Üks tuntud prantsuse mõtleja tuli ligi 500 aastat tagasi välja avaldusega, mis eesti keelde panduna kõlab: mõtlen, järelikult olen. Sellega tahtis ta muu hulgas öelda, et meie võime asjades kahelda, küsimusi esitada ja nende üle mõtiskleda on üks esmaseid tunnusjooni, mis peaks tõestama, et oleme päriselt olemas.
Oktoobrikuu kolmandal nädalavahetusel Tamperes korraldatud hõimupäevad, kohapealse nimetusega Sugrifest, tõi Vapriikki muuseumisse inimesi kuulama, kuidas mitmed sugriuurijad arutasid igivana küsimuse üle: kes on soomeugrilased, mis meid ühendab või kas me üldse saame rääkida millestki, mis meid ühendab.
Levinud arvamuse järgi on kõiki soome-ugri rahvaid ühendavaks nähtuseks eelkõige keel, sarnased sõnad, millega inimesed tähistavad asju keset Euroopat, Läänemere ääres ja Uurali lähistel. Sellest kõigest aga tundub paljudele meist vähe olevat. Mõnes inimeses võib selline enesemääratlus esile kutsuda pigem õlakehituse, sest sugrilased pole loonud suuri linnu ega kultuurimälestisi, mille üle ajalooraamatutes uhkust tuntakse. Mõni määratleb ennast hoopiski Windowsi või iPhone'i põhjal. Viimaste jaoks kuuluvad nutitelefoni mittekasutavad inimesed rahvusest sõltumata kiviaega. Mis ühendab soome-ugri rahvaid ja kas meil üldse on ühist kultuuri, on tegelikult märksa suurem küsimus, kui esialgu tundub. Küsimus võib olla laialivalguv ja raskesti vastatav, aga selle esitamine räägib väga paljudest asjadest.
See räägib sellest, et me saame oma keeles jätkuvalt neid asju küsida ja nende üle mõtiskleda. Asi, mida ei saa enda kohta kuidagi väita näiteks muistsel Kreeta saarel või Ees-Aasia ja India erinevates piirkondades hiiglaslikke paleesid ja labürinte ehitanud inimeste järeltulijad, sest nende puhul me lihtsalt ei tea, mis keelt nad rääkisid ja mida nad üldse mõtlesid. Soov leida ühist soome-ugri maailma kõlab muidugi kenasti ja isegi romantiliselt, aga ehk peaks leppima arusaamisega, et sellist maailma pole kunagi tegelikult olemas olnud. Maailm on täis indoeuroopa keelte kõnelejaid ja tõenäoliselt ei tunne näiteks kreeklane või portugallane end vähem indoeurooplasena kui inglane või rootslane. Iseasi, kas nad indoeurooplaseks olemise peale üldse mõtlevad. Seda enam, et ilmselt pole kunagi olemas olnud ka selle keelerühma suurt ühismaailma. Ka nende rahvaste vaheline sugulus on eelkõige keelesugulus ja nende arenguteed on olnud ajaloos vägagi erinevad. Erinev on ka perspektiiv, millest nad maailma vaatavad. Inglase jaoks esineb maailmas ilmselt märksa rohkem iseenesestmõistetavusi kui eestlase või udmurdi jaoks. Kuid teisalt on just selles sugrilaseks olemise võlu. See, et meie olemasolu on meie suhteliselt väikese rahvaarvu (võrreldes näiteks indoeurooplastega) tõttu sageli teiste keelte või kultuuride surve all, annab elu tajumisele, selle üle mõtisklemisele ja inimeseks olemisele sootuks teise vaatenurga. Elu võib liigse mõtlemise korral olla mõistagi üsna stressirohke, aga see võib anda tõuke paljude uute ja heade mõtete tekkimisele. Kui palju mõtiskled, juhtub lõpuks ikka pähe ka mõni hea mõte. Seega – mis meid ühendab? Eks ikka mõtlemine. Me lihtsalt peame mõtlema paljude asjade üle ja küsima rohkem küsimusi. See teeb meid olemasolevaks. See teeb meid sugrilasteks.