Kui kevadel valiti kohalikke omavalitsusi Soomes, siis 13.–19. oktoobrini otsustavad Eesti valijad nende inimeste üle, kes järgmisel neljal aastal kohalikul tasandil nende elu määravad. Aina teravamaks ja killustatumaks muutuval Eesti poliitilisel maastikul on kohalike valimiste sisu tihti suurte parteide poolt kaaperdatud, keskendutakse üldisele poliitilisele sõnumile, mitte sellele, mis tegelikult kohaliku omavalitsuse pädevuses on.
Võrreldes Soomega on Eesti kohalike omavalitsuste valimistel väikesed protseduurilised erinevused. Esmalt muidugi Eesti väiksus, sest kui Soomes valiti esindajaid 308 volikogusse, siis Eestis valitakse volikogud 78 vallas ja linnas. Eestis sõltub omavalitsuste volikogude liikmete arv valla või linna elanike arvust. Näiteks Ruhnu saarel on seitsmeliikmeline volikogu, pealinnas Tallinnas on aga liikmeid 79.
Kahe riigi võrdluses on erinevusi ka valimisõiguse reeglites. Eestis on kohalikel valimistel valimisõigus juba 16-aastastel noortel, mis on paljude meelest liiga vara. See õigus anti noortele juba kümme aastat tagasi. Toona märkisid seaduse algatajad, et kuna Eesti ühiskond järjest vananeb, on vanemaealistel valimistel üha rohkem kaalu ning üha eakamad langetavad otsuseid ka noorte elu puudutavates küsimustes. Valimisea langetamisega taheti suurendada noorte osakaalu valimisõigust omavate inimeste hulgas. Opositsionäärid aga nägid selle käigu taga koalitsioonis olnud liberaalide soovi kasvatada endale sobivat valijabaasi. Parlamendivalimistel pole seni nii noortele valimisõigust antud ning seal kehtib Soomega sarnane 18-aastane vanusepiir.
Seekordsed valimised on Eestis märgilised, sest esmakordselt ei saa kohalike omavalitsuste valimistel valida Venemaa või Valgevene kodakondsusega elanikud. Kodakondsuseta isikutele (eesti kõnepruugis „halli passi“ omanikele) säilitati seekordsetel valimistel veel õigus hääletada, kuid järgmistel valimistel see kaob. Selle kaua vaieldud ja poliitiliselt kirgi kütnud otsuse (loe pikemalt 2025. aasta talve Elost) kaalu ilmestab hästi eelmiste kohalike valimiste statistika. Näiteks 2021. aasta kohalikel valimistel oli Eestis hääleõigus kokku umbes 1,075 miljonil inimesel, kellest ligi 910 000 olid Eesti kodanikud, umbes 25 600 teiste Euroopa Liidu riikide kodanikud, u. 70 500 Venemaa kodanikud ning u. 63 400 määratlemata kodakondsusega elanikud. On tähelepanuväärne, et toona moodustasid Venemaa kodanikud ning määratlemata kodakondsusega valijad üle 12% kogu valijaskonnast. Eelkõige mõjutab uus kord valimistulemust Ida-Virumaal ja ka Tallinnas.
Kõrvaltvaatajale võib Eesti käik valimisõiguse piiramisel tunduda küllalt radikaalne, kuid samas on mitmes Euroopa riigis kolmandate riikide kodanike valimistel osalemine kitsendatud, näiteks pika elamisaja nõudega. Seega joondub Eesti lihtsalt mujal levinud rangemate reeglite järgi.
Eestis öeldakse tihti, et kohalikel valimistel ei valita erakonda, vaid inimest. See peegeldab tõsiasja, et kohalikel valimistel valikut tehes lähtuvad paljud valijad konkreetsest kandideerijast ja tema tuntusest oma kogukonnas, mitte niivõrd tema maailmavaatest. Eestlastel on ütlus, et veri on paksem kui vesi ja valimiste kontekstis võib naabrimehe staatus olla tema maailmavaatest olulisem. Parlamendivalimistel mängib erakondlik eelistus suuremat rolli, sest seal ei kandideeri mitte niivõrd kohapeal tuntud inimesed, kui parteikontorite poolt määratud staarid.
Väikestes valdades kandideeritakse tihti hoopis kohalike valimisliitude nimekirjades, mis pole seotud suurte üleriigiliste erakondadega. Valimisliidud luuaksegi sageli seetõttu, et inimesed ei taha väikeses kohas endale otsaette erakonna templit, mida võib olla väga raske maha pesta. Taolised valimisliidud rõhutavad oma sõltumatust ja soovi ajada vaid kohalikku asja, mitte hoida parteipoliitilist liini.
