kaasa 2009. aasta majanduskriis, mis tabas Eestit valusamalt kui Soomet.

Eesti-Soome rände taustaks olid 2000. aastatel hirmud, seda nii Soome kui Eesti poolel. Soome kartis eestlaste ja teiste idaeurooplaste massilist sisserännet, seda, et saabujad võtavad ära kohalike elanike töökohad ning tekitavad tööandjatele võimaluse palgataset alandada. See oli ka põhjuseks, miks Soome ei soovinud oma tööturgu 2004. aastal uute EL-i liikmesriikide kodanikele täielikult avada. Veel suuremad olid aga hirmud Eestis. Kardeti, et ligi pool töövõimelisest elanikkonnast kolib Euroopa Liidu liikmesriikidesse ning et suurim osa väljarändeajatest siirdu elama Soome. Need hirmud ei realiseerunud – väljaränne leidis küll aset, kuid kardetust oluliselt väiksemas mahus. Pigem on Soome ja Eesti ning eriti Tallinna ja Helsingi vahel tekkinud väga erinevate mobiilsuse vormide rägastik, millest püsiva iseloomuga ränne ehk kodumaa vahetus moodustab vaid väikese osa. Nii sobib-Eesti-Soome rändepildi iseloomustamiseks hästi uuem aja märksõna hargmaisus, mis tähendab, et palju on selliseid inimesi, eriti Eestis, kelle elu kulgeb rööbiti kahes riigis, näiteks pere on Eestis aga töö viin neid tihti Soome (vt Vill jt 2019) Selliste tihedate sidemete tulemusena on Tallinnast ja Helsingist kasvanud kaksiklinn, mida sageli kutsutakse Talsingiks või Hellinnaks.

Eestlased on soomerootslaste ja venelaste järel suuruselt kolmas vähemusrühm Soomes, moodustades 3,5 protsenti Soome püsielanikest. Eestist Soome elama asumise levinuimad põhjused on seotud majandusliku ja sotsiaalse kindlustatusega. Täpsemalt seavad Eestist lahkujad esikohale Soomes töö saamise ja/või sealse kõrgema palga (vastavalt 81% ja 82% peab seda oluliseks või väga oluliseks rändepõhjuseks). Järgnevad paremad sotsiaaltagatised, mida peab oluliseks või väga oluliseks 69% Soome rännanutest. Perekondlikke põhjuseid rõhutab 54%, Soomes teenitavat pensionit 67%, karjäärivõimalusi 60% ning õppimist 51% Soome elama asunud eestlastest. Perekondlikud põhjused eristuvad ka soopõhiselt: 59% naistest peab Soome asumisel perega seotud tegureid väga oluliseks, samas kui perega seonduv on väga oluline vaid 24%-l meestest.

Küsitlusuuringu „Eestlased Soomes 2019“ tulemused näitavad, et enamus Soome elama asunud eestlastest on säilitanud tihedad sidemed Eestiga ja külastab Eestit vähemalt kaks korda aastas. See tähendab, et Soome püsivalt elama asunud eestlaste seas on samuti palju hargmaised, kellel osa elust kulgeb jätkuvalt Eestis. Ligikaudu kolmandik Soome rännanutest külastab Eestit vähemalt üks kord kuus. Enam kui pooled (55%) Soome rännanutest või nende leibkonnaliikmed omavad Eestis kinnisvara ning neist, kellel ei ole Eestis kinnisvara, kulutab iga kümnes muule Eestis asuvale kinnisvarale või säästab raha kodu soetamiseks. Eesti ja Soome on keeleliselt ja kultuuriliselt sarnased ning nii leiavad ka ligikaudu pooled Soomes elavad eestlased, et nende väärtushinnangud ja elustiil sarnanevad või pigem sarnanevad soomlaste väärtushinnangute ja elustiiliga. Tööl suhtlevad Eestist Soome rännanud palju soomlastega, aga väga oluline lõimumise tunnus on see, kellega inimesed suhtlevad vabal ajal ehk siis, kui suhtluspartnereid saab lihtsamalt valida. Küsitluse tulemused näitavad, et ligikaudu kolmandik Eestist Soome rännanutest eelistab vaba aega veeta koos oma rahvuskaaslasega.

Rändepööre ja Soomest tagasirände kavatsused

Euroopa Liiduga ühinemise järgne suur väljaränne on asendunud sisserändega ning viimased viis aastat on Eesti olnud sissrände riik, st saabujaid on olnud enam kui lahkujaid. Ligikaudu pooled Eestisse saabujatest moodustavad tagasirändajad. Tagasiränne on olnud kasvav ka Eesti ja Soome vahelises rändes. 2015. aastal ületas tagasirändajate arv esmakordselt tuhande inimese piiri, tänaseks on Eestist Soome ja Soomest Eesti püsivalt elama asuvate inimeste arv tasakaalustunud ehk teisisõnu on rändesaldo null lähedane. Tagasirändele on aidanud kaas Eesti ja Soome lähedus, mis on võimaldanud Soomes elavatel eestlastel elada hargmaist elu hoida tihedaid kontakte Eestiga ja sageli kodumaal käia.

