Mitmekeelsus, identiteet ja perede valikud on võõrsil elades teemad, mis on tuhandete Soomes elavate eestlaste igapäevaelu osa. Tihti arvatakse, et ainuüksi Eesti telesaadete vaatamisest piisab keeleoskuse omandamiseks või säilitamiseks, kuid õpetaja Larissa Aksinovitsi sõnul tuleb emakeelt siiski eraldi õppida ja lisaks ka hoida, sest just see keel on inimese mõtlemise tugisammas.

Larissa Aksinovits on Soomes elav ja töötav keeleõpetaja, teadlane ja kogukonnaaktivist, kes on üle kahekümne aasta panustanud nii keele- kui ka haridusvaldkonda ning kirjutab praegu doktoritööd väliseesti perede keelevalikutest. Larissa õpetab eesti ja vene keelt Uusimaa piirkonna põhikoolides, on üks oma emakeele õpetajate seltsi asutajatest ja juhatuse esinaine.

Kuidas teist sai keeleõpetaja ja -teadlane?
Olen nüüdseks umbes kakskümmend aastat olnud seotud õpetamisega – esialgu Eestis, hiljem Soomes. Eestis lõpetasin eesti keele kui teise keele õpetaja eriala, hiljem täiendasin end inglise keele erialal, samuti omandasin bakalaureusekraadi psühholoogias.

Soome tulin abikaasaga, kes töötab siin meditsiinivaldkonnas. Kohanemine läks kiiresti, sest sain soome keele kursusele. Mõistsin aga üsna ruttu, et kursuse vormis keeleõppest ei piisa ja hakkasin aktiivselt otsima võimalust minna siinsesse koolisüsteemi praktikale.

Pärast suuremat vaevanägemist ja Soome tööolude eripäraga tutvumist leidsingi praktikakoha, mis sai juhuslikult kohe ka minu esimeseks töökohaks. Ühel pühapäeva õhtul helistas kooli direktor ja küsis, kas ma võiksin esmaspäeval võõrkeelena õpetatava vene keele tunni ära pidada. Nii see läks.

Järgmisel aastal sai minust valla oma emakeele õpetaja. Paar tundi nädalas õpetasin ka vene keelt, aga enamasti olid mul eesti keele rühmad, sest kohalikud lapsevanemad olid aktiivsed ja nõudsid lastele emakeeleõpet. Töö õpetajana, tegevus oma emakeele õpetajate seltsis ja osalemine kohalikus vallapoliitikas viisid mind samm-sammult selleni, et nägin perede keelevalikute taga palju suuremat pilti. Sealt kasvas välja mõte uurida väliseesti perede keelevalikuid teaduslikult ja nii ma astusingi Tallinna ülikooli doktorantuuri.

Miks otsustasite uurida just seda, miks mõne pere jaoks on emakeele õppimine koolis õpetaja käe all oluline ja teised ei pea seda nii tähtsaks? Kas eesti ja vene taustaga pered erinevad kuidagi oma suhtumises emakeele õppimisse?
Ma nägin vastuolu, et peaaegu kõik pered ütlevad, et emakeel ja eestlus on neile tähtsad, aga ometi ei jõua osa lapsi eesti keele tundi isegi kui tunnid on tasuta ja toimuvad oma koolis kohe pärast muid koolitunde.

Minu eesmärk on seda nähtust mõista, aga mitte hinnanguid anda. Kodus räägitakse eesti keelt, vaadatakse telekast eesti saateid, peetakse eesti pühi ja nii mõnigi kord võib märgata, et sellist kodust suulist keelt peetaksegi piisavaks. Arvatakse, et laps ju räägib, järelikult oskab. Aga lugemine, kirjutamine ja omakeelse mõtlemise oskuse areng unustatakse.

Just siin tekivadki vastuolud. Lapse kõnekeel võib olla väga hea, kuid kui ta peaks Eestisse tagasi kolima või Eesti kooli minema, kerkib järsku sein ette. Vene taustaga peredes peetakse emakeele akadeemilist nüanssi mõnikord isegi tähtsamaks kui eesti peredes, selle nähtuse põhjusi tuleks uurida. Mu doktoritöö näitabki, et hoiakud ja tegelik praktik ei kattu alati. Loodan, et minu doktoritöö annab hea aluse väliseesti perede keeleteadlikkuse parandamiseks.

Te tõite välja, et emakeelt ei tohiks näha pelgalt argise suhtlusvahendina. Mida see tähendab?
Keeleteadlased on osutanud, et emakeel on inimese mõtlemise alus. Emakeeles areneb abstraktne mõtlemine, võime konstrueerida keerukaid mõisteid, teha üldistusi ja näha seoseid. Kui see alus on nõrk, kannatab ka teiste keelte omandamine.

Mõnikord on kuulda nii perede kui spetsialistide suust arvamust, et laseme lapsel kõigepealt soome keele selgeks saada ja vaatame emakeelt hiljem. Aga tegelikult peaks neid kaht toetama paralleelselt. Kui laps õpib esimesena lugema oma emakeeles, tuleb lugemisoskus teises keeles väga kiiresti. Probleem tekib siis, kui laps peab mõisteid esmakordselt omandama keeles, mida ta veel hästi ei valda. Siis kannatab nii enesekindlus kui ka õppeedukus.

