Julkaistu: 7. toukokuuta 2018

Armastusest raamatukogude vastu

 

Minu armastus raamatukogude vastu sai alguse pisikesest Lõuna-Eesti külaraamatukogust, kus mu vanaema juhatajana töötas. Suved veetsin õega maal vanaema juures ja raamatukogu külastus oli meile alati põnev avastusretk uute lugude juurde.

Hiljem olin Tartus linnaraamatukogu innukas külastaja ja gümnaasiumi ajal olid minu lemmikpelgupaigaks Tartu ülikooli raamatukogu muusikatoad, kus käisin fonoteegist laenutatud plaate kuulamas ja kontrolltöödeks ning eksamiteks õppimas. Tihti tegin uusi leide muusikamaailmast ja unustasin end rütmidesse hõljuma. Hiljem, Helsingi ülikooli tudengina veetsin mitmeid tunde nädalas ülikooli peahoone kõrval paiknevas uhkes rahvusraamatukogus. Kui vajasin keskendumiseks täielikku vaikust, hiilisin rahvusraamatukogu hiirvaiksesse teadlaste lugemissaali. Seal oli nii vaikne, et kui pliiats juhtunuks põrandale kukkuma, jõudnuks kaja kindlasti hallipäiste teadlaste ja suguvõsauurijate kõrvu, kes pilgu süüdlase suunas oleks tõstnud. Kuigi ka meie teaduskonnal oli oma väike raamatukogu peahoones, kus oli vajalik kirjandus käeulatuses, paelus mind rahvusraamatukogu lummav ajaloohõnguline õhustik. Vahel läksid mõtted uitama ja kujutasin ette selle 6-korruselise maja maa-aluseid koopakorruseid ja seda, millist kultuuripärandit ja milliseid lugusid maja ning ta maa-alune maailm eneses kätkeb.

Raamatukogud on nii Soomes kui ka Eestis üks armastatumaid kultuuriasutusi ning oleme olnud ikka lugejarahvad. Eesti ja Soome rahvaraamatukogud ei erinegi tänapäeval väga palju. Raha eraldatakse Soomes riigi poolt rohkem ja sestap on ka hooned uhkemad, tehnika moodsam ja kogud ning teenused mitmekülgsemad. Kuigi kitsikus võib olla loovuse tõukejõud ja tihti korraldataksegi põnevaid üritusi olematu eelarvega, vajavad uuem tehnika ja kogude komplekteerimine siiski ka rahalist panustamist.

Raamatukogud on kogukonnaliikmetele väga oluliseks kohaks, kuhu võib tulla nii uusi teadmisi ning elamusi saama, kui ka lihtsalt lõõgastuma, inimestega kohtuma või üksi olema. Tänapäeva raamatukogud on kujunenud informatsioonikeskustest avalikeks kultuurikeskusteks. Raamatukogud aitavad oma ettevõtmistega tekitada ja ülal hoida lugemisõhinat, arendavad digikirjaoskust, toetavad elukestvat õpet ja kogukonnaliikmete lõimumist ning aitavad digitaalses inforuumis orienteeruda.

Lugemise kasulikkuses ei kahtle ilmselt keegi. Lugemine laiendab silmaringi ja sõnavara, arendab empaatiavõimet ja mõtlemist, aitab lõõgastuda ning teeb meist paremad inimesed. Kuigi raamatukogudes korraldatakse palju üritusi, mida on ehk esialgu keeruline raamatute või lugemisega seostada, on raamatukogutöötajad kavalad ja oskavad raamatute väljapanekuid sokutada pea iga ürituse juurde. Helsingi linnas on 37 harukogu ja põnevaid üritusi jagub igaks päevaks. Korraldatakse kirjandusõhtuid, loenguid, raamatumaterjali tutvustusi, muinasjututunde, raamatu- ja kunstinäitusi, kontserte ja koolitusi. Külastajal on võimalus näiteks töötubades õppida kasutama tahvelarvuteid ja nutitelefone, katsetada kandle või ukulele mänguoskust, novellikohvikus võib käsitööga tegeleda või mandalaid värvida, beebikino on mõnusaks kohaks, kus kohtuvad sarnases eluetapis olevad vanemad ja nende titad ning lugemisklubid ühendavad kirjanduslembelisi inimesi. Samuti osalevad mitmed raamatukogud näiteks koristuspäeva ning restoranipäeva üritustel. Need on vaid mõned näited raamatukogude ürituste virvarrist, millest üha rohkem korraldavad külastajad ise. Raamatukogud pakuvad oma ruume ning tehnikat ja abi ürituste turundamisel, kuid ürituste ideealgatajad ja teostajad on üha enam kogukonna liikmed.

Ilmselt pole see enam kellelegi uudis, et raamatukogust võib lisaks raamatutele, õppevahenditele, filmidele, muusikale, video-, laua, õuemängudele laenutada ka erinevaid spordivahendeid, vihmavarje, käimiskeppe vererõhu- ja energiamõõtureid, akutrelli, jalgrattakäru, muusikainstrumente, lastele kostüüme ja palju muud vajalikku. Samuti võib ”laenutada” terveks tunniks raamatukoguhoidja ning kasutada lugemis- ja muusikasoovitusi andva töötaja (luku- ja musiikkivalmentaja) teenust. Lisaks on raamatukogudes võimalik kohapeal kasutada arvuteid, õmblusmasinad, graafika töölaudasid, vinüüllõikureid ja mitmeid teisi vahendeid.

Helsingi südalinna on kerkimas uus keskraamatukogu Oodi, mille tekkeloole on ka linnaelanikud saanud oma ideede ja unistustega tuleviku raamatukogust kaasa aidata. Aktiivne kaasamine ongi tänapäeva raamatukogude võtmesõna ja raamatukogud reageerivad koheselt kasutajate soovidele ja tagasisidele oma tegevust korraldades ja kogusid komplekteerides.

Hetkel toimub niin tootmises kui ka kontorites ja ka raamatukogus füüsilise töö protsesside automatiseerimine. Kuigi raamatukogudes nagu ka mujal teenindussektoris laienevad pidevalt iseteenindusvõimalused ja mitmeid raamatukogusid on võimalik külastada ka siis, kui hoone on suletud ning ka robotite tulek tekitab elevust, olen veendunud, et raamatukogud on ka tulevikus need kohad, kus meil aitavad infokülluses orienteeruda teadmisi tulvil kliendisõbralikud päris inimesed.

Lisaks soovin, et mürarikkas ja infoküllases ühiskonnas on loodetavasti ka tulevikus igas raamatukogus oma väikene vaikuse oaas, kuhu võib tulla linnamürast pakku vaikust kuulatama, lugema või mediteerima.


Elo 3/2018