Tagasirände edasisele võimalikule ulatusele aitavad pilku heita tagasirände kavatsused. Küsitlusuuringust „Eestlased Soomes 2019“ ilmneb, et Eestisse naasta soovib 28% ja ei soovi 31% Soomes elavatest eestlastes, 41% ei oska sellele küsimusele üheselt vastata. Võrreldes 2009. aastal läbi viidud küsitlusega on Eestisse naasta soovijate osakaal sama. See on mõnevõrra üllatav, sest 2009. aasta küsitlus langes aega, kui Eestis oli sügav majanduskriis, 2019. aasta küsitlus langes aga aega, kui Eestis majandus kiiresti kasvas: tööpuudus oli väike ning sissetulekud kasvasid. Seega paistab, et kui Eestist väljaränne on tugevalt seotud majanduslike tegurite ja majandustsükliga (sh. suur väljaränne pärast 2009. majanduskriisi), siis tagasirände aluseks olevad rändekavatsused ei ole majanduslike teguritega nii tugevalt seotud. Teisisõnu, märkimisväärne osa Soomes elavatest eestlastest soovib oma tuleviku siduda Eestiga ning see ei sõltu hetkeolukorrast majanduses.

Kavatsused ei pruugi muidugi realiseeruda ja veelgi enam, kavatsuste realiseerumist võib majanduse areng ja tööturu olukord siiski mõjutada. Oluline on ka võimalike tagasitulijate vanus. Kuna tagasiränne saab aset leida vaid pärast väljarännet, on Eestisse naasta soovijate seas suhteliselt suur vanemas tööeas inimeste osakaal ning iga teine on vanem kui 50-aastane. Arvestama peab veel lisaks seda, et Eestisse naasta soovijad ei soovi seda üldjuhul teha kohe, vaid alles mõne aasta pärast. Seega kuna paljud väljarännanud on tagasirände lükanud kaugemasse tulevikku ja umbes pooled lähimas tulevikus tagasirännet plaanivatest väljarännanutest on vanuses, kus Eestisse naasmine jääks üsna nende töökarjääri lõppu, ei ole Soomest tagasirändel Eesti tööjõupuuduse leevendamisel tõenäoliselt kuigi suurt abi.

Kui Soome lahkutakse kõige enam seoses tööga, siis kõige sagedasemaks Eestisse naasmise põhjuseks on perekondlikud põhjused, eelkõige perekondlike sidemete ja sotsiaalse võrgustike olemasolu Eestis. Tööga seotud põhjuseid märkis kolmandik tagasirändekavatsusega Soome rännanutest, kuid täpsemalt vaadates pole tegemist töö saamisega Eestis, vaid sooviga lõpetada Soomes töötamine ning tulla tagasi Eestisse vanaduspõlve veetma. Arvestades seda, et need inimesed on Soomes välja teeninud kõrgema pensioni, on nende tarbimisvõime oluliselt suurem kui Eesti riigilt pensioni saavatel inimestel ehk Eesti majanduse arengule mõjub nende tagasiränne positiivselt, ka siis, kui nad ise enam tööle ei asu.

Kokkuvõte

Suurim eestlaste kogukond on viimase kolme aastakümne jooksul tekkinud Soome. Eesti-Soome rändes võib eristada aga igal kümnendil välja tuua oma eripära. 1990. aastal toimus pigem ingerisoomlaste tagasiränne Eestist Soome. 2000. aastad olid ulatuslik väljarände ajaks, sellesse perioodi langesid ulatuslikku väljarännet soosivad sündmused, Eesti ühinemine Euroopa Liiduga ja 2009 majanduskriis. 2010. aastatel on ulatusliku väljarände kõrvale tulnud tagasiränne ning Soome-Eesti rändesaldo on jõudnud nulli. Lisaks iseloomustab Eesti-Soome suhteid hargmaisus: palju on Eesti püsielanikke, kes on ajutiselt seotud Soomega, näiteks töö kaudu, ning samuti on tihedad Soomes püsivalt elavate eestlaste sidemed Eestiga. Soomes teenitud raha kasutatakse muu hulgas Eestis kodu ostmisel või korrastamisel. Iga viies Soomes elav eestlane plaanib Eestisse naasta, kuid pooled neist on enam kui 50-aastased ja plaanivad seda teha alles mõne aasta pärast, mil tööalane karjäär on lõppemas. Nii on tagasirände kavatsuste analüüsi põhjal oodata küll jätkuvalt tagasirännet, kuid mitte leevendust Eestis valitsevale tööjõupuudusele. Kui Soome rännatakse peamiselt töö tõttu, siis peamiseks tagasirände põhjuseks on perekondlikud põhjused – perekondlikud sidemed ja sotsiaalsed suhted Eestis, mida peavad oluliseks pooled tagasirändekavatsusega väljarännanutest. Soomest tagasitulekut takistab aga enim sealne majanduslik kindlustatus.


08.11.2020