Vahel on aga valimisliidud siiski veidi petukaup, sest nende tuumiku moodustavad ühe või teise erakonna inimesed, kes tõmbavad endaga kaasa neid, kes ei taha olla erakonnaga seotud. Samas joonduvad nad aga ikka ühe või teise erakonna mõtete ja tihti ka käskude järgi.
Valimisliite saadabki sageli edu, sest ka valijad on parteipoliitikast tüdinenud. Paradoks on aga selles, et kuigi valimisliidud rõhutavad enda sõltumatust, on neil võimule saades keerulisem tegutseda, sest neil ei ole parteiliini keskvõimu juurde. Eestis on kohaliku omavalitsuse tuluallikad peamiselt eraisiku tulumaks ja ka maamaks. Erimaksude kehtestamise õigust ega ka kommet ei ole ning nii sõltutakse sellest, kuidas keskvõim riigi eelarvet jagab, ja kui palju erinevate sihtotstarbeliste toetustena ühte või teise omavalitsusse jõuab. Ideaalses maailmas tuleks muidugi jaotada kõik võrdselt, kuid paraku käib paremini ikka selle käsi, kes on riigis võimul olijatega ühes paadis. Kohalikus omavalitsuses on alati lihtsam võimul olla kuuludes peaministriparteisse kui parteitute valimisliitu, kelle maailm lõpebki valla või linna piiriga.
Kuigi maailmavaade ja erakondlik kuuluvus kohapeal valimisotsuses võib-olla väga suurt rolli ei mängi, proovivad erakonnad ikkagi kohalike valimiste debattidesse ja sõnumitesse üha rohkem üleriigilisi teemasid tuua, isegi kui volikogul nende üle otsustusõigust pole. Nii soovitakse kohalikke valimisi muuta minireferendumiteks valitsuse poliitikast. See avaldab olulisemat mõju suuremates ringkondades nagu Tallinnas või Tartus, kus niiöelda naabrimehe roll nii suur ei ole. Suurte linnades hääletavad valijad erinevalt väiksematest piirkondadest maailmavaate ja üleriigiliste reitingute, mitte konkreetse linnapea tehtud tegude järgi.
See aga, kui üleriigilised opositsiooniparteid püüavad kohalikku kampaaniat kujutada võimalusena “anda hinnang valitsusele“ või lubavad asju, mida kohalik omavalitsus tegelikult teha ei saa, toob kaasa valija petmise ohu. Klassikaline näide on maksupoliitika. Mõnel varasemas kohalike valimiste kampaanias on opositsioon toonud välja loosungeid stiilis „Hääleta meid volikokku, et peatada uus maksutõus!“, kuigi tegelikult otsustab maksude üle ainult parlament mitte linnavalitsus. Niisugune populism võib eksitada inimest arvama, et kohalikule volikogule antud hääl muudab riigi kurssi.
Populism väljendub ka tulemustes. Eestis on populistlikud jõud viimastel aastatel mõnes piirkonnas kohalikel valimistel suhteliselt hästi esinenud (näiteks rahvuskonservatiivne EKRE sai 2021. aastal mitmes ringkonnas üle 20% häältest), sest nad suutsid valijaid mobiliseerida üleriigiliste loosungitega.
Kui Eesti ja Soome valimismaastiku veel võrrelda, tuleb meeles pidada, et Eestis on kohalikud omavalitsused väga tugevalt politiseeritud ning ei keskendu konsensuse otsimisele, vaid pigem konkurendi seljatamisele ja oma tahte läbisurumisele. Näiteks moodustuvad Eesti volikogudes koalitsioon ja opositsioon sarnaselt parlamendile – enamus püüab valitseda üksi, opositsiooni ettepanekuid arvestatakse harva. Tihti ei otsitagi laiapõhjalist konsensust, vaid hääletatakse rangelt erakondlikku joone järgi.. See on viinud kohati ummikseisudeni, kus näiteks eelarve vastuvõtmiseks peab koalitsioon tugevalt distsipliini hoidma, või kus opositsioon kasutab iga võimalust protsessi pidurdamiseks. Täiesti tavaline on näiteks Tallinnas olukord, kus opositsioon esitab eelarvele sadu ja sadu muudatusettepanekuid, mida menetledes peetakse maha raskeid ööistungeid.
Ühest küljest on see justkui demokraatia normaalne osa, teisalt võib nii terav vastandumine väikestes kogukondades koostööd kahjustada. Kujutage ette volikogu, kus kõik liikmed elavad samas, mõnesaja elanikuga vallas, aga ometi ei suudeta läbi rääkida, sest ühe poole taga on üks erakond ja teisel teine. Kui Eestis kipub volikogu tihti olema nagu areen, kus koalitsioon ja opositsioon vaidlevad, siis Soomes meenutab see pigem ümarlauda, kus üritatakse omavalitsuse asja ühiselt ajada, vaatamata erakondlikele erimeelsustele.