Kuidas mõjutavad Soome haridussüsteemi otsused oma emakeele õpetamist?
Otseselt seadus omavalitsusi oma keele tunde pakkuma ei kohusta. Oma emakeele õpe sõltub palju valla poliitikast ja rahakotist. Rühmad avatakse ainult siis, kui on piisavalt õpilasi, aga miinimumid on kohati ebarealistlikult kõrged. Õpetajate töökoormus on suur ja nende aine staatus koolis on madal. Lisaks puuduvad oma emakeele õpetajatele selged kvalifikatsiooninõuded ja koolitusvõimalused. Õpetajalt oodatakse professionaalsust, aga süsteem ei toeta tema professionaalset arengut. See loob paradoksi. Ja ometi on just need õpetajad lapsi toetavas süsteemis üliolulised.

Oma emakeele õpetaja võib lapse jaoks sageli olla ainus emakeelne kontakt koolimaailmas. Mida see praktikas tähendab?
Sageli ongi emakeeleõpetaja ainus inimene koolis, kellega laps saab arutada keerulisi teemasid ühiskonnast, identiteedist, kultuurist kui õppimisest oma tugevaimas keeles. Õpetaja mõju on tohutu. Mu enda eesti keele rühmade endised õpilased tulevad vahel aastaid hiljem vastu ja ütlevad „Tere, õpetaja!“ ning küsivad, kas ma tuleksin neid jälle õpetama. See näitab, kui sügav see omakeelne side tegelikult on.

Mis on põhjuseks, kui oma keele õpe jääb lapse kooliteel vähetähtsale positsioonile? On see ajapuudus, teadmatus või midagi muud?
Kõike seda, aga on ka midagi sügavamat: teadmatus sellest, mida tähendab keeleoskus tervikuna. Paljud usuvad, et kui kodus räägitakse eesti keelt ja laps vaatab Eesti telesaateid, siis sellest piisab. Paraku ei piisa. Vaja on toetada ka lugemise, kirjutamise ja akadeemilise sõnavara arengut. Lisaks mängivad eesti keele tundides käimise juures rolli töögraafikud, logistika, lapse enda motivatsioon ja vahel ka hirm, et laps segab keeled omavahel ära. Keeleteadus kinnitab, et seda ei juhtu. Laps õpib keeli lahus hoidma – see protsess on loomulik ja võtab aega.

Milline on Soome poliitiline ja ühiskondlik hoiak oma emakeele õpetamise suhtes?
Viimastel aastatel võib täheldada heitlikkust. Ühest küljest on emakeeleõpe õppekavas soovituslik, teisalt võivad vallad väita, et see on vabatahtlik ja ainult lapsevanema vastutada. See jätab süsteemi õhukesele alusele. Kui majanduses on säästurežiim, on seaduses mittekohustuslikud teemad – nagu oma keele õpe – kohad, kust kärpida.

Ometi vajab Soome mitmekeelseid ja just näiteks eesti keelt oskavaid spetsialiste rohkem kui kunagi varem. Seda nii sotsiaaltöös, meditsiinis kui hariduses. Need eesti-, vene- või kasvõi araabiakeelsed kogukonnad ei kao, seega tuleb mõelda pikemas perspektiivis.

2018. aastal asutasime oma emakeele õpetajate seltsi, mille eesmärkideks on õpetajate kvalifikatsiooni tõstmine, töötingimuste ja positsiooni parandamine, koostöö ja koolituse edendamine, keeleteadlikkuse ja emakeeleõppe väärtustamine ja riikliku hariduspoliitika ja -ametnikega suhestumine.

Projektirahastuse abil oleme tutvunud oma keele õppekorraldusega Euroopa maades. Sellest perspektiivist vaadates on Soome emakeele õppe võimaldamises olnud üsna eesrindlik. Selts aitab kujundada arusaama, et kodukeele õpe toetab ka riigikeele ja teiste keelte õppimist.

Kas Eesti riik tunneb huvi selle vastu, kuidas eesti keelt välismaal õpetatakse?
Isegi üllatavalt palju. On olemas väliseesti keeleõpetajate võrgustik, järjest kasvab ka välisministeeriumi toetus. Aga süsteemne koostöö Soomega võiks olla sügavam. Õpilaste tagasipöördumine Eestisse ei ole utoopia. Seda juhtub küll, et lapsed lähevad Soomest Eesti kutsekooli või gümnaasiumi. Probleem on aga selles, et kõnekeelest ei piisa haridusteel, mis nõuab akadeemilist eesti keelt. On ka muidugi edulugusid.

Kuhu suunas võiks oma keele õpe liikuda? Mis oleks ideaal?
Ideaal oleks see, et nii Eesti kui ka Soome näeksid mitmekeelsust võimaluse, mitte koormana. Et emakeeleõpe oleks süsteemne, stabiilne ja toetatud. Oma emakeele õpetamise süsteem on väärtuslik kogemus, mida võiks ka Eestis ühe integratsiooni tööriistana juurutada. Et oma keele õpetaja ei oleks lihtsalt entusiast, vaid professionaal, kelle tööd väärtustatakse. Kõige olulisem on perede teadmine, et emakeelt ei säilitata ainult mineviku, vaid ka tuleviku pärast. Laps, kellel on tugev emakeel, on enesekindlam, õppimisvõimelisem ja vabam liikuma erinevate kultuuride vahel.