Eesti on My Mind on Ville Hytöneni päevaraamat, kus peategelaseks on tema ise ja kõrvaltegelasteks postkaardid Tallinnast ja hiljem Eesti kolgastest. Sekka eksivad pildikestesse Eesti kultuuritegelased ja mõned jõmmid ja babuljad nii eestlaste kui ka venelaste seast.

Kas ma ütlesin päevaraamat? Moodsam oleks öelda vlogi, tegemist on küll raamatu vormi pressitud tekstiga aga pildid on piisavalt elavad, et sama hästi võiks kujutada Hytöneni käimas selfievarrega varustatult läbi Eestimaa külade ja kolgaste edastamas soomlastele teateid tundmatust tegelikkusest. Videopilt on lihtsalt sedapuhku muundunud tekstiks.

Hytöse märkmete Eesti on nagu uus aknaraam kõduneval puumajal, mille ette omanik on Tesla parkinud. Raam annab majale värskema ilme, Tesla saadab signaali, et siin hinnatakse edukust ja moodsat tehnoloogiat aga akna seespool vaatab vastu ikka aastate jooksul kollakaks tõmbunud pitskardin, akna vahel on niiskuse peletamiseks pandud soolatops ja selle ümber vedelevad mõned koolnud kärbsed. Kuskilt selle digitaalse optimismi ja elu paratamatuste ning jaburate vastuolude vahelt saadab meile teateid tegelikkusse ka reporter Hytönen.

Haare on lai, postkaarte tuleb igast Eestimaa nurgast ja tänuväärselt on Hytönen igast paigast kirjutades keskustelus ka Eesti minevikuga. Sest kõiki neid eestlaste seas levinud stereotüüpe, eelarvamusi ja suhtumisi ellu ja teistesse rahvastesse ei ole lihtsalt võimalik mõista ilma eestlaste minevikku tundmata. Ja nagu Hytöse tekstki korduvalt osutab, ega isegi see minevikus tuhnimine sageli rohkem vastuseid anna, pigem rohkem küsimusi. Aga asi seegi. Küsimuste esitamine viib lõpuks ikka vastuste otsimiseni. See omakorda paremate teadmisteni ja haritud inimesel ju teatavasti on ikka paremad eeldused maailma selgemini mõista, kui ignorandil. Nii on vast antiigiajast peale usutud ja see pidavat pädema siiani.

Hytöse raamat on kirjutatud ilmselt eelkõige soomekeelset lugejat silmas pidades, mis annab iseenesest märku sellest, et piisavalt suurel hulgal soomlastest on juba tekkinud uutmoodi sinasuhe Eestiga ja uutmoodi huvid Eestiga seoses. Just neile mõeldes võib kirjutada reisiraamatu, mis kataks tervet Eestit ja ei keskenduks teemadele nagu odav viin, odav meelelahutus ja ööelu vaid sellise, kus räägitakse inimeste suhtest mineviku ja olevikuga, lisaks Tallinnale ka setudest, hiidlastest ja isegi Kihnu Virvest. See on ka raamatu üks suurimaid tugevusi.

Kuigi suur osa tekstidest keskendub Tallinnale ja mõned motiivid kipuvad siin-seal korduma, suudab Hytönen igast Eesti ilmakaarest välja võluda mõne tegelase või lookese, mis teeb roadtripi jälgimise huvitavaks ja sümpaatseks. Eestlasena neid ridu Hytöse raamatu kohta kirjutades kasutaksingi väljendit ”sümpaatne”. Ma tean, et paljudel soomlastel on Eesti vastu soojad tunded. Meeldiv. Veel meeldivam on lugeda neid tundeid kirja panduna. Raamat lõppeb üsna kirgliku armastuavaldusega Eestile, pole lausa harjunudki nii suuri tundeid oma kodumaa kohta kasutatavat, hetkeks lausa punastasin. Aga mitte see ei tee Hytöse kirjanduslikke samme Eestis lugemisväärseks, vaid asjaolu et tema tekstidest kumab läbi soov mõista Eestis elavaid inimesi ja nende veidrusi, iseärasusi ja vastuolulist käitumist ja oma järeldusi lugejale selgitada. Isegi, kui ta alati Eesti inimestega nõus pole.

Hytönen tabab ära vastuolusid esimese ja teise Eesti vahel, eestlaste ja eestivenelaste vahel, mineviku ja oleviku vahel. Selles valguses võiks olla raamatut üsna huvitav lugeda ka eestlastel.

Eestlastel on kahetsusväärne kalduvus sageli pidada end soomlastest ehk pisut paremaksi, eelkõige ilmselt mingist 90-ndate trotsist. Samas solvume me alati siis, kui soomlane peaks meid mitte piisavalt imetlema meie kannatusterohke ajaloo või moodsate saavutuste pärast. Siin raamatus on võimalus tutvuda sellega, mida soomlane Eestis vaimustusväärset leiab. Võib-olla on huvitav avastada, et isegi positiivsetes asjades ei pruugi arvamused alati kattuda.